www.militaar.net

Nagu siin ühes varasemas postituses sai kirjutatud, siis olin enamuses kordadest relvastuse ja lahingmoona lao juures valves. Kirjutan nüüd ühe öö lõbusatest juhtumitest.
Objekt oli ristküliku kujuline, seda valvasid 2 vene G-d meenutavad posti, tunnimehed otstes kokku saada ei tohtinud. Loomulikult oli rada, millel kõndisid, valgustatud(idiootsuse tipp) . Kahel pool rada oli üleskaevatud ala(nn. jäljeriba), kõndisid kahe okastraadi vahel, ka olid paigaldatud sinna signaalmiinid.
Seotud olidki selle öö sündmused nende signaalmiinidega. Sõjaväes teenistust kantud umbes aasta, kui need miinikesed sinna pandi. Asja olemus iseenesest lihtne, torukene milles 10-12 punast raketti, vaiakene maa sees ja nende vahele pingutatud peenike traat, mille ülesandeks välja tõmmata splint kui keegi traadi sisse koperdab.
Kes küll see geenius oli, kellele tekkis mõte need paigutada osalt sissepoole okastraati, osalt väljapoole?
Kuna tegemist oli ikkagi 18-19 aastaste militaarhuvidega poisikestega, siis demonteeriti neid sageli ja põrutati hiljem kusagil mujal vastu taevast.
Vaatepilt on uhke, raketid lendavad hirmsa vile saatel üksteise järel vastu taevast (sinna on paigutatud mingi düüs mis vilet tekitab).
Seisime sõber Volodjaga postidel ja ehkki kokku saada ei tohtinud, tehti seda ikka. Ajasime pimedas nurgas juttu, sealt oli ka värav näha mille kaudu objektile pääses. Vahetuse lõpuni veel minutit 15, kui Volodka kurtis, et loodus kutsub, kohe hirmsasti kutsub. Mina vastu, et kannata ära, tema jälle et pole võimalik. Tegime siis sõjaplaani maha, mina hoian tema automaati ja jälgin väravat, tema vastab looduse kutsele.
Natuke Volodjast endast kah, selline tõsiselt värvikas Altai poiss, pikk ja hästi kõhn. Tema kõhnas näos aukus, aga suured silmad, tõsine kandidaat mõnes filmis ilma grimmita Surma mängima, kapuuts pähe ja vikat kätte.
Noh, sai Volodja hakata Suure Kotka poosi sisse võtma (seejuures unustas ta need miinikesed ära) kui hakkas pihta: piuuuuu-viuuuu-pats-pats, miin vilistab, raketid lendavad, ühesõnaga vägev.
Rakettide valguses nägin Volodja veelgi suuremaks läinud silmi, kui ta paarishüpetega minu juurde automaadi järele tormas, paarishüpetega sellepärast, et ta ei suutnud kuidagi pükse üles tõmmata.
Tundsime lausa füüsiliselt kuidas valvevahtkond läheneb, algas tormamine, mina jooksuga oma nurga poole, Volodja jätkuvalt paarishüpetega oma alale. Kuna värav avanes minu postile, siis suutsin valvevahtkonda niikaua kinni pidada, kuni Volodja end korda sättis.
Kahjuks ei mäleta enam kuidas Volodka seda janti vabandas.
Kohe peale seda oli ka vahetus, saime vaevalt karaulkasse, kui jälle piuuu-viuuu-pats-pats, miin vilistab, raketid lendavad.
Tormame kohale, teine Altai poiss hüüdnimega Max, vahib meile ehmunud näoga otsa.
Seletab ise, et kõndis unise peaga raja pealt maha. Eks me kõik saime aru, et ta üritas miini välja koukida, aga tõmbas kogemata splindi välja.
Järgneva kiire arutelu käigus tuletati Maxile mahlakas kroonu vene keeles meelde tema ema ja anti teada Maxi kuuluvusest eri imetajate suguelundite hulka, milledest üks olevat morsa oma. Ka teati Maxi pärinevat Namagani eeslite väärtuslikust suguvõsast.
Sellega selle öö seiklused lõppesid.

