Postitatud: 20 Nov, 2005 18:51
Tagasi pöördudes teema juurde:
Arutagem konkreetselt, mis on see tõde, mida välismaalased ei tea ja millest ei saa aru. Kuidas saaks sõnastada see sõnum, mida tooks välismaalastele Eestis valminud film, CD-ROM või raamat?
Siiamaani on toodud näidena ainult Lihula juhtum. Ehk Läänes ei saanud aru ei selle kujust ega kuju all olevast tekstist. Kas siis seletustöö seisneks selles, et välismaalased lepiksid sellega, et Waffen-SSi diviis sõdis "Euroopa vabaduse eest"?
Võrdleme teiste Euroopa riigide ajalookäsitlustega.
Kuidas näeb välja samasugune sõnum Norra, Taani, Belgia, Prantsusmaa ja Hollandi puhul? Mida need Sakslaste poolt okupeeritud riigid üritavad rõhutada, jutustades oma 2MS ajaloost? Õige, oma resistance-liikumise; ükskõik kui nõrk ja olematu see ei oleks. Vaatamata nendest riikidest vaprade SS-vabatahtlikute rohkustele, ei ole need selle 2MS sõnumi sees.
Kuidas välja näeb 2MS tõde, millest peab välismaailm kursis olema, Ida-Euroopa Sakslaste liitlastena esinenud riigides? Mida üritatakse ütelda sõjaosavõtust Ungaris, Bulgaarias, Rumeenias, Horvaatias ja Slovakkias? Kas samuti sellest, et see osavõtt oli nende rahvuste panus Euroopa vabadusvõitlusele? See on huvitav teema, ja võiks seda eraldi arutada -- ntx kuidas Bulgaarias mälestatakse saksa poolel võidelnuid piloote ja mida üritatkse nendest rääkida välismaalastele...
Siis eraldi on Poola ja Tšehhi. Millene on nende soov, mida nemad soovivad näha 2MS ajaloos enda osavõtust? Poolakate sõnum on alati olnud palvena tunnustada nende panus võidule Saksamaa üle. See panus on suuruse pooles neljandal kohal, neil oli peaaegu 1.2 milljoni inimest sakslaste vastu erinevatel rinnetel sõdimas. Kas Saksa poolel sõdimine on nendele vastuvõetav kui nende vabaduse eest võitlemine? Või Poola asub mingis teises Euroopas? Tšehhide suhtumisest SS-vormis "vabadusvõitlejatele" on vist mõtetu meelde tuletada.
Ja veel on näiteks selline riik nagu Leedu. Kas nende sõnum on siis kahetsus, et nad kukutasid läbi sakslaste plaanid ka leedulasi omal poolel sõdida sundida? Ei. Nemad rõhutavad oma vastupanu sakslastele saksa okupatsiooni ajal ja sõjajärgne vastupanu NSVL-le.
Ja viimaks tooks veel üks Saksamaa näide: nimelt Hitlerile atentaati sooritatud inimestele mälestusmärk. Sakslastel on ikka jätkunud mõistust mitte panna kujule selga munder. Ja Euroopa vabastamise kohta seal ka ei ole midagi kirjas. Kuigi mõnede siin kõlanud Lihula-samba kaitsjate loogikast see võiks vabalt nii olla.
Läänes võib minu arust leida arusaamu, kui rõhutada järgmistele asjaoludele:
a) Võrreldes Ukraina üksustega, kes vähemalt mingi aeg tegutsesid sakslaste juhtimisest iseseisvalt, Eesti ja Läti üksused olid alati saksa otsekontrolli all. Seega on mõistlikum rõhutada, et Eesti ja Läti SS-diivisid vormeeriti enamasti sundmobilisatsiooni korras. Võib-olla see ei vasta tõele, aga vähemalt see oleks välismaalastele mõistetav ja vastuvõetav.
b) Sõja ajal Eestis tegutses vastupanuliikumine. Kõik sellega seotud episoodid, k.a. vene- ja saksa mobilisatsioonist kõrvalehoidmine, väärivad seda, et olla rõhutatud. Nagu osa Euroopast, ka siin leidus aset üle-euroopaline resistance totalitaarrežiimidele. See võib olla jällegi mõistetav.
