www.militaar.net

Hirmutavaks tegid sündmuse paremäärmuslased. Esimest korda pärast rohkem kui 30-aastast pausi läks Valencia diada’l tänavakakluseks. Juhtunuga seoses on praegu uurimise all mitukümmend inimest.

«See oli ootamatu ja jäle. Paremäärmuslasi, neofašiste, polnud mitte 20-30, neid oli palju,» kirjeldab ajakirjanik. «Nad isegi ei varjanud oma nägusid, nad olid täiesti kapist väljas.» Peale Valencia enda jalgpallihuligaanidega seotud äärmuslaste sõitis bussidega kohale ka nende mõttekaaslasi teistest Hispaania piirkondadest.

Bonino Vidali sõnul on vastasseisu juured ajaloolised: kui Kataloonias on nii parem- kui ka vasakpoolseid rahvuslasi, siis Valencias on katalanism seotud vaid vasakpoolsusega. Ning parempoolsed süüdistavad vasakpoolseid katalanismis ka siis, kui nad seda ei toeta.

«Meie piirkonna president on sotsialist, paljud nimetavad teda katalanistiks, aga seda ta ei ole,» räägib Bonino Vidal. «Vasakpoolsetele on see seis väga raske. Kui nad sõnagi poetavad – näiteks kritiseerivad Twitteris politsei tegevust Kataloonias –, tuleb tuhandeid sõnumeid «Katalanist, mine Katalooniasse ja jäta meid rahule!».»

Bonino Vidal, Valencia Kaubanduskoja president ja kohalik Eesti aukonsul José Vicente Morata, Valencia piirkonna esindaja ELi juures Joan Calabuig ja Kataloonia piiri lähedal politseis töötav Rafael Mauricio Micó Pérez kinnitavad oma intervjuudes Postimehele, et valdavad piirkondlikku ja üleriigilist keelt võrdselt.

[...]

Bonino Vidal arvab, et Valencia armastab end ühisest keelest hoolimata Katalooniale vastandada: «Ma arvan, et põhiline põhjus, miks siin tugevat iseseisvusliikumist pole, on just seetõttu, et Kataloonias on. Et olla erinevad.»

Vastasseis põhjanaabriga võtab aeg-ajalt koguni selle vormi, et valencialased süüdistavad katalaane soovis korraldada invasioon. «Üks mõnekümne aasta taguseid loosungeid oli, et Kataloonia üritab meilt paellat varastada. Paella on ju Valenciast,» toob ajakirjanik näite.

Põhiline paljudelt valencialastelt kõverpilke teeniv katalaanide idee on Països Catalans ehk mõte ühendatud katalaanide maast, kuhu peaks ka Valencia kuuluma. «Enamikule Valencia rahvale pole see vastuvõetav,» põhjendab Micó Pérez.

Morata märgib, et ka Valencias on mingi osa inimestest alati katalaniste, aga erinevalt Katalooniast on nad alati olnud vähemus. Muuseas kuuluvad rahvuslased ka praegusesse võimuliitu. «Me oleme rahvuslastega paljudes asjades sama meelt, me tahame kaitsta keelt ja kultuuri, aga me ei taha iseseisvust,» selgitab ta.

Bonino Vidal meenutab ka, et kui enne Kataloonia keelatud 1. oktoobri referendumit otsustati sinna viia teistest piirkondadest Guardia Civili ja riigipolitsei lisajõude, leidus Valencias rohkelt vabatahtlikke. «Meeleolu oli nagu mindaks jalgpalli MM-ile,» kirjeldab ta.

Micó Pérez politseinike Katalooniasse viimist joviaalsetes toonides ei näe. Tal on iseseisvuslastelt karmi vastuvõtu saanud kolleegidest kahju: «Nad olid seal vihatud lipu all. Aga nad on inimesed, lihtsalt töötegijad ja nad olid seal Madridi valitsuse nägu, pidid kannatama kõigi nende asjade pärast, mis läksid valesti Hispaania ja Kataloonia poliitikas.»

Bonino Vidal oli 1. oktoobril Barcelonas. Vaadates teisel pool intervjuuruumiseina töötavaid kolleege, võtab ta oma hääle pisut vaiksemaks ja ütleb: «Ma ei tea, mida inimesed siin arvavad. Aga ma olin referendumi ajal seal ja ma tean, mida ma nägin. Ma nägin, kuidas politsei lihtsalt peksis inimesi tänaval, see oli vastik.»