see, et nõuka-armees valgustati pigem valvurit ja tema käigurada, räägib kahest asjast. esiteks kahtlustati pigem omasid (loe: valvurit) kui väliskeskkonda. teiseks tegid kontrollid oma elu võimalikult lihtsaks, muutes ühtlasi süsteemi mittetoimivaks. nende kahe asja surma NL laias laastus ka suri.

oma karauulis-käimistest paar lustakas-totakat seika.

utšebkas karauuliti nii garaazhe kui nn majandusväravaid (mille kaudu sõitsid kõikvõimalikud varustusautod). talvisel ajal nägi selle värava juures mõnikord veidrat pilti - auravat kasukat, mille keskel õnnelikult nohisev tunnimees.

nimelt oli üsna väravate juures kanalisatsioonikaevu kattev rest, mille all jooksis alatise solinaga köögist tulev vesi. krõbedama külmaga hoovas restist üsna paksu auru. et see aur oli aga tublisti soem kui ümbritsev kõlisevkülm õhk, siis tatsas tunnimees sinna peale end soendama.

kui juhtus olema pikem kasukas (tulup) ning pisem poiss, siis ulatus kasukas nagu telk maha ning kogu see üleskerkiv supilõhnane aur immitses välja kasuka ja tunnimehe vahelt.

tõsi küll, seltsimehed ohvitserid teadsid seda ning käisid aeg-ajalt tunnimehi sooja koha pealt minema ajamas. sooja ning niisket auru täis kasukas kippus seepeale jäässe minema, mistap liikumisvõime säilitamiseks tuli kiirelt tagasi sooja-allika juurde naasta.

teine objekt, mida käisime valvamas ka hiljem, talvituvatelt laevadelt, oli garnisoni relvaladu. loomulikult oli ka sellel valgustatud rajad, hõredad võškad jm tavapärane atribuutika, kuid lisaks veel üks vahva detail - suunatav prožektor. kui ringitatsamisest kõrini, asus valvur varem või hiljem selle juurde ning asus meelelahutuseks prožektori valguskiirega kompama põõsaid, pilvi ja muud ettejuhtuvat.

kõik oleks ju kena ja sihipärane, kui poleks ühte pisikest momenti. nimelt ehitati toona meie lao kõrvale elumaju. osad olid veel pooleli, teised aga juba elanikke täis. loomulikult oli eriti vahva vaadata, kuidas valgusvihk akna-august teise volksas ning ööpimedad toad särama lõid nagu operatsioonisaalid.

et aga Kroonlinnas peale sõjaveälaste ja nende lähikondsete suurt kedagi ei elanud, jõudis närvivapustuse äärele viidud elanike hädakisa peagi kõrgete ülemuste kõrvu. kõrge ülem tegi märkuse alluvale, too kisas oma alluva peale ning varsti ladusid juba jupijumalad oma "jopptvajumatte" meie lagipähe. prožektor naelutati kinni ... kuid mitte kauaks ja kõik kordus otsast peale.

See prozhektorilugu on vägev , laske veel tulla lõbusaid lugusid.

Ise karauulis ei käinud, aga 13. laevastiku ekipaazis juhtus selline lugu.

Valvatavaks objektiks olid mitmesugused laod. Kohe perimeetri vastas, üle tee, asus üksus nimega Kadrovaja rota e. kaadrirood, mis koosnes põhikoosseisust ja siis nö läbisõitjatest. Õhkkond oli valdavalt ebasõbralik, eriti just nende suhtes, kes olid kuhugi teel ja eriti kui veel alla pooleteise aasta teeninud.

No vot, käib tunnimees ona rada ja parajasti selle kaadriroodu eest läbi, seal oli ka värav, kus bataljeer e. kaptjoršik e. laohoidja hüüab, et oota ma annan sulle karauuli pesu, tule võta ja vii ära. Tunnimees (pole veel aastatki teeninud) on esialgu nõutu, sest bataljeerist (teenida veel alla poole aasta) võib, kes teab, mida oodata, aga otsustab siiski, et teeme kiiresti ära, bataljeer ju siiski nii sõbraliku olemisega. Tuli väravast välja ja läks, koos bataljeeriga, lattu pesu järgi. Bataljeer ladus pesuvirna tunnimehel sülle ja kargas ise laost välja ja pani ukse väljastpoolt lukku ning helistas karaulkasse, et kus teie tunnimees on.

