www.militaar.net

Miks asja nii keeruliseks ajada, ma lihtsalt konstanteerisin tõsiasja kaitse-investeeringutes. Jätame selle poliitika puudujäägi korraks kõrvale

Ma oleksin hulga õnnelikum, kui miinilaevade asemel oleks mingis NATO eskaadris kasutatavad sõjalaevad (mis teevad ka üksi pauku) ja NATO pilootide päästmiseks mõeldud kopterite külge pandaks ka laevadevastaseid tiibrakette.

Omas mahlas Pätsu ajal seda tehti. Kui ka ühine sõda Soomega oleks ära jäänud, siis vaevalt, et punalaevastik oleks paraadrivis päise päeva ajal Tallinna reidile purjetanud. Kahurid/miinid oleks paukunud ja vene laevad uppunud ka ilma Soometa. Kui täna jääb rahvusvaheline koostöö ära, siis purjetab VF Balti laevastik ka Tallinna reisisadamasse, sest segada pole seda millegagi! Isegi mitte II ilmasõja aegsete fikseeritud rannapatareidega (millega eestlasid tihti Soome kallal ilguvad). Kurioosne!

Eesti lahinguvõime merel 1939 tähendaks tänases maailmas:
-Soome laht on kaetud Tallinna lähedal baseeruvate tiibrakettide patareidega
-Soome laht on kaetud radariväljaga ja on olemas luurelennukid
-Eestil on paar tuhat kaasaegset mittekontaktset meremiini ja laevad nende panekuks
-Eestil on kaks kaasaegset pika autonoomsusega diiselallveelaeva
-olemas igati tasemel personal ja logistika nende toetamiseks
-rannakaitse rajatised on kaitstud vähemalt lühimaa õhutõrjega

Täna on kõvem relv Admiral Pitka 76 mm kahur, millega taanlased hirmutasid jääkarusid ja purustasid jääpanku. Piinlik.

Kapten Trumm kirjutas:
Vahe 1930ndate ja tänapäevaga on lihtsalt selles, et tollasel juhtkonnal jagus aru teha investeeringuid, mis omasid piisavat sõjalist väärtust ka ilma koostööta (miinid, allveelaevad, merekindlused).

Täna on paigutatud hiigelsummasid ühisvõimekustesse, millest üksinda sõtta sattudes mingit kasu ei ole. Ainuke universaalselt kasutatav võimekus on kergjalavägi. Ülejäänu - miinitõrje, õhutransport, tulevad kopterid, kaatrid, õhuseire - on üksinda jamasse sattudes pea väärtusetu.

Allveelaevadel kui Eesti 1930. aastate suurima kaitseinvesteeringu puudus tegelikult pea igasugune iseseisev sõjaline väärtus, vaid tegemist oli pea täielikult Soomega kahasse arendatava ühisvõimekusega. Soovitan lugeda Leskineni „Vendade riigisaladust“ – allveelaevu plaaniti kasutada koos Soome allveelaevastikuga Soome lahe sulgemiseks.

Parimaks tõestuseks selle kohta, et tollase sõjalise juhtkonna silmis puudus Eesti kahel allveelaeval eraldivõetuna iseseisev sõjaline väärtus, on see, et pärast baaside lepingu sõlmimist ja Talvesõja puhkemist uuriti täiesti tõsiselt võimalusi müüa kaks ülikallist, tutt-uut, kui tarbetuks muutunud allveelaeva Saksamaale. Ja siinkohal ei olnud tegemist mitte käegalöömismeeleolude, lolluse või kellegi sahkerdamisega, sest samal ajal suurendati järsult 1940. aastaks planeeritud kaitse-eelarvet ja otsiti aktiivselt võimalusi nii Nõukogude Liidust kui ka Saksmaalt relvastuse ja varustuse hankimiseks (peamiselt maa- ja õhuväele).

Mis puudutab sinu poolt mainitud miine ja merekindlusi, siis esiteks olid need esmajoones samuti plaanitud mitmes mõttes ühisvõimetena soomlastega, kuid erinevalt allveelaevadest sai neid kasutada ka iseseisvalt, kuid mitte niivõrd efektiivselt, kui koos soomlaste miiniväljade ja Soome-poolse ühise tulejuhtimisega.

Kuid allveelaevad olid väga selgelt ühisvõimekus. Kusjuures tegemist oli sellise ühisvõimekusega, mis sisuliselt tõmbas 1930. aastatel hinge kinni teiste väeliikide hangetel. Samas oli tegemist täiesti teadliku otsuse ja valikuga – kui allveelaevade hankimist 1934. aastal otsustati, teadvustasid sõjaväelased endale täiesti üheselt, et teistele väe- ja relvaliikidele kümnendi jooksul enam raha ei jätku.

