www.militaar.net

Nii et mida üks tõsine kaitseliitlane endale muretsema peaks on: parandatud maastikuläbivusega, kuulikindel, tuhmides värvides kombi, millega kannatab vedada 4-5 mehelist dessanti või pool tonni moona.

Kaitse Kodu! 8/2007 artiklist "Kaitseliitlase varustusest uuel aastal":

Et piisavalt hästi varustatud Kaitseliidu üksused saaksid olla ka liikumisvõimelised, jõuab suvel Eestisse 100 neljatonnist Hollandi sõjaväes kasutusel olevat DAF-veokit. Kolonel Tamme sõnul on nende sõidukite puhul hinna ja kvaliteedi suhe ülihea. Niisama head peaksid olema ka Kaitseliidus neid autosid hooldama määratud 20 meest, kes uue aasta alguses DAF 4440 tüübikoolitusele kogunevad.

Shiim kirjutas:Kaitse Kodu! 8/2007 artiklist "Kaitseliitlase varustusest uuel aastal":

Et piisavalt hästi varustatud Kaitseliidu üksused saaksid olla ka liikumisvõimelised, jõuab suvel Eestisse 100 neljatonnist Hollandi sõjaväes kasutusel olevat DAF-veokit. Kolonel Tamme sõnul on nende sõidukite puhul hinna ja kvaliteedi suhe ülihea. Niisama head peaksid olema ka Kaitseliidus neid autosid hooldama määratud 20 meest, kes uue aasta alguses DAF 4440 tüübikoolitusele kogunevad.

Kaitseliitlased on harjunud igasuguseid "juppe" vahetama - oskavad ka DAFe korras hoida. Minu arust probleem on rohkem selles, et Eestis pole harjutud tegema sõidukitesse roostekaitset. Kui Eestis sõidetakse soolamärjal teel (milliseid Hollandis pole), peaks olema korralik roostekaitse tehtud.

DAF YA 4440 maksis minuteada alla 50 000 EEK. Kaitsevägi sai neid juba. See on tõesti kommiraha. Vaid tänavasõidurehvid tuleb enne maastikule minekut välja vahetada. "20 hooldustehnikut" on malevate vähesed tagalatöötajad? Meeldetuletus selline, et lisaks heale hooldusettevalmistusele on vajalikud ka remonditingimused (liigub = laguneb) ja süsteemne tehnika alane paberimajandus (pole kirjas = pole olnud) malevas. See tagab jätkusuutlikkuse.
Vohav administratiivne bardakk ja materiaalne viletsus ei lase ka hea haridusega tehnikul head asja pikalt töökorras hoida.

Seniks kuni administratiiv ja bürokraatiaprobleeme pole lahendatud tuleb selle vähesega hakkama saada mis meil on. Kuna teenistuses määrati mind sidemasina autojuhiks, siis räägiks paarist teenistuse jooksul tekkinud ideest masinate eluea pikendamisel:

a) hankida lageda taeva alla olevatele masinatele koormakatted. Kuna ma saan aru, et tänu hirmsale bürokraatiatondile pole võimalik tehnikale isegi tavalist varikatust teha, siis annaks koormakate masinale mingigi minimaalse kaitse sademete ja päikesekiirguse eest. Mis puutub selle pealepanekust kinnihoidmisse, siis masinaparkides oleks lihtne koostada nimekiri, kus on ära märgitud numbrimärk, selle masina eest vastutava isiku nimi ja mis allüksusse ta kuulub. Nii et kui mõni perimeetril patrulliv KL, masinapargi tehnik või mõni muu ülemus näeb päeva lõpuks pargis katmata masinat, on kohe lihtne numbrimärgi järgi teha kindlaks selle hooldamise eest vastutav ja teda hooletuse eest peedistada.

