www.militaar.net

Mis asi muide see "kobarmoon" on..??
Kas nn. "air-burst" laeng.??

...mis jamps see selline on???
Täiesti ametlik nimetus meil DPICM.

Samas ei mõista ma, miks see tänase seisuga lahingus laskmata jääks

Kindlasti ei jääks, aga kui me seda rutiinselt ei tarvitaks, siis poleks meil ka õiget ettekujutust selle relva tegelikust mõjust?
Kärtsutame oma 0,1 DOSi vastase kolonni pihta ära ja pärast selgub, et oodatud efekti ei anna, noh näiteks seepärast et midagi on vanaks läinud ja pooled submunitsioonid ei lõhkegi.
Või proovima, kui paks peaks olema üksikmehe kaeviku killukaitse, et see asjake läbi ei tuleks, tegelik kahjustusjõud väiksem kui paberid räägivad. Või mingi muu tehniline asjaolu.
Kunagi sai meestega käidud seal, kuhu Aegviidus 155sed mürsud kukkunud on, peale seda oli bussis vaikne ja kõik olid aru saanud, misasi on suurtükivägi ja mida see teeb.
Samamoodi me teeme ju lahinglaskmisi allüksuste koosseisus live moonaga, ohtlik ja nii edasi. Aga üsna vajalik, et igaüks saaks aru, mida ta relv teeb või mitte.
Selle saaks kah ju paukmoonaga asendada ja seletada pärast tahvli peal tuule mõju kuulide lennujoonele. Nagu siit tükati lugeda on, on isegi pataljoni taseme õppustel suur probleem sellega, et üks eriala ei tea teise võimalusi ja püstitab seeläbi täitmatuid ülesandeid või tekitab niisama tüli. (siinkohal ei väitle teemal, kas lastakse või mitte - lihtsalt IMHO tuleks kõike lasta, mis on ja võimalikult laiale publikule tutvustada, mida see kaasa toob.

Kapten Trumm kirjutas:Täiesti ametlik nimetus meil DPICM.

Ametlikke/otseseid nimetusi ei panda üldjuhul jutumärkidesse...

Kui Trumm soovib peale patarei tulelööki DPICM'iga minna keskpolükal metalliotsijaga kildudest tiinest mullast lõhkemata jäänud tütarmürske otsima siis palun. Niikaua kuni meil selliseks puhastuseks ressurssi pole me kas ei lase või rohkem sinna sihtmärgi aladele enam ei lähe.

Kusagil interneti avarustes on leitav ka artikkel mis kirjeldab ameerika suurtükiväelaste probleeme laskemoonavalikul. Nimelt 2003 ja edasi iraagis kasutati DPICM moona tänu ohule tsiviilelanikonnale väga harva. Samas moodustas see moon poole lahingkomplektist. Kas me Eestis opereerime ka põhimõttel, et "Kui võidame ehitame üles, kui kaotame las põleb" või mõtleme pisut ennem kui me mõne alevi kobarmoonaga üle külvame?

Meil on ressurssi endast rikkamate riikide jamade kinnimaksmiseks olnud viimased 50+20 aastat. Kui seal alevikus elaks kasvõi üks eestienergia või estonianair'i juhatuse liige (kasvõi tulevane) vms siis juba ainuüksi see õigustaks kogu tõkestatud vaenlase soomus- eriti tankide kolonni optimeerimispüüdlused eos.

Igasugune selline avanev võimalus võrdub Eesti ohvitseri jaoks sisuliselt loto miljonivõiduga, seda eriti meie 23ndal tunnil tehtava suutlikuse usutavuskrediidi puhul.

Mina ei soovi kuskile minna, aga samas ei käsi keegi neid keskpolügooni läbimatusse soometsa kõmmutada, kust tõesti raske otsida on. See on kindlalt probleem, kuid lahendatav, millal ja mis rahaga - ise küsimus tõesti.

Kusagil interneti avarustes on leitav ka artikkel mis kirjeldab ameerika suurtükiväelaste probleeme laskemoonavalikul. Nimelt 2003 ja edasi iraagis kasutati DPICM moona tänu ohule tsiviilelanikonnale väga harva. Samas moodustas see moon poole lahingkomplektist. Kas me

Vaata see jutt on nüüd......pooltõde või poolvale, kuidas soovid.

