Praegu on laiemale ettevõtlusele kõige efektiivsem rahakülv jagada igale mehele teatud raha peo peale.
Siis iga ostja ise otsustab ja ettevõtted peavad sellele rahale konkureerima. See, kes seda ei suuda, peakski pillid kotti panema, liigväikse paindlikkuse tõttu. Bürokraatide poolt jagatav riigiabi ettevõtetele on niiehknaa seotud konksuga, et kuidas tagada turumajanduse toime. Kuidas tagada, et majandusest vähe jagavad ametnikud ei jaga raha valesse kohta? Võiks vist viski vahele panna, et taoliselt elanikele külvatud rahast kuigipalju uude majandusse ei laeku?
Erandi abi saamiseks moodustavad strateegiliselt tähtsad (transport, telekom, elutähtis teenus) ja lõviosas eksporti suunatud ettevõtted, kelle müügikao saab otseselt koroonaga seostada. Näiteks moodulmajade tootjad, kes ei saa müüa, sest maja ostetakse koos paigaldusega, sihtriiki on aga sissesõidukeeld.
Jupid saad saata, aga töömehi mitte.
Kui me vaatame täna, milleks meil inimene oma raha kulutab, siis nn uue majanduse roll on seal ikka kaunis pisike. Minul nt pole isegi nutitelefoni ja netis käin ma arvutist. Elu ilma tarbetute asjadeta on palju rahulikum ja ilusam.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.