b) järgnev ettepanek on veidi spetsiifilisem oma olemuselt: nimelt puudutab see sideaparatuuriga varustatud masinaid, mis reeglina on ka üksuse juhtimisel elutähtsad. Ettepanek oleks varustada sidemasinad bensugenekaga ja kommunikatsioonivahendite jaoks autoakudest eraldi seisvate akudega. Esiteks genekas annaks hea võimaluse välitingimustes laadida sidevahendite energiaallikaid, ilma et peaks selleks tagasi väeossa liikuma ja teiseks leevendaks see tunduvalt autoakudele langevat pinget: nt praegu töötavad nii masinad kui ka juhtkonna kaks Harrist autoakude pealt, mis põhimõtteliselt tähendab, et masina mootor töötab 24/7. See aga omakorda tähendab hüppelist jahutuvedeliku, bensu ja mootoriõli tarbimist, rääkimata mootori liikuvate osade kulumisest (ja sellest tulenevad tõrked, mis sõja korral võivad elu maksa minna kui masin otsustab kontaktis ära kooleda). Geneka puhul oleks ainult bensu ja kerge õlikulu. Kui loetakse raha, siis tuletaks meelde, et võrreldes masina ja sidevarustuse omahinnaga on genekal võileivahind, samas pikendaks see koos lisaakudega tunduvalt masina eluiga ja väheste varuosade nõudlust. Samas lisaakud toimiksid ühtlasi ka varuakudena, mida saaks vajaduse korral ühendada teise vooluringiga. Niivisi väldiks olukordi, kus RÜ pidi pool päeva paigal istuma, kuna autoaku oli tühjaks saanud ja seda pidi RV masinaga laadima.


Muidugi on teisi ideid veel aga need on kaks pealmist ettepanekut. Kui kellelgi on midagi lisada või vastuargumente, siis ootan huviga.

John kirjutas:Seniks kuni administratiiv ja bürokraatiaprobleeme pole lahendatud tuleb selle vähesega hakkama saada mis meil on. Kuna teenistuses määrati mind sidemasina autojuhiks, siis räägiks paarist teenistuse jooksul tekkinud ideest masinate eluea pikendamisel:

a) hankida lageda taeva alla olevatele masinatele koormakatted. Kuna ma saan aru, et tänu hirmsale bürokraatiatondile pole võimalik tehnikale isegi tavalist varikatust teha, siis annaks koormakate masinale mingigi minimaalse kaitse sademete ja päikesekiirguse eest. Mis puutub selle pealepanekust kinnihoidmisse, siis masinaparkides oleks lihtne koostada nimekiri, kus on ära märgitud numbrimärk, selle masina eest vastutava isiku nimi ja mis allüksusse ta kuulub. Nii et kui mõni perimeetril patrulliv KL, masinapargi tehnik või mõni muu ülemus näeb päeva lõpuks pargis katmata masinat, on kohe lihtne numbrimärgi järgi teha kindlaks selle hooldamise eest vastutav ja teda hooletuse eest peedistada.

b) järgnev ettepanek on veidi spetsiifilisem oma olemuselt: nimelt puudutab see sideaparatuuriga varustatud masinaid, mis reeglina on ka üksuse juhtimisel elutähtsad. Ettepanek oleks varustada sidemasinad bensugenekaga ja kommunikatsioonivahendite jaoks autoakudest eraldi seisvate akudega. Esiteks genekas annaks hea võimaluse välitingimustes laadida sidevahendite energiaallikaid, ilma et peaks selleks tagasi väeossa liikuma ja teiseks leevendaks see tunduvalt autoakudele langevat pinget: nt praegu töötavad nii masinad kui ka juhtkonna kaks Harrist autoakude pealt, mis põhimõtteliselt tähendab, et masina mootor töötab 24/7. See aga omakorda tähendab hüppelist jahutuvedeliku, bensu ja mootoriõli tarbimist, rääkimata mootori liikuvate osade kulumisest (ja sellest tulenevad tõrked, mis sõja korral võivad elu maksa minna kui masin otsustab kontaktis ära kooleda). Geneka puhul oleks ainult bensu ja kerge õlikulu. Kui loetakse raha, siis tuletaks meelde, et võrreldes masina ja sidevarustuse omahinnaga on genekal võileivahind, samas pikendaks see koos lisaakudega tunduvalt masina eluiga ja väheste varuosade nõudlust. Samas lisaakud toimiksid ühtlasi ka varuakudena, mida saaks vajaduse korral ühendada teise vooluringiga. Niivisi väldiks olukordi, kus RÜ pidi pool päeva paigal istuma, kuna autoaku oli tühjaks saanud ja seda pidi RV masinaga laadima.


Muidugi on teisi ideid veel aga need on kaks pealmist ettepanekut. Kui kellelgi on midagi lisada või vastuargumente, siis ootan huviga.

Mõlemad ettepanekud (a & b) on päris head.

See koormakate oleks hea olla natukese lahti autost, et õhk keerleb vahel.

Kaitseliidul on kombeks, et raadiotel on eraldi akud ja sideautol genekas.

See väike generaator peab olema kaugemal autost - aukus.

Isegi vanas Gaz-66 sideautos oli originaalvarustuses akud ja genekas.

