www.militaar.net

Peeter Lempo mälestused (üks sõjaministeeriumi ründajaid, saabus nov. lõpus piiri tagant):

Kohalised s.s. [seltsimehed] tulid kokku selle teadmisega, et saab olema mingisugune koosolek, väljaastumisest ei olnud kellegil aimugi. Enamasti kõik olid lakk kingades ja pühapäeva riietes. Kui seltsimeestele sai näidatud sõjariistu, siis oli neil kõigil selge, et on ees midagi tõsisemat, oli märgata tuntavat meeleolu langemist. Mõned jäid kohe "haigeks", mõned palusid luba kodu minna, mõned teatasid, et nemad ei olla kunagi püssi lähedalt näinudki, veel vähem temaga ümber käinud. ... Umbes kella 3 ajal andis meile s. Teiter ametlikult teada, et väljaastumine on kindlaks määratud kell 5.15. ...

Meie ülesanne oli vallata sõjaministeerium ja Kaitsepolitsei, kui 40-45 inimese asemel, nii kui seda esialgu oli ette nähtud, kokku tuli ainult 18-20 inim. ja kahe [püstol]kuulipilduja asemel mitte ühtegi ei saanud, siis otsustasime vallata esimeses järjekorras ainult s.ministeeriumi, Sai välja töötatud kindel valdamise polaan ja igale seltsimehele koht kindlaks määratud. Pea rõhku ja ettevaatust sai just pandud selle peale, et likvideerida väljas vahipostil olevaid sõdurisi ilma kisa ja pauguta, et vahikomandole mitte põhjust anda üles ärkamiseks. Andmete põhjal, mis meie roodu komandöril s. Sommerlingil oli, pidid väljas olema kaks vahti, kes mõlemil paradna uksel edasi tagasi käisid. Selle järgi sai ka rajatud peale tungimise plaan. Kuid kahjuks ei leidunud meie meeste hulgas inimesi, kes oleks nõus olnud vahti kõrvaldama, järelikult jäi teise vahi likvideerimine komandöri s. Sommerlingi ja minu peale, et ühel ajal mõlemi vahi peale langeda. Tuli meil sms Sommerlingiga ringi minna Pikka uul. kaudu.

Meie komando lähenes sõjaministeeriumile Laia uul. mööda, äärte peal olid sõjaväe riides seltsimehed, ees ohvitseri riides sms Lindsmann ja tema järel allohvitser sm Sein, keskel käisid seltsimehed erariietes, püss hõlma all, pealtnägijale paistis, nagu oleks vangisi viidud. S.s Lindsmann ja Sein pidid selle vahi kõrvaldama, kes seisis Laia uul. pool küljes. Kuid tegelikult oli ainult üks ainus vaht olemas, teine oli juba kella 4 ajal hommikul ära võetud. Ja see uks, mis viis Pika uul. poolt küljest ministeeriumi, oli kinni pandud. See üks vaht, kes veel järel oli, ei seisnud mitte väljas, vaid seisis maja sees trepil, mis läheb Laia uul. poolt küljest ministeeriumi. Komando jõudis silmapilk enne meist kohale ja nähes, et väljas mitte ühtegi vahti ei ole, tormas kohe uksest sisse, mitte ära oodates meid s. Sommerlingiga. Mispärast sms Lindsmann ei osanud ära kõrvaldada vahisõdurit, jääb mulle tänapäevani arusaamatuks, sest vahisõdur seisis trepil ukse peal, mis on ainult mõni samm s.minist. vahikomando ruumist kaugel. Niisuguses seisukorras ei oleks sugugi tähtsam olnudki vahi salajane likvideerimine. Vahile kuul ja kohe komando ruumi sisse, see kõik oleks sündinud ühe silmapilgu vältusel. Palju selleks igatahes aitas kaasa see asjaolu, et s. Lindsmann ei olnud tuttav s.ministeeriumi ruumidega, sellega on igatahes seletatav, et ta pommi viskas liiga vara, mis ainult s/m komando ukse ees lõhkes, nende inimesi mitte ühtegi haavates, vaid ümberpöördult mõnda meie meest põrutas.