Nii politoloogid kui ka valijad kardavad, et Kataloonia tänased valimised ei pruugi kindlat võitjat anda.

Arvamusküsitluste järgi jaguneb Kataloonia iseseisvuse toetajate ja vastaste vahel enam-vähem pooleks. Seesama ähvardab juhtuda ka tänastel erakorralistel valimistel. Kuid Barcelona tänaval jalutades näib jõuvahekord olevat ühe poole kasuks. Ainult mõnel üksikul rõdul väljendatakse meelsust Hispaania riigilipuga, enamasti ehib maju Kataloonia rahvuslipp ja neid on palju. Sageli ripuvad Kataloonia lippudega kõrvuti ka rahvusliku kodanikuühenduse Òmnium Cultural sümbolitega sügisese iseseisvusreferendumi aegsed loosungid kirjaga „Si”, mis kutsus katalaane üles omariikluse poolt hääletama.

Samuti näeb puude ja liiklusmärkide küljes ohtralt kollaseid linte, mis väljendavad toetust vangistatud katalaani liidritele ja aktivistidele. Kampaaniareeglite järgi on riigiasutustes kollase lindi või hoonevalgustuse kasutamine keelatud ja kuuldavasti on selle keelanud ka osa firmade juhte. Ent tänavapildis on iseseisvuslasi kollaste lintide ja sallide järgi kerge ära tunda – päris igal sammul neid ei kohta, kuid siiski küllalt sageli.

50. aastates Sebastià hääletab täna iseseisvuslaste populaarseima partei ERC poolt, ent ütleb, et eeskätt tahab ta hääletada Hispaania peaministri Mariano Rajoy vastu. Tema sõber Enric on veel käremeelsem ja toetab väikeparteid PUC, mis on peale Hispaania-vastasuse ka euro- ja NATO-vastane. Kaks nädalat tagasi osales ta Brüsselis katalaanide protestimarsil, mida juhtis Kataloonia ekspresident, nüüdne pagulane Carles Puigdemont, kelle Rajoy ametist vabastas. Kokku marssis seal umbes 45 000 inimest. Enric näitab mobiilist uhkusega meeleavaldusel tehtud pilte, kuid Puigdemont on tema maitse jaoks liiga parempoolne. „Mina pooldan sotsiaalsemat poliitikat,” sõnab ta.

Poliitik, kes parandab kõik haavad

Peamiseks iseseisvuse vastaseid koondavaks jõuks on kujunenud üleriigiline partei Ciudadanos, mille toetajad kogunesid üleeile õhtul äärelinna parki kampaania lõpuüritusele. Entusiasmi poolest annavad siinsed poliitikahuvilised meie omadele silmad ette ja miiting on korraldatud poliittehnoloogilise professionaalsusega. Igale külalisele mässitakse kaela Ciudadanose tunnusvärvi oranž sall. Lehvivad sajad erakonna sümbolitega lipukesed. Partei logos on kombineeritud Hispaania, Kataloonia ja Euroopa Liidu lipuvärve, mida on kujutatud väikese südamekese kujuliselt. Hallipäine hispaanlane Rafael Rodriguez kirub katalaani rahvuslasi, kes üritavad tema sõnul regiooni nii Hispaaniast kui ka Euroopast lahti kiskuda. Nüüd on ta leidnud poliitiku, kes peaks kõik ühiskonna haavad parandama: Ciudadanose esinumbri Inés Arrimadase, kes lubab hoolida kõigist kodanikest.

Arrimadas laseb end tund aega oodata, kuid see ei paista kedagi häirivat. Viimase veerandtunni veedab rahvas püsti seistes ja lippe lehvitades. Istekohti jagub tuhatkonnale inimesele, veel umbes sada ootab piirdeaia taga. Kui Arrimadas täpselt kell 20 viimaks välja ilmub, tõstetakse piirded kõrvale, nii et ta saab otse läbi rahvahulga esiritta jalutada. Tema kõrval kõnnib eraldi valgustaja, kes hoolitseb, et 36-aastane nägus naispoliitik kaamerate ees võimalikult hea välja näeks. Arrimadas särab nagu jõulupuu ja lehvitab rahvale nagu kuninganna. Siis jõuab ta lavale ja räägib soojal murduval häälel korruptsioonist, mürgisest marurahvuslusest ja oma partei uuest poliitikast, mis kõigele sellele lõpu teeb, tuues elanikele nii stabiilsuse kui ka põhjapanevad reformid. Rahvas skandeerib: „Presidenta!” See tähendab naispresidenti. Küsitluste järgi võib ta tõesti presidendiks saada. Ajalehe El País viimast küsitlust juhtis napilt Ciudadanos, jättes ERC teisele kohale.