c) See, et sõjaga kaasnes rahvustragöödia, kui eestlased sõdisid eestlaste vastu erinevates ja võõrriigide mundrites, on samuti arusaadav. See võib olla samuti ka osa Eesti sõnumist välismaale. Kuusbergi "Vihma tilgud" on nõrk raamat, ja seal on palju propagandat; aga süžee on õige ja olles näiteks edasi arendatud praeguse ajani, sellest võib saada hea filmi- või seriaali stsenaarium. Võrdluseks on nõukogude ajal ülipopulaarne läti "Pikk tee düünides" ("Dolgaja doroga v djunah"); sarnased seriaalid oleksid täiesti müüdavad välismaale -- tavainimeste elu- ja armastuslugu ajaloo muudatuste taustal. Muuseas, läti film on ka täna täiesti vaadetav.
d) Partisanide sõda, ehk sõjajärgne metsavendade vastupanu. Arvestades, et taoline tegevus toimus Poolas, Ukrainas, teistes Balti riigides, sellest on kerge jutustada ning see on väga piltlik, kui soovitatakse näidata kuidas rahvas suhtus nõukogude võimule. Nõukogude ajal üks parimaid leedu filmidest, mis on siiamaani ka parim sellele teemale pühendatutest -- "Keegi ei tahtnud surra" (1966, "Nikto ne hotel umirat'").
Kui kõik ülestoodud resümeerida, siis mina pakuksin näiteks järgmised ideed:
-- mälestusmärgid vastupanuvõitlejatele, võib-olla Tallinnas ka kiiremas korras, riigivõimu tipp-esindajate juuresolekul.
-- ühiskondlik kokkulepe, et Lihula-taolisi ekstreemsed mälestusmärgid ei püstita; mälestusmärgidega las tegeleb riik või omavalitsused riigi järelvalve all
-- TV-seerial, taustaks Eesti lähiajlugu; põhitegelased erinevatel pooltel
-- mitmekeelne CD-ROM "XX. sajandi Eesti ajalugu", kus oleksid kokku dokumentide koopiad ja fotod; järeldused võiks jätta kasutjale teha.
Arutagem konkreetselt, mis on see tõde, mida välismaalased ei tea ja millest ei saa aru. Kuidas saaks sõnastada see sõnum, mida tooks välismaalastele Eestis valminud film, CD-ROM või raamat?
Siiamaani on toodud näidena ainult Lihula juhtum. Ehk Läänes ei saanud aru ei selle kujust ega kuju all olevast tekstist. Kas siis seletustöö seisneks selles, et välismaalased lepiksid sellega, et Waffen-SSi diviis sõdis "Euroopa vabaduse eest"?
Võrdleme teiste Euroopa riigide ajalookäsitlustega.
Kuidas näeb välja samasugune sõnum Norra, Taani, Belgia, Prantsusmaa ja Hollandi puhul? Mida need Sakslaste poolt okupeeritud riigid üritavad rõhutada, jutustades oma 2MS ajaloost? Õige, oma resistance-liikumise; ükskõik kui nõrk ja olematu see ei oleks. Vaatamata nendest riikidest vaprade SS-vabatahtlikute rohkustele, ei ole need selle 2MS sõnumi sees.
Kuidas välja näeb 2MS tõde, millest peab välismaailm kursis olema, Ida-Euroopa Sakslaste liitlastena esinenud riigides? Mida üritatakse ütelda sõjaosavõtust Ungaris, Bulgaarias, Rumeenias, Horvaatias ja Slovakkias? Kas samuti sellest, et see osavõtt oli nende rahvuste panus Euroopa vabadusvõitlusele? See on huvitav teema, ja võiks seda eraldi arutada -- ntx kuidas Bulgaarias mälestatakse saksa poolel võidelnuid piloote ja mida üritatkse nendest rääkida välismaalastele...
Siis eraldi on Poola ja Tšehhi. Millene on nende soov, mida nemad soovivad näha 2MS ajaloos enda osavõtust? Poolakate sõnum on alati olnud palvena tunnustada nende panus võidule Saksamaa üle. See panus on suuruse pooles neljandal kohal, neil oli peaaegu 1.2 milljoni inimest sakslaste vastu erinevatel rinnetel sõdimas. Kas Saksa poolel sõdimine on nendele vastuvõetav kui nende vabaduse eest võitlemine? Või Poola asub mingis teises Euroopas? Tšehhide suhtumisest SS-vormis "vabadusvõitlejatele" on vist mõtetu meelde tuletada.