Kui mina s. Sommerling'iga kohale jõudsin, siis oli juba pomm visatud, s/m vahikomando jalul ja andis meile ägedalt tuld vastu. S. Sommerling'i küsimuste peale, kuidas see asi kõik juhtus, miks pomm nii vara visati ja.n.e, ei saanud mitte ühtegi vastust, sest meie mehed olid nii kangesti ehmatanud, et millegistki enam aru ei saanud. S. Sommerling andis komando, et kõik peaks edasi tormama tema järele, kuid järele tegijaid ei leidnud, tema üksi tormas tulle, olles kõhuli maas, andis tuld s/m komando sihis, mina olin tema kõrval trepil kõhuli ja andsin ka tuld, see kestis nii kaua kui meil laskeriistad tühjaks said ja s. Sommerling peast haavata sai, siis veeres ta trepist alla, silmnägu kõik verd täis ja karjus mitu korda: "sanitar, sanitar..." Kuid kohe kogus ta jälle end, käskis mind kamandamise oma peale võtta, sest ta oli ju pea haavast kaunis uimane. Kuid kahjuks ei saanud ma seda tema viimast käsku mitte täita, sest järgmisel silmapilgul avati meie peale kuulipildujatuli vastas olevast majast kaitsepolitsei ruumist, millele järgnes ka s/m komando kuulipildujatule s/m maja hoovi poolt küljest. Nähes ära, et meil midagi enam peale hakata ei ole, andis s. Sommerling komando - taganeda Toompeale. meie meeste arv oli vahepeal õige kokku kuivanud ja Toompeale taganesime meie s. Sommerlingiga ainult kahekesi, teised jooksid iga üks omale poole.

Näed siis - teinekord lõpeb postilt paraadnasse sooja minek Vabadusristiga

Kus on kommentaarid filmile "Detsembrikuumus"?

Kas 1924. oligi nii, et ühed tegelesid naistega, teised napsutamise ja kolmandad molutamisega?

Kas sõjavägede ülemjuhataja oligi 24. a. selline totu nagu filmis või oli see tulevasi põlvi hoiatavaks sümboliks...?

Ma jäin magama, kui seda asja teles näidati

Kahjuks on tegemist nii ajalooliselt, sisuliselt ja tehniliselt küündimatu
filmiga.

represseritu kirjutas:Kahjuks on tegemist nii ajalooliselt, sisuliselt ja tehniliselt küündimatu
filmiga.

Ee... kudagi väheks jääb - ehk põhjendad ka natsa?

Vaatsin ise ka, polnudki nagu kõige s...m. Mu arust siin Eestis viimastel aegadel hulka sitemaid (ajaloo-)filmi üritusi olnud

Hetkel sisusse mitte süüvides, häiris mind kõige rohkem küündimatu kunstnikutöö. Kogu miljöö, nii interjöörid kui eksterjöör, olid kujundatud äärmiselt räämas, lagunenud, kulunud ja räpasena. Ilmselt oli kunstnik-lavastajal ja muidugi dirigendikeppi viibutaval rezissööril eksitav ettekujutus, et kõik mis on vana või toimus vanasti, peab olemagi selline. Justkui tollal midagi ei ehitatud, toodetud, remonditud, koristatud jne või kui seda tehtigi siis nägi ka iga uus asi kohe alguset peale räämas välja. Selline räpane miljöö paigutas filmi tegevuse minu jaoks kusagile mujale kui Tallinnasse ja Eestisse ning häiris kogu filmi vaatamist.

Pole ise küll sel ajal elanud, aga fakt on, et 20-ndate algus polnud mingi eriline õitseaeg Eestis, sõjad olid üle käinud ja olud olidki tagasihoidlikud ja karmid. Omale küll eriti Hennu poolt kurdetud olukord silma ei torganud, hulga tegevust toimus pimedal ajal, vb sellepärast ka sära vähem.
Ja üks on kunstitõde, teine elutõde. Jälle otsitakse taga mingit dokumentaalfilmi. Saan aru küll, "püha teema" ja hulga raha magama pandud, et peaks ka vastav tulemus olema, aga....tehke ise, tehke ikka ise, siis tuleb hea asi ka

Pisiasi, aga "kurat!" gümnaasiumihariduse saanud noore naisterahva suust oli siis mõeldamatu. Purjus proletaarlaseeit - siis võibolla... Seda nimetati vandumiseks vanasti ja seda ei peetud mitte kohaseks. Tänapäeval muidugi ka koolitüdrukute sidesõna.

ppp kirjutas:aga....tehke ise, tehke ikka ise, siis tuleb hea asi ka

Aga olengi teinud. Nii kunstnik-lavastajana, stsenaristi kui ka toimetajana ja ei ole saanud mitte kunagi ühtegi märkust, et lõpptulemus ei vastaks ajastule ja tegelikkusele. See on puhtalt asjatundlikkuse ja tahtmise asi.

