www.militaar.net

Toivo kirjutas:Siin te räägite endale vastu. Kord on sõjakad, peavad edukaid lahinguid, kuid samas pole nad sõjaliselt võimsad ja paistavd silma oma alandlikkusega.
Teie loogikast lähtudes oli tereve Eesti ja Liivimaa täis alandlikke tölle. Kõikjal kuhu sakslased kohale jõudsid, alistuti pea-aegu alati peale suuremat või vähemat lahingut. Oli juhtumeid, kus linnusesse lubati vaid preestreid, kes ristisid rahva ja lahkusid koos pantvangidega. Näiteks Eesti kuulsaim pealik Lembitu oli tõsine argpüks. Isegi Henrik imestab kui lihsalt, ilma rasketehnikat kasutamata, langes Lõhavere linnus.
Selle kobrulehe teema algatasite Teie. Vaadake oma eelmisi postitusi. Väidate, et siinse elanikonnal oli kolm muret. Et kauss oleks putru täis, et pere oleks terve ja loomulike vaajaduiste rahuldamine...

Tolle aja inimesed olid lihtsalt pragmaatikud. Kui oli kasulik ja reaalne hakata vastu või rünnata ise - siis seda ka tehti.
Kui jõudude vahekord edukat vastuhakku ei võimaldanud või kui see lihtsalt oli hetkel kasulik siis "müüdi" oma mõõk tugevamale või osteti end vaenuväest priiks.
Ja vastane ei nõudnudki palju rohkemat - ju ikka nendelsamadel pragmaatilistel kaalutlustel.
Selline käitumisviis viitab keeruka struktuuriga ühiskonna olemasolule mis võimaldas kiiresti ja paindlikult erinevaid olukordi lahendada.
Ilmselt läksid aga meie esivanemad oma hetke-pragmatismis pisut liiga kaugele.
Kord antud tõotusi murti kergelt.
See omakorda viitab eestlastel ühtsuse ja ühise käitumismalli puudumisele.
Täpselt nagu me ajalooõpikust teamegi.
Kuid kellele see kirvega seljatagant virutamine ikka meeldiks
Lõpuks ei nimetatagi eestlasi enam teisiti kui reetlikeks ja eks see sai ka üheks õigustuseks miks põlisrahvast järjest rohkem tahaplaanile suruti

Nüüd tuleme taas rahva mälu ja kirjapandud ajaloo juurde. Viljandis on viidud läbi arheoloogilisi kaevamisi, leidmaks viiteid muinaslinnusele. On leitud viikingiaegne asulakiht, kuid puuduvad andmed 13.sajandi muinaslinnuse kohta. Ajaloolaste hinnagul, et praeguse ordulinnuse asukohal oli muinaslinnus, saab järeldada kaudsete viidete põhjal. Need põhinevad Henriku kroonikal ja kõrvalkünka väljakaevamistel.

Ka kaevajad on inimesed. Nagu siinkirjutajadki, kes tahavad midagi ette kujutada.

Karuke, loeme tänapäeva, kellele on mõõk müüdud? Noorte suust ainult ingliskeelset möla kuuledki.
Mis edasi saab?

Kirjalike allikate põhjal on teada, et alates 14 sajandist on vili Liivimaa üks oluline ekspordiartikkel. Varasemast perioodist puuduvad kirjalikud andmed. Küll aga oletatakse, et viljavedu sai alguse 11 sajandil. Talsi linnamäelt on leitud suurem kogus põlenud vilja kiht. Linnuses võisid olla ka nn omad strateegilised varud, kuid kõrvutades Eestimaa muinaslinnustega, ei tule mul meelde, et kusagilt oleks leitud väga suur kogus teravilja. Liivimaal, Holmi linnusest, leidsid ristisõdijad maasse kaevatud viljavarud. See päästis nad näljahädast. Kuid eestis toimunud väljakaevamistelt ei tule midagi sellist ette. Kuigi sajand on pikk periood. Algab 1000 ja lõppeb aastaga 1099, jääb see kogu täiega siiski muinasaega. Niipaljukest kui mina mäletan, oli Talsi omaaegne kaubanduskeskus.
Võimalik, et see oli juhus. Võimalik.
Aga pange nüüd oma pea tööle ja öelde otse välja, kust on pärit need hõbeaarded. Mis oli see kaup, mis sundis võõramaa kaupmeestel oma raha siia jätma. Kusjuures arvestame võimalusega, et liskas hõbedale kaubeldi ka hõbedase vajendajata. Arvestame ka võimalusega, et osa aardeid on leitud sajandeid tagasi ja hõbe on lastud ringlusesse. Arvestame ka võimalusega, et tänaseks päevaks fikseeritud aareteleidude kogus on vaid väike osa leitud ja leidmata aaretest.
Tutvusin viimaste hindadega. Hobene maksis umbes 250 grammi hõbedat ja keskmine mõõk 100 grammi.
Seega oli hõbe kallis kraam. Kui meie kaupmehed ei tahtnud ja ei tohtinud käia omaaegsetes maailmalinnades, mis oli see salapärane põhjus, mis sundis kusagil pärapõrgus võtma vastu mingilt võõrama kaupmehelt tundmatuid metallitükikesi. Kui nad oleksid olnud igapäeva külalised näiteks kasvõi juba mainitud Bulgaris, oleksid nad olnud kursis raha võimaluste ja otstarbega. Kuid kuna nad seal reeglina ei käinud, pidid nad uskuma võõraste juttu ja vahetama oma asju esmapilgil väärtusetu metalli vastu. Miks.
Lepime kohe kokku, et muinasaegsed kaubartiklid ei ole karusnahad, vili ja raud.