40. aastates Marc ja Eduard on väikefirmade omanikud, kellele meeldib Ciudadanose parempoolne majanduspoliitika. „Tahame sellist poliitikat nagu Eestis: te olete igasuguseid asju läbi elanud ja näe, kui kaugele te olete jõudnud,” ütleb Marc. Rajoy partei poolt ei taha nad hääletada esiteks sellepärast, et selle sotsiaalsed vaated on liiga konservatiivsed, teiseks häirib neid vanade parteide korruptsioon. „Nad on piisavalt palju varastanud,” ütleb Marc. Sama käib katalaani rahvuslaste kohta. „Minu firma tegeleb elektrooniliste kaablitega ja ma osalen palju avalikes hangetes,” selgitab Marc. „Olen korduvalt näinud, kuidas minust 30% kõrgemat hinda pakkuv firma võidab pakkumise – lihtsalt sellepärast, et nad annavad pistist. Mina ei taha seda mängu kaasa teha.”

Aia taga seisev kontoritöötaja Jolanda on skeptilisem ja tuli Arrimadast kuulama lihtsalt huvist. „Ma tõesti ei tea, kelle poolt ja kas üldse hääletada tasub,” ohkab ta. Ciudadanose poliitika on tema jaoks liiga parempoolne, kuid ta mõistab selle pooldajaid, nagu ta mõistab kõiki teisigi parteisid. Erand on Rajoy partei PP, kelle käitumine referendumit vägivaldselt maha surudes tekitas Jolandas jälestust. Ta on üks neist paljudest katalaanidest, kelle suhtumine iseseisvusreferendumisse on ambivalentne: nimelt ei toeta Jolanda Hispaaniast lahkulöömist, kuid arvab, et keskvalitsus peaks andma seadusliku võimaluse uueks rahvahääletuseks. „Meil peab olema õigus valida,” ütleb ta. „See on nagu suhtes olemisega: üks asi on see, kas sa seda teha tahad, aga lahkuminek peab ikkagi olema võimalik.”

Rahvuse määratlemisega on kohati keeruline lugu. Nii Marcil kui ka Jolandal on ema hispaanlane ja isa katalaan. Marci lapsepõlvekodus räägiti veel kolmandatki keelt, sest tema vanaema on galeegi rahvusest. Ometi peab Jolanda end kindlasti katalaaniks ja Marc pigem hispaanlaseks. Mõlemad tahavad, et rahvused paremini läbi saaksid. „Poliitika suurim probleem on see, et riigimehed ei soovi dialoogi, vaid ajavad oma joru,” ütleb Jolanda. „Nad võiksid maha istuda ja asjad selgeks rääkida.”

Stabiilse valitsuse lootust ei ole

Barcelona Pompeu Fabra ülikooli politoloogiaprofessor Klaus-Jürgen Nagel kinnitab lühiusutluses, et kui iseseisvuslased võidavad, jääb 155. artikkel kehtima.

Miks on just ERC-st saanud iseseisvuslaste kõige populaarsem partei, veel menukam kui ekspresident Puigdemonti PDeCat?

Ajalooliselt oli PDeCat – vana nimega Convergència – tugevam, kuid ERC hakkas katalaani rahvuslaste parteidest esimesena 1990-ndatel iseseisvust nõudma. Convergència tegi veel 2010. aastal koostööd Hispaania konservatiividega (PP) ja hakkas suveräänsust toetama alles 2012. aastal. ERC-l oli kasu ka majanduskriisist, sest paljud inimesed polnud Convergència majanduspoliitikaga rahul. Kui ERC ja Convergència koos väiksemate jõududega 2015. aastal koalitsiooni moodustasid, võis seda pidada osavaks liigutuseks, mis võimaldas Convergèncial võimule jääda. Kuid peale selle, et ERC oli esimene partei, kes oma programmis iseseisvust nõudis, leppis see esimesena ka mõttega, et iseseisev Kataloonia peaks säilitama hispaania keelele ametliku staatuse. Niisiis saavad ERC poolt hääletada ka need iseseisvuslased, kes tahavad marurahvuslase silti vältida.