Hakati uurima ja selgus, et ei olegi postil. Tehti kohe häire jne.

Lattu suletud tunnimees ehmus nii ära, et ei osanud/julgenud midagi ette võtta ja istus vaiselt laos, kuni lõpuks bataljeer siis ka asja avalikuks tõi.

Enam ei mäleta, millega asi lõppes, aga juhtkonna poolt vaikiti lugu maha, aga tunnimees nö pizduleita küll ei jäänud.

donnervetter, sinu lugu teeb südame täis, hirmul lollike muidugi(võib veel kuidagi aru saada), aga kaptjortshik oli ikka tõsine värd.

jackpuuk kirjutas:donnervetter, sinu lugu teeb südame täis, hirmul lollike muidugi(võib veel kuidagi aru saada), aga kaptjortshik oli ikka tõsine värd.

Usun, et kõik, kes on NL sõjaväes käinud on igasuguseid värde kohanud.

Meenub, et sealsamas oli ka juhtum, kus noor ajateenija ka püssist pauku tegi ja kaks "vanakest" haiglaravile saatis, kahjuks detaile ei mäleta, olin selleks ajaks sealt juba mujale saadetud.

Oli meil mingil ajal polgu staap ajutiselt ühes üksikult asetsevas puulobudikus. Seoses ajutise olukorraga tehti ka ajutine post, mis anti valve alla õhtul, kohe uue karauuli esimese vahetusega ja võeti maha hommikul staabiülema või mõne volitatud isiku poolt, nii umbes pool kaheksa või kaheksa. Jupp aega toimis kõik suurepäraselt, kuni postile sattus meie roodu kapjortšik Ljova, pärit kaugest ja kuumast Armeeniast. Tema õnneks või õnnetuseks kulges hommikvõimlemise rada otse ajutise staabi eest mööda. Ei mäleta enam, kas eelnevad tunnimehed ei täitnud oma kohustusi korralikult, või polnud tükil ajal tegeldud võimlemisega, igastahes ühel märtsihommikul lõhestas hommikust vaikust lühike automaadi valang. Armeeniamaa vapper poeg käitus postil 100% ustaavi järgi: kõigepealt käsklus stoi, kto idjot, seejärel stoi, sterljat budu, ja siis suure usinusega kaitseriiv valangu peale, padrun rauda ja päästikule. Õnneks ikka õhku.
Alates järgmisest päevas võeti post hommikul kell kuus maha. See aga tähendas, et kõik kolm vahetust saadeti päevaks roodu, varem sai olla karauulimajas ja välja magada.

Ojee,mehed.Loen siit et karauulis on käidud 1-2-5 korda.Mul peaks kokku tulema oma viissada korda-üle päeva tsoonivalve pluss vabadel päevadel brigaadivalve pluss öösiti reservgrupp pluss öised kohtumiskarauulid.Ma pean vähe hingejöudu koguma,et seda enam-vähem adekvaatselt kirjeldada.

Polzunov, sinu mälestusi kuulda oleks tõesti huvitav. Karauulis käidud siiski rohkem kui 1-2-5 korda .

Ise karauulis ei käinud. Meil oli selle jaoks eraldi karaulnõi vzvod mis kuulus meie roodu. Nemad siis olidki kõik kaks aastat postidel ja teised väeosa mehed ei pidanud keegi karauulis käima. Meil oli ka oma peavaht (gauptvahta) kuhu siis distsiplinaarkaristust vajadusel kandma saadeti. Sinna saadeti ka kõikide teatud piirkonnas paiknevate väeosade "zalupasid" istuma kuni staršina auastmeni. Postidel olev vahetus istus peavahis oma olmeruumides, vaba vahetus töllas roodus ringi.
Kuna tegu oli oma roodu poistega siis oli läbisaamine nendega väga hea. Lisaks see, et meie, autojuhid, pääsesime pidevalt masinatega väeosast välja (ka hüppesse) ja saime tuua "omadele jopedele" igasugu head ja paremat grazdanka kraami poest. Seepärast olid autojuhtide ja karauuli meeste vahel südantlõhestavalt soojad suhted.
Veel olid meie roodus kokad, leivalõikaja (eestlane), staabikirjutajad, telefontšikud (sidemehed) ja kõik muu modru, mis kuulus ühise nimetaja "HoZa" (Hozaistvennõi) alla.

