www.militaar.net

sven kirjutas:Näiteid värskest kogemusest, grevalist ja protseduuride jumalustamisest:

Kas üksus hävitas vastase - JAH (PLUSS)
Kas tehti maastikumakett - EI (MIINUS)
Kas kaevati käimla - EI (MIINUS)
Hinne kokku MITTERAHULDAV!
Siit võib välja lugeda, et kui üksus oleks valmistanud maastukumudeli (abivahend ei ole muide kohustuslik) ja kaevanud omale peldiku, siis oleks ta võinud kõik kolonnid endast rahus mööda lasta ja hinne oleks ikkagi olnud RAHULDAV! Milline järeldus siit teha? Millele edaspidi keskenduda?

Veel:
Kas üksus avastati - EI (PLUSS)
Kas tehti reetvaid helisid - JAH (MIINUS)
Kas üksus julgestas ennast 360 kraadi - EI (MIINUS)
Kokkuvõttes: MITTERAHULDAV!
Seega võib üksus minna vastase laagri keskele, teha seal julgestust ja mittereetvaid helisid ja tulemus oleks ikkagi POSITIIVNE!

Näide julgestusest:
Ütleme, et jaos on seitse meest ja jagu teeb varitsust. Kaks meest paremale julgestusse, kaks vasakule julgestusse ja kaks selja taha tagajulgestusse. Mitu meest jääb varitsust tegema ? Milline on nüüd jao tulejõud? Mida see jagu üldse siin teeb?

Kui kõik nõutavad protseduurid ritta panna ja korralikult ära teha, siis tõenäoliselt lahingusse ei jõutagi. Peaks korra proovima ja aega võtma.
Kui kõik need asjad õiges järjekorras ja korralikult ära teha, siis peaks võit lahingus olema juba ette garanteeritud aga mulle paistab, et tegelikult hakkab kogu pakett iseendale vastu töötama, nagu tuleb välja kasvõi julgestuse näites.

Manööversõja filosoofia
Manööversõja filosoofia kui avatud mõtlemise alustala on midagi sellist, mis tegelikult väljub Eestis kehtivast arusaamast distsipliini, korra ja kontrolli kohta. Tunnistades manööversõja printsiipe, oleks õige aeg revideerida ka kaitsejõude puudutavaid seadusi, määrustikke ja arusaamu, tõstes pimeda kuuletumise nõudest kõrgemateks väärtusteks initsiatiivi, leidlikkuse, usalduse ning julguse otsustada ja tegutseda.
Need on olulisimad tegelikud väärtused igas sõduris ja ülemas, mis võimaldavad võidelda ka olukorras, kus ei ole sidet kõrgema staabiga. Iga allüksus peab suutma ise plaani koostada ja seda ka ellu viia igal võimalikul juhul, aga eriti just siis, kui kõrgemalt juhised läbi ei tule.
Sõda on korratus ja kaos. Edukam on alati see, kes aktsepteerib seda paradigmat ja suudab end ise kaoses organiseerida, suurendades samas kaost vastase ridades.
Ülesandekeskne juhtimine[10]
Kui positsioonil paiknev rühm ei saa sidet kompanii ega naaberrühmaga, tuleb tal tegutseda loovalt, mitte kahelda või tegevusetult istuda. Seda kõike võimaldab vaid ülesandekeskne lähenemine käske andes, kus pikad ja ilukirjanduslikud käsud peaksid asenduma lühikeste, kuid konkreetsete ja tegevusvabadust võimaldavate lahingukäskudega. Lühidus, selgus ja lihtsus on ideaalse lahingukäsu märksõnad. Lisaks tuleb tagada igale allüksusele suuremast lahingupildist arusaamine ja võimalikult kaugele ulatuvate tegevuste ülevaade. Need on peamised tingimused võimalikult hästi ja aktiivselt võitleva allüksuse tarvis.
Manööversõja mõtlemises asendub ka kontroll selle otseses tähenduses pigem koordineerimise ja soovitustega allüksusele, mitte ei tähenda mingi juhul kõrgema staabi või ülema pidevat sekkumist lahingupidamisse. Lase meestel oma lahinguid ise võidelda ja toeta siis, kui nad seda vajavad. Selleks tuleb iga tasandi ülemaid õpetada iseseisvalt mõtlema ja tegutsema. Kõrgemalt pidevalt suunates ja allüksususte eest otsustades tekitab see sõdurites nn õpitud abituse sündroomi, nii et keegi ei oska ega julge tegutseda, kui kõrgema ülema juhist konkreetseks olukorraks ei ole antud. See viimane on vast kõige hävituslikum väiksema väe lahinguvõimele.
Muide, Eesti sõjapidamiskultuuris on ülesandekeskne juhtimiskultuur ajalooliselt ka eksisteerinud. Terve Vabadussõda peeti ehtsas manööversõja stiilis, kus ülemate initsiatiiv ja käskude selgus ning lühidus olid normiks. Meenutagem, et järgneva 3. diviisi ülema kindral Ernst Põdderi 22. juunil 1919 kell 23.17 antud kuuelauselise käsuga käivitati operatsioon, mille tulemust tähistab Eesti Vabariik võidupühana.
“Meie ei tohi parunitele ja nende palgalisele rauddivisjonile võimalust anda ennast korrastada ja koondada pärast kahepäevast lahingut, mis nad on saanud Soomusrongide ja nende väeosade ja 3. Divisjoni poolt. Madu pea peab maha raiutud saama ja selle jaoks peab vaenlast lõhkuma ja Võnnu linna ära võtma. Võnnu linna äravõtmine jääb Soomusrongide ja nende väeosade ülesandeks. Polkovnik Heinze grupp peab peale tungima ühes Soomusrongide osadega nende pahema tiivaga koos Vesselgohvi-Ramotski sihis ja püüdma Ramotski oma alla võtta; mis juures 2-ne ratsaväe polk tuleb vaenlasele selja taha saata. Pealetungimine algatada mitte hiljem kui kell kolm. 6-s ja 9-s polgud jätkavad oma operatsiooni edasi, püüdes Roopa alevit oma alla võtta.”