See väike generaator peab olema kaugemal autost - aukus.

OT mõttes peaks rahuajal kindlasti genekas masinast eemal olema. Kevadtormil aga patustasin vähe OT vastu ja tegin hoopis vastupidi: ma panin geneka tööle kuskil 3m eemal masinast. Selleks kaevasin augu 1,5*1,5*1,5m (piisav, et genekale igast küljest ~20-cm vabaks jätta ja et genekas läheks tervelt auku). Väljakaevatud pinnasest tegin muldavalli augu ümber, et genekat sademete eest kaitsta ja et väheke parem summutusefekt oleks. Sademete eest kaitseks ehitasin genekale varutelkmantlist pibi otsa. Mis puutub selle masina kõrvale ülespanemisse, siis sellel on mitu eelist: esiteks kui tekib kontakt, siis saab geneka kohe kuuti visata ja pikenduskaablit pole ka vaja palju ketrata (kui see eemale teha siis tõenäoliselt peab asja lihtsalt maha jätma, kuna see kaalub ka üksjagu ning reeglina on sul ainult küllalt aega, et camovõrk peale tõmmata ja minema tõmmata). Mis puutub reeturliku mürasse otse sidemasina kõrval, siis kuna tavaliselt pannakse sidemasinad otse ringkaitse keskele, siis polegi mõtet genekat kuhugi kaugemale vedada- kui korralik auk kaevata ja summutamistoru otsa panna, siis kuuleb genekat alles kuskil 20-30m eemal (ja seda ka hästi õrnalt- olen ise proovinud). Kui vastane aga niikaugele jõuab siis on ta juba otsapidi meie ringkaitses...


Üks ettepanekut oleks veel:

c) Kõikide masinate paagitorude ette panna statsionaarne sõel, mis suudaks liiva, mulda jms kinni pidada. Kõlab küll enesestmõistetavana aga teenistuses nägin masinaid millel ei tohtinud alla poole paagi lasta- muidu tõmbas bensutoite (koos mootoriga) liivast umbe ja masina pidi garaazi viima suruõhuga puhastamisele. Muidugi võib öelda, et juhi enda hooletus- oleks pidanud paagi tolmuimejaga puhtaks tõmbama aga paratamatult tekib mul küsimus, et milleks üldse vaja lasta olukorda nii kaugele. Kui see s*** ükskord mootorisse jõuab siis lisaks mootori kokkuajamisele on see ka üsna tõhus liikuvate osade lõhkumisel- lihtsa sõelaga saaks vähemalt natukenegi mootori eluiga pikendada.

Mis puutub tehnika ilmastiku eest kaitsmist, siis minu idee on valmistada kaitseväele ja ka Kaitseliidule tüüp-moodul-varjualune, milliseid saaks omavahel kõrvuti ühendada-paigaldada lõpmatuseni ja tellida hulgi kümnete kaupa = odavam. Samuti oleks neid vajadusel lihtne lahti monteerida ja ümber paigutada.

Garaaz-moodul võiks olla näiteks metallsõrestik-karkassiga 10 m pikk (sügav), 4 m lai, eestservast 4,5 ja tagaservast 4 m kõrge. Katus laineplekist ja tahapoole kaldus, ulatudes nii eest, kui tagant 0,5 m üle. Tagasein laineplekist (näit 3 m kõrge, 1 m vaba). Eraldi tellimusega külgsein otsmisele boksile jällegi laineplekist ja piisab 3 m kõrgusest kinnisest seinast.
10 m on piisav pikkus (väikese varuga) enamusele kaitseväe sõidukitele ja maastureid mahub ühte boksi 2.
Eritellimusega võib teha nö täiskinniseid bokse, millele jätta tahaseina vaid väike õhuava-rest ja panna ette presentkardinad. Sellistes saaks hoida näiteks veetavaid relvasüsteeme vms.

Mul on olnud plaanis see projekt esitada tagalainimeste abiga subordinatsiooni korras kõrgemale, kuid ei ole kahjuks aega muu töö kõrvalt arendada.

Presendiga kinni katmist ei poolda, sest olgugi, et tegemist on odava lahendusega, on tegemist ka üsna tülika lahendusega kasutajale. Presendi veoautole pealevenitamine ja mahavõtmine on mitme inimese töö. Eriti veel talvel, kui õppuse eelsel õhtul on sadanud maha 20 cm lund ja kate ka vormiks jäätnud. Raske presentkate võib (sh pideval mahavõtmisel-pealepanekul) mõningaid auto väljaulatuvaid detaile ka deformeerida, kuigi see ehk ei ole sage mure.

