Autoga võib küll tappa, aga - nagu keegi siin juba esile tõi - kaalub autost saadav ühiskondliku hüve suurus üles auto potensiaalse ohtlikkuse mõrtsuka käes.
Lauses esitatakse väide just-kui aksioomina, millist ei peagi tõestama ja mis peaks just-kui n.ö. siililegi selge olema. Lubage taolise hinnanguga mitte nõustuda!
Mina isiklikult pole näinud ühtegi taolist analüüsi, kus oleks vaetud AUTO ühiskondliku hüve suurust ja selle potentsiaalset ohtlikkust mõrtsuka käes. Ka mitte sama tulirelvadega seoses.
Me ei tea, kuid võime vaid oletada (kuid kuni pole numbreid, ei saa seda ka faktina võtta), missugune on inimeste käes olevatest relvadest saadav ühiskondlik kasu. Arvatavasti ei hakka keegi siin väitma seda, et seda kasu üldse ei ole. See on olemas. Siia kuulub vahetu KASU jahipidamises, millist saab numbritesse panna, aga ka kasu selliste või teistsuguste kuritegude ärahoidmisel ja inimese julgeolekutunde tõusust, mida on raske arvudes väljendada. Samasse ritta kuulub ka kodanike OMA RIIGI tunnetuse tugevnemine ja riigipoolse usaldusega arvestamine, mis on oluline ka riigikaitse seisukohalt.
Mõningad küsimused iseseisvaks mõttemõlgutuseks. Palju on meil Eestis ametlikult registreeritud erinevaid autosid ja palju on mingi ajaperioodi jooksul surmasaanuid-vigastatuid liiklusõnnetustes? Palju on meil Eestis ametlikult kellegi nimele registreeritud erinevaid tulirelvi ja kui palju on sama arvestusliku ajaperioodi jooksul nende läbi surmasaanuid-vigastatuid?
Ma ei tea täpselt neid numbreid (kuid need on leitavad), kuid millegipärast ma olen kindel, et kui tulirelvade puhul on see number praktiliselt olematu (võib-olla 10 aasta jooksul mõni), siis liiklusvahendite puhul on see aastas ca 2000 vigastatut ja ca 10 surnut (keskmiselt).
Mis puudutab aga Relvaseaduse järjekordset liistuletõmbamist ja teatava seltskonna vahepeal hääbunud kisakoori valjenemist misiganes nõuete karmistamise nõudmisel, mis lähtuvad põhimõttest, et - head intsidenti ei saa raisku lasta (just-kui Issanda õnnistus neile oli ju alles 2 sarnast relvakasutuse juhtumit), siis - maailmas pole mitte midagi 100%-list ja mitte kunagi kuitahes detailse eelneva kontrolliga ei saa välistada inimpsüühika mingeid n.ö. lühiühendusi mingite faktorite koosmõjul mingil ajahetkel. Pole seda saavitatud ei relvalubade puhul, ega ka mistahes muude eluvaldkondade ametitetesse valikuid tehes (politseinikud, kaitseväelased, meedikud, päästetöötajad jne., jne.). Vaid igasuguste tulirelvade 100% keelamine inimeste käes annaks
seaduslike tulirelvade kasutuse puudumise statistikas, kuid samas - nende seaduslike relvade kasutamine kuritegelikul eesmärgil on ju tegelikult niigi nullilähedane. Kuid kurikaelad, kes ebaseaduslikke relvi valdavad, saaksid sellest tõenäoliselt vaid rõõmustada, sest seda julgem oleks neil tegutseda. Samas aga oleks ka selline meede tänapäeva maailmas, kui laiemat pilti vaadata, positiivset efekti omav vaid väga lühikeses perspektiivis ning sedagi vaid statistikas, mitte tegelikult. Kaugemat tulevikku silmas pidades ei ole sellisel relvitatustatud rahval perspektiivi mistahes vormis, seda enam rahvusriigina, jätkusuutlikult edasi kesta. Ja, uskuge mind, taolise relvitustamise juba läbi viinud riikide rahvad, missuguseid meile just-kui eeskujuks seatakse, pole viimaste aastate sündmuste arengute foonil meile küll mitte mingiks eeskujuks. Või siiski! On küll. Hoiatavaks eeskujuks on.
Seega - ei vaja see Relvaseadus mitte mingeid karmistamisi ja seda enam relvade ärakeelamist. Kontrollimeetmed on selles kirjas ja need on piisavad ning neid tuleb ka vastavalt rakendada, mitte neist kõverteid kasutades mööda nihverdada, mida meil kahetsusväärsel kombel aeg-ajalt tõenäoliselt siiski esineb.
Tagasilöögid inimeste ja ühiskonna relvakultuuri arengul on vältimatud, kui see arengus on, kõlagu see nii karmilt, kui see seda ka on. Kuid just sellepärast ei saa ega tohi sellest loobuda, kuigi see kõige lihtsama lahendusvariandina tundub.
Võib-olla ei haaku see minu tiraad eelneva mõttevahetusega väga vahetult, kuid - ei saanud mitte vaiki olla.