Mina sain eriti hästi läbi vanemseerust natškariga (natšalnik karaula). Ja minu peavahikogemused olid seega ainult meeldivad (nagu puhkekodus).
Peavahis istujate ning vahetuses oleva karauuli sööki, käidi väeosa köögis, peavahist kolm korda päevas eraldi termostega toomas. Üks või kaks kinniistujat ja üks karauuli mees. Kui köögis oli teada, et mõni oma roodu poiss, eriti mõni vodila (autojuht) kinni istus, siis saadeti sealt alati söögiks head ja paremat. Zemljakist leivalõikaja ei pidanud tihti paljuks ka topelt või portsu, valge leiva ning lisasuhkru saatmist kannatavale peavahis istujale. Elu nigu lill ühesõnaga.

Istusin siis seal ühel sügisõhtul järjekordselt ja vahtisime koos karauuliga kella üheteistkümne ajal telekast Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni tegemisi. Väeosas juba otboi ammu antud. Peavahis oli selline kolme meetri kõrguse betoonaiaga (üleval okastraat ) jalutamiseplats kinnipeetutele, mille ühes seinas oli väeosa poolt ainukeseks sissepääsuks ka metalluks. Ukse taga oli kellanupp (mitte kedagi, ka ohvitsere, peavahti sisse ei lastud, ainult dezurnõi po tšasti võis sisse tulla), ja karauuli olmeruumis seinapeal kell koos suure punase elektripirniga.
Üks hetk kukkus kell plärisema ja lamp läks põlema. Natškar kupatas minu kähku oma kambrisse ja läks asja uurima. Istusin siis miski pool tundi või kauemgi juba oma kambrikeses ja üritasin magama jääda, kui natškar äkki minu kambri ukse avas, ise näost õhetamas, ja ütles, et dezurnõi po tšasti käskis mind ruttu enda juurde viia.

Siin peab vahepeal natukene kõrvale põikama ja minu kinni istumise tagamaid natukene valgustama. Lühidalt. Olin tol päeval üheks ööpäevaks määratud koos oma käruga "dezurnaja mašinaks". Kahe ohvitseri nääklemise tulemusel pisteti mind aga keset päeva peavahti järele mõtlema, et kes siis ikkagi on suurem ülemus ja kelle käske ma tegelikult täitma pean . Lisaks olin ma juba pool aastat igal hommikul vedanud (ca 50km kauguselt) kodunt "tööle" väeosa kaptenist sanpoliiti, olles poolenisti juba nagu tema isiklik autojuht (kuigi talle seda ette poldud nähtud). Mulle see sobis. Tänu sellele sain pool päeva teha mis tahan ja objektidele sõitsin ainult õhtuti ja öösiti.

Nonii. Veab siis natškar mind staapi dezurnõi po tšasti juurde (teepeal käib meil elav arutelu selle üle, kas natškar oleks pidanud mulle vöörihma andma või mitte) ja teeb kop kop ülemuse uksele. Astume sisse. Kabinetis istub laua taga majorist dezurnõi po tšasti. Seina ääres toolil istub keegi üleni mudane ohvitser ilma furaškata, juuksed püsti ja porised. Vaatan, ei või olla! Herr Sanpoliit ise. No ma ütleks, et kui mitte umbjoobes, siis vähemalt tugevalt vindine. Kõikus niimoodi tõmblevalt ette ja taha, pea käis kolks kolks küljelt-küljele.
Tak rjadovoi fucs, teie teate täpselt kus sanpoliit elab ? Just nii seltsimees major. Sõjasaladust pidada oskate? Just nii, oskame.
Siis võtke seltsimees sanpoliit ja viige ta otsekohe koju ning andke ta oma naisele üle. Isiklikult (joptvajumatid)! Kas ülesanne on selge?
Just nii on selge. Aga sm major, mina olen peavahis ja minul pole rihma, sinelit ega autovõtmeid. Natškar! Kohe anda tagasi rihm ja autovõtmed. (Ja mulle) sina lähed võtad roodust sineli ja oled siin viie minuti pärast tagasi.
Viie minuti pärast vedasin koos natškariga sm sanpoliiti auto tahaistmele. Mees ainult puhkis. Ei ühtegi sõna. Panin Uazikule hääled sisse ja sõitu. Kusagil poolel teel, kui autos juba päris soe oli, hakkas mulle ninna tugev kusehais. Ma mõtlesin, et sanpoliit lasi nüüd küll minu auto täis (vähe sellest, et kogu tagaiste oli porine ja mudane).

