Postitatud: 30 Aug, 2010 18:38
Palgast NL sõjaväes rääkides oli reameestel palk 3.80 Õppeväeosas said kõik sellist palka, hiljem, kui olime juba laiali saadetud, pandi mind elektrijaama ülemaks, mis oli seesandi ametikoht ja palk oli 10.80, nii ka mulle, kuigi ma ei saanud endale seerupaelu peale, kuna sel ajal, kui teised minu kaaslased tegelesid eksamitega, pandi mind õppepolgu kultuurimajas plakateid joonistama, kus ma veetsin pea kuu aega, sest polgu sampoliit avastas, et ma oskan isegi lenini joonistada, kui vaja. Ja nii ma veetsingi enamus oma teenistusest pintslite ja muu sellise värgi juures.
Ka edaspidi väeosas olles küll nime poolest elektrijaama ülem, tegelesin ma vähe elektrijaamaga, kuna seda oli nagunii kaks korda aastas ainult vaja, kui oli suured õppused väljaspool väeosa territooriumi. Sellega olid ka mu ülemused rahul, sest vaikselt suutsin ma terve pataljoni kultuurimaja enda käsutusse saada, näidates seal filme, joonistades plakateid, ka lähedal asuvale kolhoosile, kelle käest vastu saime ka mitmesuguseid toiduaineid.
Auastmest üritati mulle ka aasta pärast ikkagi nooremseersandi paelad peale anda, sest palk oli ju ametikoha järgi. Kahjuks juhtus see suure riigi pühade eel, mille peale tänu mitmete poiste kodust saadetud pakkidele ja minu käsutuses olevatele ruumidele kujunes tõsiseks joomapeoks, peale mida võeti mitmelt poisilt, kaasaarvatud ka mina, paelad uuesti maha. Ka kultuurimaja võtmetest jäin ma ilma paariks kuuks, aga kuna kedagi nii tarka polnud neil võtta, siis peale uut aastat olin ma jällegi kultuurimajas ametis, ainult, et paelu mulle enam peale ei antud, kui alles kojuminekul.
Kuna elektrijaama spetsialiste ka peale minu polnud, pidin ma ikkagi ülemus edasi olema. Tegelikult oli mul isegi kaks alluvat, elektrik ja autojuht. Ja kõik me kolmekesi tegelesime muude tarvilike asjadega väeosa käigus hoidmiseks, elektrik vedas kogu aeg kõiksugu kaableid ohvitseride külas ja autojuht oli ennast parki edukalt sisse söönud. Isegi meie roodukas oli sellega leppinud, et need meie elektrijaama omad on riik riigis, tema ka ei saa aru, kuidas see elektrijaam veel suudab eksisteerida, mehed nagu on ja nagu ei ole ka. Aga õppustel saime me ainult kiita, sest meie asjad toimisid.
Ka edaspidi väeosas olles küll nime poolest elektrijaama ülem, tegelesin ma vähe elektrijaamaga, kuna seda oli nagunii kaks korda aastas ainult vaja, kui oli suured õppused väljaspool väeosa territooriumi. Sellega olid ka mu ülemused rahul, sest vaikselt suutsin ma terve pataljoni kultuurimaja enda käsutusse saada, näidates seal filme, joonistades plakateid, ka lähedal asuvale kolhoosile, kelle käest vastu saime ka mitmesuguseid toiduaineid.
Auastmest üritati mulle ka aasta pärast ikkagi nooremseersandi paelad peale anda, sest palk oli ju ametikoha järgi. Kahjuks juhtus see suure riigi pühade eel, mille peale tänu mitmete poiste kodust saadetud pakkidele ja minu käsutuses olevatele ruumidele kujunes tõsiseks joomapeoks, peale mida võeti mitmelt poisilt, kaasaarvatud ka mina, paelad uuesti maha. Ka kultuurimaja võtmetest jäin ma ilma paariks kuuks, aga kuna kedagi nii tarka polnud neil võtta, siis peale uut aastat olin ma jällegi kultuurimajas ametis, ainult, et paelu mulle enam peale ei antud, kui alles kojuminekul.
Kuna elektrijaama spetsialiste ka peale minu polnud, pidin ma ikkagi ülemus edasi olema. Tegelikult oli mul isegi kaks alluvat, elektrik ja autojuht. Ja kõik me kolmekesi tegelesime muude tarvilike asjadega väeosa käigus hoidmiseks, elektrik vedas kogu aeg kõiksugu kaableid ohvitseride külas ja autojuht oli ennast parki edukalt sisse söönud. Isegi meie roodukas oli sellega leppinud, et need meie elektrijaama omad on riik riigis, tema ka ei saa aru, kuidas see elektrijaam veel suudab eksisteerida, mehed nagu on ja nagu ei ole ka. Aga õppustel saime me ainult kiita, sest meie asjad toimisid.