Mis on Ciudadanose edu võti?

Partei asutati puhtalt Kataloonia erakonnana, millel oli üks eesmärk: võidelda seaduste vastu, mis on teinud katalaani keelest regiooni peamise (mitte küll ainsa) riigimeedias ja õppeasutustes kasutatava keele. See seisukoht on olnud Kataloonia elanike seas vähemuses, ent väga populaarne Hispaania meedias. Iseseisvusliikumine andis neile võimaluse näidata end kõige käredamate separatismi vastastena, kellele häält anda. Nad on konkureerinud edukalt PP-ga, mis mõjub eakama, meestekeskse ja korrumpeerununa. Samuti sotsialistidega (PSOE), kes pole päris üheselt iseseisvuse vastu, vaid toetavad suuremat föderaliseerumist. Ciudadanose sõnum on alati ühesugune: teised räägivad ainult rahvusliku identiteedi küsimusest, aga meie platvorm on palju laiem. Samal ajal võidavad nad rahvusteemadest rohkem kui keegi teine.

Mis saab pärast valimisi?

Stabiilse valitsuse tekkeks erilist lootust pole. Kui üldse, siis õnnestub moodustada vähemusvalitsus, mis saab enamuse ainult presidendi isikut puudutaval hääletusel. Kui võidab unionistide leer, siis pole põhiseaduse 155. artiklit [Kataloonia omavalitsuse volituste peatamist] enam vaja kohaldada. Kui Ciudadanosel läheb väga hästi, võib oodata katalaanikeelse hariduse ja meedia vastaseid meetmeid. Kui võidab iseseisvuslaste leer, siis võib oodata ettevaatlikke vastusamme vangide vabastamiseks ja kriminaalasjade laine pidurdamiseks. Ent keskvalitsus jääb omavalitsust rangelt jälgima. Nagu Hispaania senati konservatiivist asepresident on öelnud: kui iseseisvuslased võidavad, jääb 155. artikkel kehtima.

KES ON KES?

Kataloonia poliitika lühiteatmik

ISESEISVUSLASED
Vabariiklikud Vasakpoolsed (ERC). Juht Oriol Junqueras on vangis. Ennustatav toetus 22%.
JuntsxCat ehk Kataloonia Euroopa Demokraatliku Partei (PDeCat) parempoolne valimisliit. Juht Carles Puigdemont on eksiilis. Toetus 18%.
Rahvarinde Kandidatuur (CUP). Vasakäärmuslased. Toetus 6%.

UNIONISTID
Ciudadanos ehk Kodanikud. Paremliberaalid. Kataloonia esinumber Inés Arrimadas. Toetus 22%.
Sotsialistid (PSC). Esinumber Miquel Iceta. Toetus 15%.
Rahvapartei (PP). Peaminister Mariano Rajoy konservatiivne partei. Toetus 6%.

KAALUKEEL
CatComú-Podem. Vasakpartei Podemos valimisliit. Iseseisvuse vastu, referendumi poolt. Toetus 8%.

Participation in the Catalan regional elections as of 6pm was 68.32% – 5.2 percentage points higher than the rate seen in the elections of September 27, 2015.

Kriku kirjutas:Täna siis olid valimised.

Lävepakuküsitluste tulemused ennustab nappi ülekaalu iseseisvuse pooldajatele

Amount of votes for #Catalonia's pro-independence parties/option
* 9 November 2014: 1 897 274
* 27 September 2015: 1 966 508
* 1 October 2017: 2 044 038
* 21 December 2017: 2 059 453 (99,6 % counted + votes from abroad not counted yet)

This is the path to the Catalan Republic. #21D

Osalus seekordsel hääletusel oli rekordkõrge, ulatudes 84 protsendini.