Isegi kastiauto tendi mahavõtmine ja uuesti peale sättimine on paras jebimine. Paraadil läks vist 6-8 mehel aega 20 min, et suurtükivedukilt tent koos raamidega ära korjata ja pool tunnikest, et pärast uuesti korralikult peale panna. Aga nad olid seda juba varem ka mõned korrad koos teha saanud.

Genekatest niipalju, et osadel saksa masinatel on genekas otse küljes.
http://www.sodur.com/pildid/mog435_3.jpg
Sidekuudis peavad olema kindlasti eraldi kuudiakud! Nii on ka antud pildil oleval auto konteineris.

Repliigina veel, et sidetelk on tehnika üleeilne päev ja kuudiga auto eilne päev kuna tänase päeva sideauto on teisaldatava konteineriga. See võimaldab näiteks kõlbmatuks muutunud alusmasina kiirelt välja vahetada, kui muidugi kraana olemas.

Sidekuudil/-konteineril peavad olema kindlasti oma akud koos akukastiga ja vool peab tulema elektri- ning elektroonikaseadmetele vahetult nende akude pealt, mitte autoakudelt! Samas peab olema võimalik laadida putka akusid auto generaatorilt ja ka väliselt generaatorilt otse.
Kui raadiote vool tuleb otse auto akudelt, on probleemiks:
1) Kandeauto akude ja geneka märgatavalt lühenev eluiga
2) Tüüpilised käivitusprobleemid, kuna akusid kiputakse sageli tööhoos kuivaks laskma - inimlik, kuid paratamatu.
3) Vooluvõrgus oleva elektroonika pidev kurnamine madala pingega, kandesõiduki käivitamise hetkel.
4) Kandesõiduki märgatavalt suurenev kütuse- ja ekspluatatsioonivedelike kulu, mis ei kajastu aga läbisõidukilometraažis - hooldused ja kütuselogistika muutuvad segasemaks.

Käivitusabiks peaksid olema autodel NATO standard-võõrvoolupistikud ja igas kompaniis vähemalt üks 5-10m võõrvoolukaabel. Taolist pistikut olen näinud isegi läänes toodetud reisibussil. Sideautol peaks olema samuti NATO otsikutega võõrvoolukaabli pistkupesad nii putka, kui auto enda küljes. Nii saab sõidu ajal putka akusid laadida, käivituse ajaks putka auto vooluvõrgust lahti ühendada ning vajadusel putkasse otse võõrvoolu lasta välisest genekast või suisa teiselt autolt.

hummel kirjutas:Sidekuudil/-konteineril peavad olema kindlasti oma akud koos akukastiga

Sidekonteiner oleks vaja maha tõsda ja korralikult moondada kui on tööl. Auto sõita vahemalt 200 m kaugusele konteinerist parki ja omakorda moondada.

Loomulikult raadiot koos antennidega veel kaugjuhtimisega kaugemal konteinerist.

Koormakatted

Kastimoodulid on hea idee aga seniks kui neid ei ole võib algust teha koormakatetega. Nimelt presendi eeliseks on fakt, et kui moodulite alla ruumi ei jätku siis saab alati koormakatte peale tõmmata. Muidugi see ka et kui kastid jäävad väeosa siis koormakatet saad ükskõik kuskohas ja millal peale tõmmata. Mis puutub aga selle pealepaneku raskusse siis ma ütleks et camovõrgu pealetoppimine on kohe tükk maad suurem n*** kui presendi pealepanek: nimelt presendi pind on sile ja tugev ning seega ei jää ta iga konksu ja mutri taha kinni, vaid lihtsalt libiseb sellest üle. Ning koormakatet on võimalik peale panna ühel inimesel ja seda suht kiiresti: olen ise proovinud Saureri peal.

Kõigepealt kinnitasin koormakatte ühe otsa tagumise stange külge ja viskasin koormakatte teise otsa (st diagonaalis kinnitatud otsa suhtes) kinnitatud raskusega üle masina. Teisel pool sidusin siis ülevisatud otsa eesmise stange külge nii et pealt vaadates jäi koormakate diagonaalis kinnitatult ja pingutatult. Seejärel kinnitasin teised otsad masinale. Pingutamisega läheb rohkem aega aga põhimõtteliselt on võimalik masin ära katta 3-5 min ja seda ühe inimesega.

