Lõik sõjavaatleja Teet Kalmuse FB-postitusest:
https://www.facebook.com/teet.kalmus/po ... 3HqFypt4al
Nädalavahetuse kõige märkimisväärsem sündmus toimus Ukrainaga piirnevas Brjanski oblastis, kus piirist 50 kilomeetri kaugusel lasti lühikese aja jooksul alla kaks helikopterit Mi-8 ning lennukid Su-34 ja Su-35. Ukraina armee poolt on juhtunut kommenteeritud sarkastilises võtmes, et küllap Venemaa armee nad ise alla laskis, aga kui olemasolevaid andmeid lähemalt analüüsida, siis on selge, et ülimalt suure tõenäosusega see nii ei olnud.
Kõigepealt võib küsida, et miks just neli lennumasinat sellises konfiguratsioonis. Minu järgev jutt põhineb peamiselt kolme sõjaväelise eksperdi, Sergei Auslenderi, Roman Svitani ja Oleg Ždanovi andmetele, aga lisaks olen materjali juurde otsinud ka muudest allikatest. Nimelt ei ole tegemist mitte tavaliste helikopteritega, vaid need on elektroonilise sõjapidamise seadmetega varustatud helikopterid Mi-8 MTPR1 „Rõtšag-AV“. Väidetavalt oli Venemaa armeel neid enne sõda suurusjärgus 20 tükki ja neid reklaamiti Venemaal kui oma valdkonna analooge mitteomavaid imerelvasid, mis suudavad kuni 150 kilomeetri kauguseni segada kõiki Venemaa ja muu maailma nii radareid kui ka juhitavaid rakette. Ekspertide sõnul moodustasid neli lennumasinat koos tegutseva üksuse, kus kilomeetri kõrgusel lendavad helikopterid segavad Ukraina poole õhukaitset, pommitaja Su-34 laseb 10 kilomeetri kõrgusel Ukraina poole lendu planeerivad lennukipommid ja Su-35 lendab tema kohal, et teda katta ja vajadusel Ukraina lennukitega võitlusse asuda. Kuna nad ei sisenenud Ukraina territooriumile, siis olid nad enesekindlad ja selle grupi tegevus muutus igapäevaseks rutiiniks, kus Venemaa territooriumilt pommitati liugpommidega Ukraina piiriäärseid oblasteid. Kõrgel lendavad lennukid olid Ukraina radaritele hästi näha, aga midagi ette ei võetud.
Kuni laupäevani, kui sisuliselt üheaegselt said tabamuse kõik neli lennumasinat 50 kilomeetri kaugusel piirist. Kohe hakkasid levima erinevad versioonid, aga vaatame neid lähemalt.
Versioon 1. Lennuvahendid lasti alla mobiilsete õhukaitsevahenditega (kas Stinger või Igla). Esiteks nad ei lenda nii kõrgele, kus asusid lennukid. Helikopteri tabamusest on aga olemas video, mille põhjal Roman Svitan tegi järelduse, et plahvatus oli kordades võimsam kui mobiilsete seadmetest tehtud laskude puhul, seega pidi olema see õhukaitserakett.
Versioon 2. Et lennuvahendid laskis alla Venemaa enda õhukaitse. Tegemist oli kalliste ja küllaltki uute lennuvahenditega, millel on kõigil seadmed, mille järgi õhukaitse suudab tuvastada, et kas tegemist on nn oma või võõraga. Ei ole tõenäoline, et kõigil neljal see ei töötanud. Lisaks on olemas esialgsed andmed, et kõiki lennuvahendeid tabati eestpoolt, Ukraina suunast ehk siis hetkel, kui nad kõik lendasid Ukraina piiri poole.
Versioon 3. Lennuvahendid lasti alla õhk-õhk tüüpi raketiga AIM-120 AMRAAM. Kui Ukrainal oleksid lennukid F-16, oleks see variant, aga neid lennukeid neil pole ja pole ka teada, et Ukraina armee vanemad lennukid neid kannaksid. Lisaks suudavad Su-34 ja Su-35 tuvastada vastase lennukeid 300 kilomeetri kaugusel ning sellisel kujul rünnak ei oleks tohtinud neile märkamata jääda, lisaks ei soovi USA, et nende rakettidega tulistataks venemaa territooriumil asuvaid Venemaa sõjalisi objekte ja sõjatehnikat.
Versioon 4. Lennuvahendid lasti alla Ukraina piiri äärde toodud õhutõrjekompleksiga. Ukraina armee käsutuses olevatest kompleksidest suudavad Auslenderi sõnul nii kaugele lasta ainult Patriot, SAMP/T ja S-300, aga esimese kahe puhul on selge, et Ukrainal ei lubatakse nendega Venemaa poole lasta ja teiseks oleks nende komplekside piiri äärde paigutamine ülimalt riskantne mäng, sest siis oleksid nad avastamise korral kerge saaks Venemaa armeele.
Seega jääb järgi ainult S-300. Roman Svitani sõnul tuleb selles kontekstis meelde tuletada 1,5 kuu taguseid sündmusi, kus samamoodi toimus regulaarne Avdiijivka ründamine liugpommidega leenukitelt Su-35 ja see kordus rutiinselt päevast päeva. Svitani sõnul võtsid Mõkolaivist pärit õhukaitseväelased riski ja viisid kompleksi S-300 rindejoone lähedale, maskeerides hoolega kompleksi. Radar olevat töötanud passiivsel-režiimil ehk siis ainult võttis vastu infot ja nii ei olnud võimalik teda avastada. Kui oli olemas info lennuki lähenemisest, lülitati hetkeks sisse aktiivradar ja tehti lask, mille tulemusega võeti maha Venemaa Su-34 , mis lendas 10 kilomeetri kõrgusel Jenakive kohal, 30 kilomeetri kaugusel rindejoonest. Peale laskmist eemaldus kompleks kiirelt piiri äärest.
Svitani sõnul korrati suure tõenäosusega sama operatsiooni Brjanski oblastis ehk siis kompleks S-300 viidi märkamatult piiri äärde ja kuna oli teada Venemaa rünnakugrupi väljakujunenud nö töörežiim, siis kvaliteetse luureinfo põhjal saadud andmetele tuginedes tulistasti õigel hetkel korraga kõigi sihtmärkide suunas. Rünnak oli lennumasinate juhtide jaoks täiesti ootamatu ja tabas neid eestpoolt, seega ei pääsenud tänaste teadmiste kohaselt ükski piloot. Ehk siis Svitan peab S-300 piiri ääres varitsemise versiooni kõige reaalsemaks. Antud kontekstis võib küsida, et kas helikopterid siis ei suutnudki Ukraina radarite tööd piisavalt segada, aga antud kontekstis ei tasu meil üle mõelda, neli väga Venemaa jaoks väärtuslikku lennuvahendit koos pilootidega võeti korraga alla ja see on väga suureks võiduks, sest nüüd peavad Venemaa armee lennuväelased kümme korda mõtlema, enne kui jälle üritavad liugpomme Ukraina poole teele saata.