Kahjuks ei ole lugenud, näinud, vaadanud

. Ei ole kvaliteet - kultuuri tarbija.

Aga muidu igati nõus, eriti kindla tulemuse saab, kui ise teha ja ise kiita!

1.detsembril 1924. EI OLNUDKI EESTIL UUT SÕJAMINISTRIT VEEL AMETISSE NIMETATUD!

Sõjaministri kohusetäitja oli siseminister Theodor Rõuk. Ei maksa sõjaministri rolli siinkohal üle tähtsustada. Tehnilise tööga tegelesid madalama taseme mehed ja nemad olid täiesti paigas.

Sõjavägi tegeles ka asjaga. Ei oska arvata kuidas tollal täpselt infovahetusega lood olid. Kuid mulle on jäänud mulje, et mõndadest asjadest teati paremini sõjaväes (nagu filmis) ja mõnda asja jagati paremini politsei liinis. Kusjuures tundub, et segasel tööjaotusel tollase kaitsepolitsei ja lihtsalt politsei vahel oli oma segav roll, miks inf kuhugi kinni jäi.

Soovitan spekuleerimise asemel ära oodata uus raamat, mis ilmub veebruaris või märtsis.

Mingit infi kuskile kinni ei jäänud, mingit segavat tööjaotust ei olnud. Filmi versioon on üleüldse täielik udu.

Reformiti ju kaitsepolitsei ümber poliitiliseks politseiks kohe peale putši katset.

Ei reformitud kohe. Alles aasta pärast reformiti.

Edasi: filmis on "ülemjuhataja" puhul tegu, minu arusaamisel, Tallinna garnisoni ülema Undiga... Miks ta seal filmis sellises imelikus funktsioonis on, ei tea. Sõjaväeluure (Rain Simmuli roll) ei allunud sääraselt nagu seda presenteeriti kindlasti temale...

Unt oli Tallinna garnisoni ülem, Ranna-, õhu- ja sisekaitse ülem ning Kaitseliidu ülem. Teada on, et 30. novembril esines sõjaväe vastuluure ehk Kindralstaabi II osakonna B jaoskonna ülem Undile ettekandega kommude mässu asjus. Miks ta esines just Undile ja mitte II osakonna ülemale või Kindralstaabi ülemale, ei tea. Igatahes 30. novembril, kui arutati kommude mässu võimalikkust järgmisel päeval, siis toimus ilmselt rohkem kui üks selleteemalist nõupidamist, kus osalesid nii luureasutuste kui sõjaväejuhtkonna esindajad. Enamus kohalviibijatest leidis, et tõenäoliselt järgmisel päeval mässu oodata pole.

Põdderi kiituseks tasuks aga teada, et tema eestvedamisel olid Tartus (1300 in.), Võrus (800 in.)ja Valgas (300 in.) juba tugevad Kaitseliidu organisatsioonid. Tulemus: 1.detsembri mässukatse olematu võimalus midagi märkimisväärset saavutada nimet linnades.

Kommude plaan nägi ette nende linnade vallutamise sõbraliku abi toel, mis oleks pidanud sisse sadama piiri tagant.

Sealhulgas vist oli kaitseseisukord veel 1924.aasta 1.detsembril Tallinnaski (mälu järgi oletan nüüd, andke andeks). Samas oleks olnud huvitav, mismoodi oleks säärasel juhul toimunud igapäevane tööjaotus militaarse taustaga paari Larka-Soots vahel.
Igatahes oli ju 1.detsembril vähemalt üks inimene (sõjaministrit ju tegelikult polnud), kes oleks võinud kohe võtta üldjuhtimise enda peale. Aga nagu öeldus, siis Larka oli Larka...

Kaitseseisukord kehtis Tallinnas kogu aeg. Üldjuhtimise võttis 1. detsembri hommikul enda peale Laidoner, kes nimetati ülemjuhatajaks. Üldjuhiks oleks võinud jääda ka Rõuk, aga kuna polnud veel selge, mis edasi saab, siis pandi Laidoner

Muideks Soots nagu Laidonergi olid karsklased ja ei suitsetanud.

Laidoner polevat suitsetanud ja alkoholi joonud ainult VS ajal, muidu vähemalt mingi perioodi jooksul suitsetas ja tarbis mõõdukalt alkoholi.