2010 - CiU+ERC+SI: 76
2012 - CiU+ERC+CUP: 74
2015 - JxSí+CUP: 72
2017 - JxCat+ERC+CUP: 70

Toomas Alatalu tänasel kuumal teemal: Kataloonias käib revolutsioon ja see läheb edasi

Vabandan lugejate järjekordse ehmatamise eest „revolutsiooniga“.

Teised poliitika selgitajad seda ei kasuta, ent antud sõna on omal kohal, kui sündmuste saatus otsustatakse
(1) ootamatult aktiviseerunud rahvamassi osalusel. Aga just see sündis Kataloonias rahvahääletusel 1. oktoobril ja kordus eile toimunud erakorralistel valimistel. Revolutsiooniks ei saa mitte iga masside ärkamine ja tegutsemispuhang - see sünnib vaid siis, kui sellega kaasneb avalik võitlus võimu pärast ehk -
(2) kui kõik asjaosalised üritavad kas võimu saada või seda hoida. Kuna Kataloonias on seda võitlust peetud valimisurnide vahendusel, on tegemist rahuliku revolutsiooniga. Samas regionaalse revolutsiooniga, sest üks võimu pooltest asub Madridis ja viimast on pikalt toetanud Euroopa Liit. Ent ka USA ja Venemaa, kui mainida peamängureid.
Eile taas ilmnenut vaagides on esimeses järjekorras tark tunnistada, et katalaanidel oli õigus ja kõik nende vastalised eksisid. Mõistagi, et ebameeldiv tõde enamusele, ent ajaloos on varemgi nii läinud. Ehkki harva.

Kinnitagem öeldut faktidega. Sedapuhku kahes grupis - liidreiks vastavalt Belgias pagenduses olev Carles Puigdemont ja Madridis vanglas istuv Oriol Junqueras - esinenud iseseisvuslased kogusid vastavalt 21,7% ja 21,4% häältest ning 34 ja 32 kohta. Nende poolt hääletas 940000 ja 930000 valijat, mis on selgelt rohkem kui 2015.a. ühisnimekirjale antud 1,6 miljonit häält. Kolmas vasakpoolsete iseseisvuslaste seltskond CUP kogus 193000 häält ehk 4,5% häältest ja 4 kohta, mis on tagasiminek kahe aasta taguste tulemustega võrreldes (338000, 8,2% ja 10 kohta).
Ühtekokku annab see ikkagi 70 kohta 135-liikmelises parlamendis ehk siis puhta võidu. Seda väidet tugevdab teadmine, et Hispaania parlamendis Madridis toimuvat arvestades on pigem nende kui vastasleeri poolel eilsetel valimistel 5. tulemuse teinud nn Podemos grupp (7,5% ja 8 mandaati, 323000 häält vs. 8,9% ja 11 kohta ja 368000 häält 2015.a).
Madridis kiirelt vallandatud propaganda seab esikohale Ciudadanos (=Kodanikud) partei võidu Kataloonia eilsetel valimistel - 25,4% ja 37 kohta ning 1,1 miljonit häält. 2015.a. olid tulemused vastavalt 17,9%, 25 ja 736000. Valimistulemusi jooksvalt jälginuil polnud raske näha, et šarmantse Ines Arrimadase juhitud partei etteminek mõlemast iseseisvuslaste seltskonnast sündis Mariano Rajoy Rahvapartei kohtade kaotamise arvel - viimase saagiks jäi lõpuks 4,2% ja 3 kohta ning 184000 häält. Oli aga 8,5% ja 11 kohta ning 349000. Mõistagi tähendab see tagasiminek Hispaania (ainu)valitseva partei täielikku läbikukkumist Kataloonias ja kõigil Rajoy toetajail on, mille üle järele mõelda. Kummalisel kombel aga jõudis Euroopa Liidu kõneisik juba täna hommikul teatada, et nende suhtumine Rajoy poliitikasse pole muutunud(!).
Sel kohal on paslik jätkata kohalike sotside tulemusega. Nende põhipartei Madridis on küll opositsioonis, ent samas tänu just tema toetusele püsibki Rajoy vähemusvalitsus võimul. Mis puutub Katalooniasse, siis sotsid toetasid ühelt poolt Hispaania 1978.a. põhiseaduse § 155 jõustamist, ent samas nõudsid ka viimase reformi ehk siis selle muutmise ettevalmistamise komisjoni töö käivitamist. Rajoy hiilis sellest viimasest mööda kuni sai ja ühel hetkel olid kõik Madridi meelsed jõud nõus endi nimetamisega konstitutsionalistideks (vs. separatistid, iseseisvuslased jmt.), mis sisuliselt taandus frankismi langemise järel sünnitatud põhiseaduse tagurlike paragrahvide kaitseks. Distantseerumine Rahvaparteist tõi kaasa selle, et Kataloonia sotsid parandasid pisut oma positsioone - 13,9% ja 17 kohta ning 603000 häält - oli 12,7% ja 16 ning 524000.