Kanavere lahingut on küll kirjeldatud ja isegi mälestusmärk pandud, kuid on see reaalne koht. Rahvapärismuslikud kohanimed viitavad lahingupaiagale, kuid kroonikas kirjeldatud soo ümberpiiramine nõuaks armeed, mis ulatuks sadadesse tuhandetesse. Nimelt on praegune mälestusmärk väga hiiglasliku soomassiivi juues, mis ei lähe kokku kroonika kirjeldusega. Jutt on Tallinna alla liginevate orduvägede tõkestamiskatsega. Laias laastus kusagil Kose kandis.
Küll aga on teada Ülemiste raba juures toimunud Sõjamäe lahingu asukoht.
Kahjuks olen ma praegu asukohas, mis ei võimalda tsiteerida Sulev Vahtre raamatut Jüriöö ülestõusust. Aga ma luban, et kodu jõudes tsiteerin hr Vahtre seiskohta, misk ei saanud Kanavere lahing toimuda vene ajal pandud mälestusmärgi juures.

Vahtre räägib jah oma raamatus, et eestlased taganesid Kanavere rappa. Järgnevast kirjeldusest tuleb selgelt välja, et raba oli väike ja kergelt ümberpiiratav. Vahtre märgib samas,et tänapäeval Kanavere nimelist raba ei ole ja Kanavere lähedal ei ole ka sellist väikest raba, mis sobiks. Ise arvan, et see võis olla lihtsalt üks selleaegne tüma koht, mis praeguseks kõrgemaks kerkinud ja tahenenud. Kanavere lahing ja Sõjamäe lahing on erinevad.

Tollest aiast räägib Renneri Liivimma ajalugu, Liivimaa noorem riimkroonika ja Marburgi Wigandi kroonika+ muud allikad. Kõikide muude allikate algmaterjal on olnud tänaseks päevaks avalikkuse ette mitte ilmunud Liivimaa noorem riimkroonika.
Andmete analüüs näitab, et Renner, kes on kasutanud mitmete talle teadaolevate ja kättesaadavate allikaid, on edastanud kirjutatud tõepäraselt.
Wigand seevastu pole tundnud Liivimaa nooremat riimkroonikat.

Ku sul juhuslikult auto ja kinnisvara juhtub olema, ostan need kõik ära 56 rollu eest.

Jüri Peets spekuleerib, et Salmes võis olla tegemist ebaõnnestunud maksukogumisega. Samas ta mingeid põhjendusi välja ei too, et miks just see on praegu üks peamisi versioone,

http://www.postimees.ee./index.php?id=355787

Toob ju! Iseasi, kas põhjendused lõpuni vett peavad. Teisalt saab nii vanade asjade kohta igasugust pada panna - ei hakka keegi tõekomisjoni moodustama ega inimõiguste kohtusse kaebama
Vastust otsitakse ju iseäraliku matuse põhjusele, mitte ei üritata tõestada maksukogumist jms.
P.S. Ja kaevamised ei ole veel poole pealgi!