Võimalik, et juhul kui Soots või Anderkopp (või isegi Hans Kurvits) oleksid olnud "postil" oleks sama raporteerimine arvatavasti Undi asemel jõudnud 30.nov otse nendeni.

Miks just see raporteerimine oleks pidanud otse nendeni jõudma?

Ei oska arvata Kurvitsa reageeringut nagu ka mitte Sootsi oma, kuid võimalik (ja see on nüüd küll spekulatsioon muidugi), et me räägiksime hoopiski sõjaministri olulisusest mässu toimumata jäämises. Ennetuse vormis.

Miks oleks Soots/Kurvits pidanud teisiti otsustama kui asjaga kursis olevad luure ja sõjaväejuhid otsutasid, et targem on teha nii, nagu tegelikult tehti? Nad ei võtnud otsuseid vastu mitte ainult kõhutunde põhjal, vaid olid ka teatud kaalutlused.

Nii, et mina arvan et ega ka Anvelt loll ei olnud. Ning kindlasti oli sõjaministri koha vakantss (nov.lõpust) üheks põhjuseks, miks välja astuti.

Vaevalt, et selline n-ö sajandajärguline faktor Anveldil üldse pähe tuli. Ei leia kuskilt tõestust, et nad sellise asjaga arvestasid. Arvestasid paljude muude asjadega, aga mitte sellega. Poleks koht vakantne olnud ja oleks sellel Soots olnud, oleks sellest hoolimata ikkagi välja astunud. Ausalt öeldes ei näe ka põhjust, miks oleks kommunistid pidanud Rõuku mingiks saamatuks tegelaseks hindama. 1924. aasta teisel poolel, enne mässu, pandi kinni ligi 90-100 kommunistlikku tegelast (see on ilma 149 protsessita). Mingit käed rüpes vahtimist ja puhkamist Siseministeerium ja KAPO üles ei näidanud.

Otsene põhjus reformimiseks tuli putšikatsest.

Kindlasti mõjutas putšikatse reformi sisu, kuid veel enne putši oli kavas mingisugune politseireform (1924. aastakevade-suve politseireform pidi kavade kohaselt olema ajutine, kuni lõpliku politseiseaduse väljatöötamiseni).

Lappan just sise ja riigikaitsepoliitika monograafiaid, kuid ei suuda tuvastada kõikehõlmavat (vähemalt osaliseltki) valitsuse tasemel koosolekut, mis jäänuks 30.novembrisse... Räägid sa sõjaväelaste omavahelisest nõupidamistest?

Sõjaväejuhtkond, sõjaväeluure juhtkond ja KAPO juhtkond.

Kindlasti võis see nii olla, kuid ei tee olematuks fakti, et Põdder oli neisse kolme linna loonud sisejulgeoleku tagamiseks tegutsemisvõimelise organisatsiooni juba ennem 1.detsembrit 1924. Nagu ka seda, et kohalikud KL allorganisatsioonid asusid oluliste objektide kaitsele kohe kui uudis nendeni jõudis. Üsna kiiresti jõudis. Põdderi enda vahendusel, kui ma ei eksi. Seega ka mässajate küllaltki olematud võimalused olla edukad.

Asi on selles, et mässjad ei kavatsenudki seal välja astuda enne kui vennalik abi kohale jõuab. Plaan oli: mäss üheaegselt Tallinnas ja Pärnus, ülejäänud kohtades sõltuvalt edust pealinnas ja Pärnus ning abimeeste kohalejõudmisest. Tegelikult ka Pärnu tegelased ei suutnud/julgenud välja astuda. Pärnu oli Tallinna järel ilmselt kõige punasem linn.

Ei usu, et Anvelt oleks seda sajandaks faktoriks pidanud.

Hästi, siis kuuekümne kuuendaks.

Jah, inimmaterjaliga oli raskusi, kuid siiski olid põhitegijad (v.a. Kreuks) kõik ilusti hinges ja kohal.

Pool keskkomiteest pandi jaanuaris 1924 trellide taha. Tegelikult oli just probleeme põhitegijate inimmaterjaliga. Reamehi oli võtta küll, aga häid organisaatoreid nappis. Et paremaid mehi juurde saada, prooviti neid novembris 1924 lausa vanglast põgenema aidata (müürilõhkujad Funk&Vinter, kui tuleb tuttav ette), mis aga läbi kukkus.

Nendest 90 kinnikukkunud tegelasest olid (nagu 149stki) tulihingelised vast vaid osad. Ülejäänud olid taaskord "lisaballast", kellest tulihingelised kasvasid türmis.