Mis puutub kooriku tekkimise siis loomulikult on see probleem aga seda annab lahendada: kas siis raamide vahelepanemisega või siis kasutades ära osa masinate disaini: nt Volvo 11-l ja 13-l on juba tehasest peale pandud reeling pakkide jaoks mille peale on väga mugav panna koormakate nii et present masina korpusega kokku ei puutuks.

Kokkuvõttes ütleks, et kui tuua paralleeli nt õhukaitsest, kus on olemas I, II ja III-da astme kaitse, siis võiks öelda, et masinate kaitsmisel oleks present nö I aste, kastmoodulid II ja soojustatud ning projekti alusel ehitatud garaažid III aste.


Genekas

Genekate koha peal ei taha nõustuda vajadusest see sidepunktist eemale viia. Nagu ma oma eelmises postituses põhjendasin:

Mis puutub selle masina kõrvale ülespanemisse, siis sellel on mitu eelist: esiteks kui tekib kontakt, siis saab geneka kohe kuuti visata ja pikenduskaablit pole ka vaja palju ketrata (kui see eemale teha siis tõenäoliselt peab asja kontakti puhul lihtsalt maha jätma, kuna see kaalub ka üksjagu ning reeglina on sul ainult küllalt aega, et camovõrk peale tõmmata ja minema tõmmata). Mis puutub reeturliku mürasse otse sidemasina kõrval, siis kuna tavaliselt pannakse sidemasinad otse ringkaitse keskele, siis polegi mõtet genekat kuhugi kaugemale vedada- kui korralik auk kaevata ja summutamistoru otsa panna, siis kuuleb genekat alles kuskil 20-30m eemal (ja seda ka hästi õrnalt- olen ise proovinud tuulevaiksel ööl). Kui vastane aga niikaugele jõuab siis on ta juba otsapidi meie ringkaitses...

Mis puutub NATO pistikutesse siis nentis minu väeosa elektrik ka et kui tal need oleks siis paneks kohe peale. Seniks aga kasutasin mina sellist varianti et võtsin õppustele kaasa akulaadija mis siis võttis genekalt elektrit ja laadis otse autoakudele. Seega ei pidanud masin töötama ning toitis ka Harrised ära. Loomulikult on see hädapärane lahendus aga seniks kuni uut ja paremat pole tuleb ise improviseerida.

John kirjutas:seniks kuni uut ja paremat pole tuleb ise improviseerida

Täpselt nii see on.

Mitte ainult masinate, laadimise, presendi, jne. tehnilist laadi küsimustega - vaid ka strateegia, operatsioonide ja taktikaga. Kui ainult määrustikutest vaatab mis on vaja teha, nii kaotus on kindel.

Eestlastel ja soomlastel on vaja oma ajusid liigutada, mitte ainult käsku täita. Venelased võivad endale lubada seda käsutäitmist, sest nendel pole eriti kahju suurtest kaotustest.

selle aasta kevadtormil kasutati ka tsiviilsõidukit kaitseliidu ridades.
sai kõikide ülesannetega ilusti hakkama.
ksp on kinnitatud rauatöökojas tehtud alusele, aega võttis 6h.
auto maskeerimiseks läks aega 30h, ehk 6 mehega 5 tundi.
kui riik näiteks teeks nipi ja säästaks näiteks maasturite ostjaid käibmaksust klausliga et sõjaolukorras võib riik need ära võtta vms.

kert122 kirjutas:kevadtormil kasutati ka tsiviilsõidukit kaitseliidu ridades

Selliste väikeste sõidukitega on lihtsam lahinguväljal ellu jääda kui suurte jurakatega, mis on väga raske moondada. Juba unimogi korraliku moondamisega saa palju vaeva näha suurematest räägimata.

Huvitav kas sellise SUV kasti 81 mm või isegi 120 mm miinipildujat ka kannataks panna kapitaalsemalt, et annad tuld otse SUV kastist

kert122 kirjutas:selle aasta kevadtormil kasutati ka tsiviilsõidukit kaitseliidu ridades.
sai kõikide ülesannetega ilusti hakkama.
ksp on kinnitatud rauatöökojas tehtud alusele, aega võttis 6h.
auto maskeerimiseks läks aega 30h, ehk 6 mehega 5 tundi.
kui riik näiteks teeks nipi ja säästaks näiteks maasturite ostjaid käibmaksust klausliga et sõjaolukorras võib riik need ära võtta vms.

Juba ongi nimekiri tehtud, et teatud luksusmaasturid korjatakse sõja ajal omanikult ära.