Minu meelest on kogu uusajalugu anglosakside kiidulaul sõjameestele- vallutajatele ja kogu ajalookontseptsioon lähtub sellest.
Nii vanast ajast ettekujutust saada, vb ainult enda sisse vaadates ja tunnetada neid pilte, mis meist endist üles kerkivad. Sest. Mitte ainult silmavärv, kõrvalesta kuju, vaid ka mälestused on meie hallidesse ajurakkudesse talletatud. See on see osa, mida nimetatakse intuitsiooniks, tunneteks, mida raske tõestada.
Minu nägemus asjust on selline:
mitme järjestikuse hea saagiaasta järel kosub rahvas ja tekib mehepoegi, kes ei viitsi ega mahu adra taha käima ja kaasamõtlejate koostööst tekib seltskond, kes otsustavad minna soomust tegema, sest vanaisade juttudest on poiste silmad särama löönud mitmeid kordi. Veel parem oleks varga järelt varastada, siis jumal naerab. Ongi tulnud kuuldusi, et vaenuvägi maarahvast röövib. Saarlastest hoitakse eemale nende laevastiku tõttu. Aga. Pikalt on puhunud läänetuuled ja luurele saadetud mehed on toonud sõnumeid, et raskes röövlastis laevastik naabersaare tipus suure kivi juures pärituult ootab. Ja lähevadki noorte meeste veri keema, et mis nad siis tulevad meie randu röövima. Samas on kerget saaki loota. Laevad pannakse valmis ja sõjaplaan tehakse. Kuna vaenuväe laevad on ida poole neemest, siis maabutakse läänepool neeme. Asutakse maa poole metsa. Mõne laevaga tehakse pettemanööver ümber neemenuka, millega meelitatakse osa vaenuväest merele, ja kaldal merelahingu hargnemist vahtimajäänud seltskonnale tungitakse kaldal selja tagant peale. Taplus on äge, sest ega röövsõdalasedki papist poisid pole. Lõpuks langeb röövsalga pealik ja allesjäänud vaenuvägi taganeb suurema laeva peale ja põgeneb alla tuult kagu poole. Saarlaste kaotused on samuti suured, saadakse küll mõned vastaste rünnakupaadid, kuhu asetatakse oma langenud. Kokkuröövitud varast on randa maha jäänud veel üks suurem kaubaalus. Võtab veel mitu päeva, kuni ilm niipalju paraneb, et Saarlased koduteele saavad asuda. Ilm on suviselt soe ja kuni koduranda jõutakse on laibalaevad niivõrd pahaks läind, et nad maetakse, nii nagu nad on, koos laevadega randa tehtud süvendisse.

Sorav jutt, aga ei tohiks fakte eirata! Sain ma nüüd õieti aru, et paatidesse maetud oli saarlaste ülekäte läinud noorsugu? Ma arvasin, et pealt 30 aastased rullnokad on meie ajastu produkt, aga mine võta kinni! Leidudel pikemalt peatumata, mainiksin veel rituaalselt tapetud "lemmikloomi". Ja kõige lõpuks pole tegemist purjekatega
Seega pole mõtet sellel "hapuks minemisel" isegi peatuda.

Kui ikka ilm vali ja vastaline, ei sõua kah. Tuleb ikkagi soodsamat ilma oodata. Kullid - koerad võidi ka pärast kodus lisada. Mu jutu mõte küll see, et kindlat ei saa siin miskit väita. Vabalt võivad sinna olla ka saarlased ise maetud. Rünnakupaat oliga väike kiire sõudelaev. (piratica)

Viimase 1000 aasta jooksul on olnud erinevaid aegu, ju siis ka eelneva 1000 aasta sees oli neid aegu erinevaid.

Natuke kannatust, kontidest on proovid võetud mu teada ja töö käib. Tänapäeval on võimalik teada saada keemilise koostise järgi, kus piirkonnast inimene pärit on. Seda saame teada küll, kas nad olid Eestist või ei olnud. Ümbritseva kola järgi igaljuhul ei olnud.

Avastus: Salme muinaslaev on vanim Läänemerest leitud purjelaev

http://www.postimees.ee/525150/avastus- ... purjelaev/

Ajaloolased teavad mudugi täpselt, millal miskit toimus.
Mina tean täpselt, et allatuult pole sõuda eriti vajagi, paat liigub tuule survel isegi, omades igal juhul mingit purjepinda, kui ta just allveelaev pole.
Piisab parrastesse torgatud keppide vahele teki kinnitamisest, kui sõudmine muutub hoopis mõttetuks, kui vähegi tuult on.
Mastikand ja kiil on muidugi asitõendid, mida ka ajaloolased ignoreerida ei saa.