Kui ameeriklaste vastaseks olid Iraagi soomusdiviisid 1991 ja 2003, siis kõmmutati seda ja mitte vähe, sellest ajast ongi neil seda kraami DOS-sis kõvasti, et jänkidel oli ammuilma selge, et massi tõrjumiseks HE ja HE-frag tüüpi asjad vähetõhusad on (vist oleks korrektne öelda, et HE ja HE-FRAG on jalaväe lahingumasinates ja tankides formatsioomis vastase vastu samahea kui kasutud. Selles videos intervjueeritav Lahesõjas osalenud USA armee patareikomandör räägib sootuks vastupidist juttu ja talle oli konventsionaalses sõjas DPICM selgelt "weapon of choice". Kes oleks meie vastasteks, kas naise seeliku alt tulistavad alkaiidad või selgepiiriline konventsionaalne vastane vene MTLB/MTLP kujul? Arvan, et endiselt see viimane.

http://www.youtube.com/watch?v=IroOVamQZHQ

Eestis opereerime ka põhimõttel, et "Kui võidame ehitame üles, kui kaotame las põleb" või mõtleme pisut ennem kui me mõne alevi kobarmoonaga üle külvame?

Selline jutt on demagoogia. Kui suudetakse avastada mingi militaarterminites poolkõva vastase kogunemine, siis ei tohiks keelata endale võimalust kasutada relvastust, mis on mõeldud massi tõrjumiseks ja maha vedelema jäävad submunitsioonid on väike probleem näiteks puistmiiniohu kõrval, mis meid tõsisemas konfliktis Ottawaga mitteliitunud idanaabriga ees ootab. Ma näiteks arvan siiani, et Eesti liitumine Ottawaga oli ka üks poliitiliselt motiveeritud (ja vast ainuõige) sõjaliselt äärmiselt nürimeelne samm. Kahtlemata oleks pärast miinid suur probleem, aga kas totaalset sõda alustava ülekaaluka vastase vastu peaks võitlema totaalselt või siidikinnastes?

Ei claimi end mingiks eksperdiks (paar suurtükiväge puudutavat raamatut loetud ainult), aga anna andeks mees, ainuke pidav argument oli tõesti see kuulikeste otsimine sealt soomätaste vahelt.

Kapten Trumm kirjutas:
Ei claimi end mingiks eksperdiks (paar suurtükiväge puudutavat raamatut loetud ainult), aga anna andeks mees, ainuke pidav argument oli tõesti see kuulikeste otsimine sealt soomätaste vahelt.

Kuule aga see oligi ju argument, muu oli selline, pisut huvipakkuv jutt ehk mida juurde lugeda.

Milleks erutuda? Meil on ju see kobarmoon (või kassettmoon, nimetage seda, kuidas tahes) 155mm haubitsate jaoks ladudes täiesti olema, Eesti otsustas põhimõtteliselt mitte liituda rahvusvahelise kobarmoona keelustamise lepinguga, kuna suhteliselt odavast ja efektiivsest kobarmoonast loobumine lööks liiga suure augu meie kaitsevõimesse (mille eest need müütilised simmid küll Kremlist palka saavad?). Rahuaegses väljaõppes ei ole tõesti ilmselt eriti mõistlik selle moonaga lahinglaskmisi korraldada, kuna lõhkematajäänud pommikeste leidmine ja likvideerimine võib üsna kalliks, keerukaks ja riskantseks osutuda. Kui aga reaalses sõjas häda käes on, küll siis see moon õige sihtmärgi suunas ka teele lastakse.

