Korra olen seda teemat juba puudutanud.Olukorras, kus enamikele kaitseliitlastest on automaadiga 100 m pealt lamades lastes 10st lasust kõikide märklauas hoidmine saavutuseks, ei ole eriline vahe, mis kaliibriga nad vastasest mööda lasevad. Täpsete laskude sooritamiseks on iga kaliibriga mõistlik kasutada üksiklaskusid, valangud on vajalikud peamiselt vastase mahasurumiseks.
Valangutega tulistamine on vajalik varitsusest vastase kolonni ründamisel. Seejuures peab "õhk kuulidest paks olema". Vajalik selleks, et neutraliseerida võimalikult palju vastaseid, enne kui need toibuvad ja vastutule avavad.
Kui vaja sihtmärki tabada, tuleb tulistada üksiklaskudega. Seejuures võib tuletihedus olla küllaltki kõrge. Oma kogemustest:
AK-74 täislaetud salvest üksiklaskudega 100 m distantsile tulistades tabas märki enamus kuulidest. Tuletempo oli nii suur kui näpu liikumine võimaldas. Järgmise salvetäie tühjendasin teise märgi pihta automaatrežiimis. Märklauas oli paar auku.
Väikesekaliibrilisest püstolist "Margolin" kulus salve tühjendamiseks 1,7 sekundit esimesest lasust. Täpselt enam ei mäleta, kas konkreetsel püstolil oli 8 või 10 padruniga salv, igatahes kõik tabamused olid 25 kaugusel märklauas. Mõjus relva nõrk tagasilöök, mistõttu polnud vaja suurt korrektiivi uueks lasuks teha.
Siit mõte, et meie tingimustes on 7,62 mm relv üksiklaskudega tulistades vähemalt võrdne 5,56 mm relvaga, millest tulistatakse valangutena. Välja arvatud mainitud erand.
Mina igatahes eelistaksin 7,62 mm kaliibrit. Kui tuleb laialdaselt kasutusse 6,5-6,8 mm kaliiber, siis seda.
On öeldud, et 6,5 mm Rootsi Mauserist tulistatakse aupaugud viimaste Magnumite matustel. Just esimesese kuuli lameda trajektoori tõttu ja seetõttu, et õhutakistus väheneb, sõltuvalt kiiruse ruudust. Suurem algkiirus on kasuks paarisajameetrilisel distantsil, hiljem "sööb" suurem õhutakistus selle eelise.