Jõudsime ilusasti sanpoliidi elamiseni. Korterelamu. Nelja kordne. Aga suures ähmis olin unustanud, et ma ei teadnud sanpoliidi korteri numbrit. Raputasin siis sanpoliidi üles ja teatasin, et oleme kodus. Aga tema, et ei taha koju. Mina jälle, et major see ja teine käskis. Niimoodi jaurasime oma veerand tundi seal. Lõpuks võttis jalad alla ja jõudsime ilusasti ka tema korteri ukse taha. Mina andsin kella, sest sanpoliit ei leidnud ponnistustele vaatamata oma võtmeid ülesse. Andsin veel uksekella. Noh kapteni imearmas abikaasa võttis oma mehe ilusasti probleemideta vastu.
Sanpoliit üllatas mind sellega, et ta oli siiski aru saanud kes olen mina, ning käskis minul hommikul kell 6, kak vzjegda, temale järgi tulla. Mina ütlesin, et esteks olen peavahis ja teiseks olen korrapidaja masin, ning nii ehk naa ei saa hommikul kohal olla. Jauras seal veel midagi, et prikaaz jne.

Väeossa tagasi jõudes saatis dezurnõi po tšasti mind parki masinat seest küürima ja käskis pärast seda mul roodu kobida, magama. Seepärast sain sanpoliidi imelisest seiklusest teada alles järgmisel päeval.

Nimelt. Autopark asus meil kinnisest väeosa territooriumist natuke eemal. Pargi kaugeimas nurgas asus GSM ehk bensujaam. Tee sinna, väeosa KPP-st viis mööda ühest suurest laost, mida valvas püssiga karaulnõi. Erinevalt eespool kirjutatust, oli meil see angaar ise eredalt valgustatud, kuid tee sellest mööda ning selle ümbrus, bensujaamani pime. Sellel teel siis patseeris pidevalt valve.

Sanpoliit oli peale "tööpäeva" sujuvalt koos GSM natšalnikuga (vanemprappor, tol ööl dezurnõi po parku) imbunud bensujaama viina võtma. Nendega ühines ka toiduainete lao boss, üks teine prappor, kes vedas GSM-i sakuskat. Erinevalt sanpoliidist olid mõlemad prapporid aga "tööl" ja teenistuses ning pidid pidevalt, iga teatud aja tagant ennast väeosas näitamas käima. Üks käis pidevalt sakuskat juurde toomas, teine viina hankimas ja pargis kontrollimas.

Mingil ajal vahetus karaulnõi. Karauuli mehed teadsid, et GSM-is on kaks prapporit, kes viina viskavad. Nende patseerimisele ei pööratud suuremat tähelepanu. Mingil ajahetkel läks karaulnõil arvetamine käest ära. Nimelt tema arvestuse järgi olid mõlemad prapporid GSM-ist lahkunud. Nii ka tegelikult oligi. Aga siis hakkas sanpoliit pimedas maastikul orienteerumist mängima ja tahtis väeossa minna. Võibolla selleks, et koju minemiseks auto vaadata, võibolla prapporeid otsima. Aga võibolla ärkas lihtsalt ülesse. Karauuli mees kuuis, et keegi kuidagi kahtlaselt läheneb. Hüüdis siis algul arglikult ja sõbralikult, et kto tam? Vastust ei tulnud. Karaulnõi muutus närviliseks. Stoi kto idjot? Sanpoliit oli ainult lalisenud midagit arusaamatut. Karaulnõi karjus talle, et stoi streljat puudu! See aga tatsas edasi. Karaulnõi võttiski püssi ja hakkas eest ära taganema, ise muudkui ikka, et kto eto? ja stoi! Lõpuks jõudis juba angaari teise otsaga kohakuti ja tegi lasu õhku. Siis sanpoliit olla joptvajumatitanud ja lubanud kõik disbatti saata. Oli karjunud, et: "kto kto - natsalnik ja, vot kto" . Karaulnõi pani teise laksu juba madalamalt pimedusse. Noja kohale hakkas valguma juba KPP-st dnevalnõid ja autopargi dnevalnõid ja muu staff. Üks vend ajas siis oma auto sinna pimedale teele ja pani täistuled peale. Kohale jõudis ka dezurnõi po tšasti.