Seetõttu saadigi suuremate uuemate maa- ja õhuväe hangetega algust teha alles 1939. aastal, kuid tollal puhkenud sõja tõttu jäi suurem osa Saksmaalt ja Suurbritanniast tellitud kraamist tulemata.

Seetõttu astus Eesti Teise maailmasõtta moraalselt ja füüsiliselt aegunud õhuväe ning väga nõrga tanki- ja õhutõrjerelvastusega. Loomulikult polnud olukord nii hull, kui hiljem on kohati väidetud, samuti polnud olukord nende relvaliikide osas hullem, kui nt. soomlastel. Ning 1939/1940. aasta sündmuste põhjus ei peitu mitte armee nõrkuses, vaid riigi juhtkonna poolt tehtud (tagantjärele) valedest poliitilistest otsustest – soomlased said sarnaselt kehva relvastusega täiesti edukalt sõditud.

Küll aga ei tõttaks mina väitma, et 1930. aastatel tehti relvastuse hankimisel õigeid otsuseid või et allveelaevad polnud „ühisvõimekus“. Tegemist oli ühisvõimekusega, kusjuures oma mahult sellisega, mille varju jäävad igasugused täna Eesti kaitseväe „ühisvõimekused“.

Sest milline Eesti tänase Eesti „ühisvõimekus“ on kõikidel teistel väeliikidel arengu kuueks aastaks seisma tõmmanud? Miinijahtijad või? 700 miljonit miinijahtijate peale on köki-möki võrreldes nende miljarditega, mis on samal ajal läinud maaväe sidesüsteemidele, kasarmutele, veokitele, soomukitele, rakmetele, Milanidele ja Mistralidele, haubitsatele jpm-le. NATO õhutranspordiprogrammis osalemine 25 miljoni krooniga aastas?

Allveelaevadel kui Eesti 1930. aastate suurima kaitseinvesteeringu puudus tegelikult pea igasugune iseseisev sõjaline väärtus

Allveelaevad poleks ilma Soome koostööta kasutatavad???

Huvitav huvitav, allveelaev nimega Lembit (Kalev oli selleks ajaks täitsa põhja läinud) tegi punalipu all tegusid ja mõningi laev läks merepõhja. Väidad sa ikka täie mõistuse juures olles, et allveelaeva ei saa ilma liitlasteta kasutada? Mis liitlased olid NSVL-l nt 1942. aastal Läänemerel?
Vastupidi, allveelaev on lisaks ilma liitlasteta tegutsemisele võimeline tegutsema täiesti aktseptaabli aja ILMA IGASUGUSE toetuseta (eriti avamereallveelaevad nagu Lembitu ja Kalev olid). Nagu Orzel, mis peale Eestist pagemist ujus välja...Inglismaal. Tal polnud üldse mitte mingit toetust.

Ja seesama "ühisvõimekus" ehk Soome rannakaitse ja allveelaevad olid siis aktsioonis, kui Soome NSVL-ga sõdis, puha ilma Eesti poolse toetuseta. Näiteks Russarö tulevahetus ja tulevahetused PBL lahingulaevadega Viiburi all. Kui Soome mürsud hakkasid lähedale kukkuma, tegid venelased kiirelt minekut.

Sest milline Eesti tänase Eesti „ühisvõimekus“ on kõikidel teistel väeliikidel arengu kuueks aastaks seisma tõmmanud? Miinijahtijad või? 700 miljonit miinijahtijate peale on köki-möki võrreldes nende miljarditega, mis on samal ajal läinud maaväe sidesüsteemidele, kasarmutele, veokitele, soomukitele, rakmetele, Milanidele ja Mistralidele, haubitsatele jpm-le. NATO õhutranspordiprogrammis osalemine 25 miljoni krooniga aastas?

See on tüüpiline demagoogia võte, omistada oponendile midagi, mida ta öelnud pole ja see siis suure aplombiga ümber lükata.

Minumeelest väitsin (ja seda sa ise tsiteerid) ma üsna selges eesti keeles, et EW juhtkond arendas selliseid ühisvõimekusi, mida ka üksi olles sõjas kasutada saab ja rannakaitse, miinid ja allveelaevad on kasutatavad ka ilma Soome abita, lapski saab sellest aru. Ja tänased ühisvõimekused peale kergejalaväe on....väärtusetud üksi jäädes (kaasa arvatud sõja algfaasis iseseisva kaitsevõime võtmes. Kes hinge kinni tõmbamisest siin teemas rääkis?

Soovitan lugeda Leskineni „Vendade riigisaladust“ – allveelaevu plaaniti kasutada koos Soome allveelaevastikuga Soome lahe sulgemiseks

Loetud ammu....kui nüüd meenutada, siis oli juba tollal olemas minu kaasmõtleja kellegi Tombergi isikus, kes pani ette lahendada mere kontroll lennuväega (ja WWII sündmused näitasid, et tal oli õigus). Niiet loe uuesti, A4