Kinni pandi ikka just tuliseid aktiviste ja konkreetsete tegudega vahelejäänuid ning mitte lisaballasti, keda oli tuhandeid. See "türmis kasvamine" paistab olevat mingi roosa müüt a la "mis seal imestada, et nad Eesti Vabariiki vihkasid, kui neid vangi pandi". Tegelikult sattus valdav enamus tegelasi vanglasse just seetõttu, et olid kommud ja vihkasid EV-d.

See oli minu mäletamist mööda puhas teeninduspiirkondade reform.

Ei 1924. aasta ajutine ega 1925. a lõpu reform polnud vaid teeninduspiirkonna reformid.

Sõjaväe tehniline juhtkond? Mitte sõjaväejuhtkond siseministri isikus?

Võib-olla oli Rõuk kah nõupidamisel, ei tea. On tõenäolisem, et oli, aga võib-olla ei olnud kah.

Sellises kooseisus ei saanud nad ju ise otsustada väljaastumist (isegi ennetavat), vaid ikka vast seda kas valitsusele peaks teada andma... Kas oht on reaalne jne. Eesti oli ju demokraatlik riik. Ohu puhul punases, oleks info pidanud jõudma ikkka siseministrini ning ka sõjaministrini juhul kui oleks tahetud kasutada rahvaväge. Antud juhul siis Rõuguni.

Ka sellises kooseisus oleks saanud otsustada ennetavate arreteerimiste kasuks. Ja teadaolevalt just seda nendel nõupidamistel arutatigi (ükskõik, kes täpselt need arutajad ka polnud), kas ennetavalt arreteerida või mitte. Sõjaseaduse piirkonnas võis arreteerida ja läbi otsida ilma kohtuvõimudelt luba küsimata.

Muidugi, kui kavas oli suurem aktsioon, nagu näiteks 149 protsessi arreteerimised, siis polnud seda võimalik teha ilma poliitilise (valitsuse) otsuseta. Kuid 30. novembri seisuga poleks ennetavad arreteerimised tähendanud näiteks kolmekohalise arvu suvalise arvatava reakommunisti kinnivõtmist Tallinna peal (millise süüdistusmaterjali alusel sa neid süüdistad?), vaid hoopis ratsiat teadaolevatel salakoosolekutel (neid oli teada kaks). Sellise mastaabiga aktsiooniks poleks valitsuse nõusolekut tarvis olnud.

Antud juhul siis Rõuguni. Ja minu teada ei jõudnud 30.nov. Rõuguni midagi?

'

Mina ei tea, kas jõudis või mitte, sest dokumente pole leidnud. On tõenäoline, et jõudis. Aga mis sellel üldse tähtsust on? Kas jõudis info tegelikult Rõuguni või ei jõudnud, mis siis?

Nagu ma enne küsisin, miks oleks pidanud Rõuk/Soots otsustama teisiti kui sõjaväe- ja luurejuhid otsustasid tegelikkuses? Mis põhjusel? Lihtsalt niisama? Sõjaministri rolli, nagu juba märkisin, pole mõtet kogu selle asja juures üle tähtsustada, sest tegu ei olnud mingisuguse supermees-selgeltnägijaga, kes oleks "alles pannud". Sõjaminister oleks sõltunud oma alluvate arvamusest, sest just need alluvad (peale selle veel Siseministeeriumi KAPO) hoidsid kätt kommude pulsil, kogusid selle kohta infot ning tegid järeldusi.

Jah, muidugi ei saa välistada, et näiteks Soots oleks sõjaministrina mingil põhjusel olnud ennetavate arreteerimiste poolt, mis olekski nendeni viinud. Kuid sellisel juhul oleks tegemist olnud kõhutunde-otsusega, aga mitte "tõelise sõjaministri" (võrreldes selle väidetavalt viletsa Rõuguga) käitumisega.

Nüüd aga - head ööd!

Millised venelastest komandörid ? Kas seal polnud siiski eestlased (endise Eesti diviisi juhtkonnast)?
Vist olid ka mõned lätlased (Zhigurs näiteks), aga nimeliselt teada vist venelasi pole . Ainult seda, et juhid oma vahel vene keeles rääkisid. Mis aga neist siiski venelasi ei tee .
Ja millised olid nende kogemused ? Kus selle kohta lugeda saab ?

www.militaar.net

01.detsember 1924

Film Detsembrikuumus

Re: Film Detsembrikuumus