kuido20 kirjutas:Putin sõdib enda kas võitjaks või surnuks, proovib läänemaailma põlvini panna, mille üle ameeriklased naeravad, või lahkub ise maailmast jalad ees. Vene ärieliit on ära hirmutatud ja ei liiguta lillegi. Putjat peatab ainult vastu hambaid saamine.
Ukraina peab hakkama tõsiselt Donbastani infrastuktuuri pekkikeeramisega tegelema hakkama, et Ahmetovilt raha ära võtta ja Venemaa tõsiselt maksma panna.
Äärmuseni lihtsustatud kirjelduse esitamine ei veena kedagi, paraku. Millegipärast meenus ülaltsiteeritud postitust lugedes tõsiasi, et maailmas oldi aastakümneid veendunud, et Hitleril ei olnud sõja viimastel aastatel enam strateegilist plaani. Nüüd on see veendumus ümber lükatud. Selle teadmisega ei tahaks küll kuidagi uskuda, et Ukrainas toimuv on asi iseeneses. Kuigi inimeste hukkumine ja tehnika ning infra hävimine operatsioonialal on ja jääb faktiks, muutuvad kõik numbrid peagi statistikaks. Suures pildis kestab juba mõnda aega vegeteerimine ja kompamine. Suured jõud kompavad võimalikke vastaseid, väiksed otsivad liitlasi ja toetajaid ning kõik jälgivad. Toimuva ümber on ilmselgelt teadlikult ja suunatult tekitatud kohatine infoga üleküllastamine, kohatine infosulg ja mida kõike veel. seega on kaasaegsele maailmale iseloomulikult püütud infot hoida, väänata, hankida ja loomulikult töödelda.
Toimuva kestvust arvestades on huvitav märkida relvastuse uuenemise tendentsi. Loomulikult ei ole selles midagi uut ega ka mitte üllatavat, kuid huvitav on muu. Vanema tehnika ärakasutamine ja uuemate tüüpide lahingualale viimine tekitab hoopis küsimusi:
- kas vanema tehnika varud on otsakorral? Vaevalt.
- kas uuemat tehnikat on üle ? Vaevalt.
- kui vanema tehnika rakendamisel oli võimalik viidata kohalikele varudele ja sõjasaagile, siis uuema puhul enam mitte. Kas sellega on mask maailma ees maha võetud? Vaevalt.
- kas uue lahingutehnika kaotused on uue tellimisel juba sisse planeeritud? Võimalik.
- kas uue lahingutehnika tellimisel arvestatakse juba toimunud ja veel toimuvates lahingutes saadud kogemusi? Võimalik.
Läksin pisut liiga vasakule... Jälgides Venemaa relvajõudude paiknemises toimunud muudatusi viimase aasta jooksul näeme, et üksusi on paigutatud äärealadele põhjas ja ka mujal. Sisemistest reformidest oleme ühes teises teemas pikalt jauranud, ei hakka kordama. Ka relvajõudude finantseeringu suurenemisest on juttu olnud. Ilmselgelt pole viimati loetletud tegevustel Ukrainas toimuvaga palju seoseid...
Nii kummaline kui see ka tundub, kuid Ukraina oma mahajäänud riigi, majanduse ja ka armeega oli ja on Venemaale äärmiselt mugav ning sobiv vastane. Harjutusala kui soovite. Läänemaailma mittesekkumine oli etteaimatav ja üksnes sanktsioonidega sõda ei võideta. Etteaimatavalt Aasia suuna pärast muret tundev Vene juhtkond sai esimese tõsisema tagasilöögi just sealt, kuigi Läänemaailma mõjul. Kas Aasia suund ka edaspidi mõju avaldab või tasalülitatakse sealt eeldatav oht muul moel - näitab aeg.
Suures pildis on Venemaa elanikkonna raskused toimetuleku osas tagasihoidliku mõjuga probleem. Ainsaks siseohuks on elanikkonna kasvav sõjavastasus.
Ilmselgelt ei meeldi sellisel moel kokkuseatud üldpilt paljudele. Eriti neile, kes roosade läänes toodetud prillidega maailma on vaadanud. Meie jaoks on roosad prillid esimene trepiaste allaandmise trepil - me ei suuda enam toimuvat reaalselt näha. Pidev rõhutamine venemaa kokkukukkumisest ja kellegi hulluksminekust ei ole tõsiseltvõetav.
Emotsionaalselt ja inimlikult mõistetavad soovunelmad, kuid mitte tõsiseltvõetavad. Sestap jäägem reaalselt toimuva leidmise-edastamise-kirjeldamise-arutamise-analüüsi jne juurde.