Uus hingamine
Kokkuvõttes aga tähendavad Rajoy partei läbikukkumine, Ciudadanose, sotside ja ka Podemose edu seda, et Madridi poliitilistes koridorides on tekkinud uus hingamine, mis sündmuste edasist kulgu vaagides on vaat, et kõige olulisem.
Asi selles, et kuigi iseseisvuslased võitsid enamuse, on see ülekaal 52:48 ja mitte 60:40 või isegi 55:45. Vastaspoolega - ja eriti just rahuliku revolutsiooni(protsessi) puhul tuleb arvestada, et mitte diktatuuri langeda. Lubatagu esimese võimalikkust hispaania-keelses maailmas kinnitada näitega El Salvadorist. Selles väikses Kesk-Ameerika riigis möllas kodusõda 37 aastat ja nüüd on presidendiks vasakpoolse geriljadearmee komandör comandante Leonel Gonzalez ehk Salvador Sanchez Seren, kes 2014.a. valimistel sai 1495815 ja tema vastane 1489451 häält. Ehk siis ülekaaluga 6364 häält ollakse võimul kolmandat aastat, sest nii on kaks vastasleeri kokku leppinud ning seda otsust respekteerivad ka välismängurid!
Sisult sama seisab ees Kataloonias, kus esimese sammuna peab saama selgeks vangistatud ja paguluses olevate poliitikute saatus. Häbiväärne seis kogu Euroopa Liidule, mis muidu muretseb poliitvangide eest kogu maailmas ja pole tahtnud pikalt näha seda, mille eestkõnelejaks Euroopas on nüüd kindlalt saanud Kataloonia. Täna, pärast katalaanide 18. samasisulist sõnumit Madridile ja Euroopa Liidule tuleks kiirelt lõpetada järsku moodi läinud (ajamärk, ent NB! - revolutsioonilisele situatsioonile tunnuslik) sõnakõlksutamine konstitutsionalismist ja õigusriigist ning järele vaadata - kas kõik paragrahvid ja seadused on ikka õigesti ja tänapäeva vaimus kirja pandud(!).
Hispaania puhul avaksid selleks tee erakorralised valimised, sest tasub mäletada, et keskvõim ajas autonoomsete piirkondade suhtes sootuks teistsugust poliitikat aastani 2011. Kirjutasin/rääkisin veel 2,5 kuud tagasi, et Ilma muutusteta Madridis pole mõeldav dialoogi tekkimine Barcelonaga ja alles siis, kui see on tekkinud, saab hakata kujunema ka pilt Kataloonia tulevikust. Revolutsioon on revolutsiooniks ka seetõttu, et võib anda täiesti ootamatu lõpplahenduse.

Eksiilist Katalooniat valitseda pole aga võimalik. Kõik valituks osutunud peavad isiklikult parlamenti ilmuma, et ametlikult saadikuks saada ja ühtlasi pälvida saadikupuutumatus, kirjutab Spiegel.

BBc-ga rääkinud eksperdid polnud eilsete tulemuste selgumise järel kindlad, kas Puigdemont nimetatakse presidendiks, kuid Hispaania valitsus peab mingile otsusele lõpuks siiski jõudma. Lahendust praeguste valimisteni viinud kriisile aga ei ole näha, sest parlamendi koosseis ei muutunud märgatavalt, seega jäävad samaks ka varasemad probleemid.

Kommenteerides seda, kuidas peaks Eesti Kataloonia valimistele reageerima, rõhutas Mikser, et esmajoones on see siiski Hispaania siseküsimus. «See ei ole tegelikult meie öelda, millisel viisil seda autonoomiat kas laiendatakse või ei laiendata,» sõnas Mikser.