Teepeal, autorööpas (tõsised mudased rööpad) lamas kõhuli üks mudane mees, kelles natuke hiljem tuvastati sanpoliit tšasti. Tuvastati ta aga juba kpp-s. Seepärast jäigi algul kohale jooksnud dnevalnõidele tema isik teadmatuks (hiljem küll jutud natukene levisid, kuid asi suudeti hoida siiski üllatavalt salajas). Räägiti muuhulgas, et tegu olla olnud naaberväeosa ohvega hoopis.

Natškar pärast ütles, et sanpoliit olla ennast täis kusnud juba seal porisel teel või veel varem. Rahvajutud aga teadsid kindlalt väita, et mees tegi püksid täis hirmust ja, et tema roomaminegi autorööpas oli hirmu pärast. Ma ise arvan, et vend oli ikka nii täis, et lasi oma püksid vast juba varem märjaks. Ja arvatavsti oli ta ka roomavas asendis juba varem.

See sanpoliit kadus pärast eelpool kirjeldatud intsidenti meie väeosast nädala jooksul ja asemele tuli uus ja hullem tegelane Suvoorovi sõjakoolist.

Nii palju minu kogemustest karauulidega.

Kas keegi üldse on karauulis valvsuse ülesnäitamise eest või õhkutulistamise pärast autasustatud saanud? Ma ei ole nüüd nii optimistlik, et loodaks, et kedagi puhkusele saadeti. Aga mis need ülemise otsa preemiad olidki: pildistamine väeosa lipu ees, teatamine kodustele... lühiajaline puhkus kodumaal oli vist alles kolmandal kohal?

Mulle tuleb ainult üks juhus meelde kui meie pataljonis karauulimehele aukiri välja käidi. Olukord polnud küll päris see.
Tehnikapargi karauulipost oli oma nime poolest tõsine asi. Vahtkond ei olnud küll ööpäevane, valve alla pandi objekt õhtul kaheksast. Ja nädalavahetustel, alates laupäeva pärastlõunast kui heakorrastustööd lõppesid, luusis seal ka püssimees.
Formaalselt ja määrustiku järgi ei tohtinud valve all olevas pargis ilma karauuliülema loata mingit liikumist toimuda. Praktikas oli selle posti tunnimees nagu kaupluse turvamees. Parki oli igasugustel pidevalt asja - küll ühes otsas asuvasse sigalasse solki viima, KTP - sse mingite paberitega, autod sõitsid samuti ööpäevaringselt ja muud sarnast. Tunnimees valvas lihtsalt, et kuskil kangiga uksi lahti ei murtaks ja midagi ära ei varastataks.

Toimkondade instrueerimisel võttis staabiülem aeg-ajalt selle teema ette ja sõimas, et tehnikapark on nagu litsimaja. Igaüks astub läbi millal tahab ja tunnimehe asemele võib vabalt elektriposti otsa topise riputada. See bardakk tuleb ära lõpetada ja pidada karauuliteenistust nii nagu määrustik ette näeb.

Taoline manamine lõppes enamasti sellega, et mõni kiires asjas parki tõttav ohvitser võeti kirbule. Seni kuni ta ähvardusi ja needusi ladus, tunnimees telefoniga karauuliülema kätte sai, see kargu alla võttis ja konvoeerima tuli , oli suur kiire juba möödas. Siis anti mitteametlikke kanaleid pidi signaal, et määrustikku tuleb loomingulisemalt suhtuda. Ja just sellepärast pandigi tehnikaparki valvama geniaalsemad võitlejad, teenistus seal polnud mitte igaühele kontimööda.

Eriti geniaalne oli üks meie roodu valgevenelane. Tavaliselt oli ta igikestvas komandeeringus, kolistas oma autoga mööda polügone. Vahel sattus ka pataljoni, enamasti siis kui vaja masinale kõvem remont teha. Roodukas kasutas seda otsekohe ära - mõni toimkond komandeeringute vahel ei tee paha ja tuletab meelde, et auto pole lõhkumiseks ega remontimiseks.