Ja veel on näiteks selline riik nagu Leedu. Kas nende sõnum on siis kahetsus, et nad kukutasid läbi sakslaste plaanid ka leedulasi omal poolel sõdida sundida? Ei. Nemad rõhutavad oma vastupanu sakslastele saksa okupatsiooni ajal ja sõjajärgne vastupanu NSVL-le.
Ja viimaks tooks veel üks Saksamaa näide: nimelt Hitlerile atentaati sooritatud inimestele mälestusmärk. Sakslastel on ikka jätkunud mõistust mitte panna kujule selga munder. Ja Euroopa vabastamise kohta seal ka ei ole midagi kirjas. Kuigi mõnede siin kõlanud Lihula-samba kaitsjate loogikast see võiks vabalt nii olla.
Läänes võib minu arust leida arusaamu, kui rõhutada järgmistele asjaoludele:
a) Võrreldes Ukraina üksustega, kes vähemalt mingi aeg tegutsesid sakslaste juhtimisest iseseisvalt, Eesti ja Läti üksused olid alati saksa otsekontrolli all. Seega on mõistlikum rõhutada, et Eesti ja Läti SS-diivisid vormeeriti enamasti sundmobilisatsiooni korras. Võib-olla see ei vasta tõele, aga vähemalt see oleks välismaalastele mõistetav ja vastuvõetav.
b) Sõja ajal Eestis tegutses vastupanuliikumine. Kõik sellega seotud episoodid, k.a. vene- ja saksa mobilisatsioonist kõrvalehoidmine, väärivad seda, et olla rõhutatud. Nagu osa Euroopast, ka siin leidus aset üle-euroopaline resistance totalitaarrežiimidele. See võib olla jällegi mõistetav.
c) See, et sõjaga kaasnes rahvustragöödia, kui eestlased sõdisid eestlaste vastu erinevates ja võõrriigide mundrites, on samuti arusaadav. See võib olla samuti ka osa Eesti sõnumist välismaale. Kuusbergi "Vihma tilgud" on nõrk raamat, ja seal on palju propagandat; aga süžee on õige ja olles näiteks edasi arendatud praeguse ajani, sellest võib saada hea filmi- või seriaali stsenaarium. Võrdluseks on nõukogude ajal ülipopulaarne läti "Pikk tee düünides" ("Dolgaja doroga v djunah"); sarnased seriaalid oleksid täiesti müüdavad välismaale -- tavainimeste elu- ja armastuslugu ajaloo muudatuste taustal. Muuseas, läti film on ka täna täiesti vaadetav.
d) Partisanide sõda, ehk sõjajärgne metsavendade vastupanu. Arvestades, et taoline tegevus toimus Poolas, Ukrainas, teistes Balti riigides, sellest on kerge jutustada ning see on väga piltlik, kui soovitatakse näidata kuidas rahvas suhtus nõukogude võimule. Nõukogude ajal üks parimaid leedu filmidest, mis on siiamaani ka parim sellele teemale pühendatutest -- "Keegi ei tahtnud surra" (1966, "Nikto ne hotel umirat'").
Kui kõik ülestoodud resümeerida, siis mina pakuksin näiteks järgmised ideed:
-- mälestusmärgid vastupanuvõitlejatele, võib-olla Tallinnas ka kiiremas korras, riigivõimu tipp-esindajate juuresolekul.
-- ühiskondlik kokkulepe, et Lihula-taolisi ekstreemsed mälestusmärgid ei püstita; mälestusmärgidega las tegeleb riik või omavalitsused riigi järelvalve all
-- TV-seerial, taustaks Eesti lähiajlugu; põhitegelased erinevatel pooltel
-- mitmekeelne CD-ROM "XX. sajandi Eesti ajalugu", kus oleksid kokku dokumentide koopiad ja fotod; järeldused võiks jätta kasutjale teha.
siis vähemalt need kes ajaloost vähegi huvituks saaks asjast teada massidesse see asja ei viiks 
aga see oleks palju nõudagi kui meie enda noor sugu unustab ja ei mäleta ning mälesta 
koolides peetakse eraldi holocausti päeva aga eraldi kyyditamise mälestuseks koolis vaevalt et päeva kulutatakse riigijuhidki väidavad et eestlased olid fashistid äkki peaks valgustus tööga sealt pihta hakkama et püüaks eestlased yhisele arvamusele saada....see juba vist liig helesinine unistus 
a nuh .. õndsad on need kes vaimust vaesed