Aga selleks, et saada teada, kuidas mõjuks kobarmoon näiteks vastase motomehhaniseeritud kolonni pihta tulistades, ei ole ju vaja tingimata seda rahuajal katsetama hakata. Suurtükiväe väljaõppe poolest pole ju pisut teistsuguse moona väljatulistamine mingi raketiteadus võrreldes n-ö „tavamoonaga“. Kobarmoona võimaliku mõju tundmaõppimiseks saab ju vabalt vaadata kasvõi USA 1991. aasta kogemust, mil seda moona massiliselt just vastase soomusüksuste vastu massiliselt kasutati. Ja küsida USA kolleegidelt, et mis tagajärgi see moon erinevat liiki sihtmärkide puhul tekitas ja milliste artilleeriaalaste võtetega seda kõige efektiivsemalt kasutada saaks. (Muide, mälu järgi kandis USA jalavägi esimeses Lahesõjas üsna mitmel korral kaotusi, kui sõdurid kobarmoonaga ülekülvatud vastase positsioonidest läbi minnes lõhkemata jäänud vigurite otsa sattusid – sellest äkki ka üleüldine ettevaatlikus selle kraami kasutamisel rahuaegses väljaõppes).

Vaata A4, praktika regulaarselt järgiproovimata asjadega on Eestis üldiselt kurvavõitu?
Markantseim näide peaks olema juutidelt ostetud Mapatsid, mis peale laost võtmist enam märke tabada ei tahtnud ja kus tuli kutsuda juudiriigist asjatundjad uuesti siia?
Peale mida juhtus ime ja tabasid Milanist mitte halvemini. Arvestades neile kulutatud raha suurust (ja selle hinda 90ndatel), kui oleks neid vaja läinud paar aastakest enne kui keegi taipas neist lasta? Tulemus oleks olnud kallis ilutulestik, mis vene tanke kuidagi ei taba.

Panen viski vahele, et kui Eestis vastava tehnika tekkimisel tekib võimalus nn kipspeaga tulistada polügoonil ehtsalt liikuvate soomusmasinate pihta, mis osutavad ka vastupanu ja "body count" tiksub, siis ärgatakse ka sel teemal, et 2/3 tankitõrjerelvastusest, mis seni tabas eksimatult seisvaid sihtmärke ning taliibide savionne, on üks vähese kasuteguriga värk. Senikaua kui väljaõpe käib staatilises keskkonnas seisva märgi pihta, on ju kõik näiliselt korras.

Ka paar korda nähtud asju, mis toodi "kuskilt kust vaja" ja alles tehaseplommi all kastide avamisel selgus, et paar vajalikku juppi olid puudu. Oleks see avastatud 2 tundi enne lahingut? See, et me täna oskame õpetada, kuidas korraldada TBK kaitset on muidu kah kunagi omandatud praktilise proovimisega (nt varjete vastupidavuskatsed tuumarelva kasutamisega). Siniste lõhkepakettide ja hapuks läinud kusti rakettide ohtlikkus oli ju ka tarvis enne praktiliste inimkatsetega tõestada?

Kapten Trumm kirjutas:Vaata A4, praktika regulaarselt järgiproovimata asjadega on Eestis üldiselt kurvavõitu?
Markantseim näide peaks olema juutidelt ostetud Mapatsid, mis peale laost võtmist enam märke tabada ei tahtnud ja kus tuli kutsuda juudiriigist asjatundjad uuesti siia?
Peale mida juhtus ime ja tabasid Milanist mitte halvemini

Ei tabanud

Saadi siis need Mapatsid korda või ei saadud?

rbl kirjutas:Saadi siis need Mapatsid korda või ei saadud?

That´s classified

Eesti Vabariigis on kindel reglement. See mis on täiesti perses - see on ka salastatud.

Seega sarrnaselt 105H37 haubitsatega, ei maksaks väga linnukestele joonistatud kastides väga suurt rõhku panna. Pigem Kaitseminni slängi kasutades: "nice to have".

Saadi, lisaks saadi targemaks õhuniiskuse kahjulikust mõjust.

Pigem Kaitseminni slängi kasutades: "nice to have".

Nice to have tähendab muidu asju, mida oleks kena omada, aga mingil põhjusel (nt raha) ei saa.
Vaevalt see käiks WWII perioodi haubitsate kohta, mille TTA peale kaalu kaotab isegi D-30le igast asendist.

Küll ei võrrelnud 105mm-seid 122 millimeetristega vaid seda, et Mapats on suht selline linnuke kastis nagu 105 millimeetrine, mille tõttu väga ei kipuks nende peale sisuliselt panustama 23ndal tunnil.