Ühel pühapäevahommikul otsustas meilt läbi astuda kõrge külaline. Asjaosalised (KTP toimkond) teadsid rääkida, et tuli Volgaga ja ilusad metsavahi kraenurgad olid - seega kindrali kaliibriga. Kindraleid meil ikka käis vahel, aga see tuli väga ebatavalisel ajal ja ilma ette teatamata. Muidu oleks vististi pidulik vastuvõtt korraldatud.
Nüüd sattus ainukeseks vastuvõtjaks valgevenelane. KTP toimkond lasi auto väravatest sisse, selleks nad vahis olidki. Kuskil tehnikapargi sügavuses , kaugel enne kasarmuid ja staabihoonet asus nähtamatu piir, mille ületanud kindrali klassifitseeris valgevenelane sissetungijaks. Ei tea, kas bulbašil oli lihtsalt kehv tuju ärarikutud pühapäeva pärast või tunnetas ta äkki endal meeletut vastutust pahaaimamatult puhkava pataljoni ees , kelle saatus lasus korraga tema õlgadel. Igatahes otsustas ta teha nii nagu määrustik ette näeb. Väikese mööndusega. Karauuliülemale ei helistanud vaid pärast tavapäraste viisakusavalduste vahetamist kohe kuul rauda - siiamaani ja mitte kaugemale.

Kindral pidas paremaks taganeda, sõimates ausalt teenistuskohuseid täitvat sõjameest psühhopaadiks ja nõdrameelseks. KTP mehed tõmbasid väravad uuesti valla ja Volga tuhises välja.

Meie juurde oleks saanud ka väeosa prügimäe kaudu, mööda sissetallatud rada, aga seda teed kindral nüüd vaevalt et teadis. Veel üks variant oli läbi naaberõue KPP. Siis poleks muidugi saanud autoga treppi sõita. Päris pikk maa oleks tulnud jala lonkida ja aiaaugu sarnasest väravast ebaväärikalt läbi pugeda. Aga ei tulnud teda kummasti suunast. Ju siis vana ei viitsinud, sai juba pargis oma adrenaliinilaksu kätte ja läks ära koju.

Valgevenelane sai selle eest aukirja. Väeosa ees loeti ette: lahingupostil üles näidatud valvususe, otsustavuse ja bla-bla-bla eest. Tegelikult said kõik aru: selle eest, et kindrali minema peletas. Pühapäevasel päeval ja ilma ette teatamata - sellised asjad poleks hästi lõppenud.

Minu mäletamist mööda meie polgust sai küll keegi karauulimise eest puhkuse.

Nimelt käisime valvamas ka Kaliningradi garnisoni ladusid, mis asusid suhteliselt kesklinnas, mitte väga kaugel bussijaamast. Kõrged punasest tellisest hooned, mis millegipärast sõja ajal terveks jäänud. Siinsed püsiasukad olid rasva söönud prapporid, kes häbematult sõjäväe varaga äritsesid, aga see pole praegune teema.
Nimelt otse nende ladude kõrval asus miilitsajaoskond. Ühel õhtul toimetati sinna mingi rets, kes võimalust kasutades pani plehku ja üritas põgeneda läbi ladude territooriumi. Tunnimees näitas aga valvsust üles ja pidas retsi kinni, andes ta läbi karauuli vanema miilitsate valvsa hoole alla tagasi.
Selle teo eest pälvis mees puhkuse. Mäletamist mööda kuulutati see meile rivi ees välja.

Ja minu teada sai puhkuse karauuli eest üks kunagine koolivend, kes (õppe)häire korras polgu polügoonile viimise ajal "unustati" ööpäevaks postile...

Sisevägedes oli minu aegadel isikkoosseisust sihukene nappus,et puhkusele niisama heast peast sai igast roodust vaid üks-kaks nägu aastas.Kui aga postil olles juhtusid pöhjendatult ja öiges suunas pauku tegema,oli otpusk käega katsuda. Ja kui önnestus enam-vähem eeskirjadele vastavas kohas enam-vähem pöhjendatult kellegile pihta saada, sai kindlalt puhkusele.Natsalnik staba veel öpetas:pojukesed,esimene pauk pihta,teine öhku ja küll tema selle eest hoolitseb,et"telo" pärast öige koha peale saab,kui kohe päris nii ei juhtu olema.
Pärast laskja muidugi enam samasse väeossa tagasi ei tulnud.
Ise nägin ühte sellist juhtumit ja paari hoiatuslaskudega löppenut,aga poole teenistusaja peal uustulnukaid oli meie roodus tükki viis.Eks nad suure töenäosusega märja töö mehed olid.

polzunov kirjutas:Sisevägedes oli minu aegadel isikkoosseisust sihukene nappus,et puhkusele niisama heast peast sai igast roodust vaid üks-kaks nägu aastas.Kui aga postil olles juhtusid pöhjendatult ja öiges suunas pauku tegema,oli otpusk käega katsuda. Ja kui önnestus enam-vähem eeskirjadele vastavas kohas enam-vähem pöhjendatult kellegile pihta saada, sai kindlalt puhkusele.Natsalnik staba veel öpetas:pojukesed,esimene pauk pihta,teine öhku ja küll tema selle eest hoolitseb,et"telo" pärast öige koha peale saab,kui kohe päris nii ei juhtu olema.
Pärast laskja muidugi enam samasse väeossa tagasi ei tulnud.
Ise nägin ühte sellist juhtumit ja paari hoiatuslaskudega löppenut,aga poole teenistusaja peal uustulnukaid oli meie roodus tükki viis.Eks nad suure töenäosusega märja töö mehed olid.

Sellega täitsa nõus,et sisevägedest oli raske puhkusele saada meie roodust sai selle aja jooksul mis ma teenisin puhkusele nii 5-6 meest.Karauuli eest ei saanud meie roodust mitte keegi. Aga ühel päeval kui peale tööpäeva lõppu objektidelt oma pätid ära tõime ja tsooni andsime siis 1 leedukas naaberroodust lasi tsoonist põgeneva päti maha ja sai selle eest puhkusele.

[quote="Janka"]See Riia garnisoni kubu oligi üks "must auk". Kõik Adazi suurtükipolgus 01398 teeninud kartsid toda kohta ja sinna karauuliminekut nagu tuld. Juhus ,et sinna saadetud meeskonnast kõik 100% tagasi tulid oli küllaltki harv. Ikka keegi lendas millegagi vahele ,andis oma rihma ja muud nöörid ning veetis veel mõned päevad arestikambris vahialusena.
Endal õnneks ei olnud garnisoni asja rohkem kui paar korda autojuhina ja siis puudus kah igasugune tahtmine autokabiinist lahkuda. Istusin nagu tukunui kaelaauguni kinninööbitud ning ootasin hetke ,millal saab kähku sealt välja sõita ,et pääseda "poodu tundest".
Daibohh sinna Kurmatov või keegi teine kõrgem kindralist shaakal juhtus.... See oli tõeline lõks.[/quote]




Selles kubus sain kõige külmema kogemuse oma elus. Detsember 88. Nädala sain ja istusin(tegelikult külmetasin/töötasin).. Vedas.
Targemad olijad teadsid rääkida, kuidas 3-5 päeva saanu paar-kolm nädalat veetis. Rekord olevat olnud üle kuu. Põhjus imelihtne - tuleb kubu ülem senjoor Fedorovski(peaks nii olema, sest tunti teda nime all Pederovski), näeb, et keegi kas sätib mütsi või puhub külmund kätele ( kubu õuel oli lumerookimine põhiline - talvel) ja teatab 'armastuväärse' lõugamisega, mitu päeva sellele pundile juurde pannakse. See tihti mõjutas ka sel päeval välja saama pidanute saatust. Pärast lõunat oli kubu koridoris rvistus neile kel aeg täis tiksunud. Patseerib siis Pederovski rivi ees ja näpuga igale mehele osutades teatab: sellele 2, sellele 5, sellele 3 jne. päeva juurde.
See, et karauul täies koosseisus tagasi ei tulnud on sulatõsi. Pidevalt sattus mõni 'karjus' 'karja' sekka. Heasüdamlik valvur andis kinnipeetavale suitsu ja kui Pederovski juhtus suitsetavat sõdurit nägema, siis sellega oli valvuri saatuks selleks korraks otsustatud.