mikks kirjutas:
Ei oska öelda, kas see on just viimasel ajal toimunud. Jüri Luik rääkis mõned aastad tagasi (suursaadikuna Moskvas oli tal võimalus suhelda igasuguste inimestega, poliitikutest-ametnikest kuni ettevõtjate ja tavainimesteni välja), et Balti riikidesse ja ülejäänud nn eksNLiitu suhtutakse erinevalt. Et ühed (Balti riigid) on "läinud", et need on "midagi muud" kui ülejäänud eksNLiit.
Luik kirjeldas, et igapäevane kogemus-suhtlus kogu aeg ainult süvendab seda tendentsi, et Balti riigid on "läinud"(Luige väljend): viisad, lennujaamades eraldi passikontrollid, teine raha, keel, tollieeskirjad, poliitilised liidud jne jne
Eks ta ole ja kui ka täna Baltikumi oma plaanidesse ei arvestata, siis süües kasvab isu ja mõne aja pärast jälle oleme plaanides kenasti sees. Ei tunne Soomegi end täna turvaliselt, ehkki peaks "läinud" olema juba rohkem kui sada aastat. Samas, vähemalt retoorikas oleme midagi saavutanud ja sellised väikesed võidud annavad jõudu juurde.
Kopeerisin selle intervjuu rohkem sellepärast, et keegi on üsna lihtsalt (ja minu piiratud subjektiivsete teadmiste juures küllaltki objektiivselt) sõnastanud Kremli välispoliitika hetkerõhud (
http://echo.msk.ru/programs/personalno/1933298-echo/):
"Поэтому Россия должна идти своим курсом, как она шла. Курс России это выжидать. Выжидать, пока Запад образумится и начнет с нами договариваться."
(Venemaa peab jätkama senist kurssi. Selle mõte on oodata. Oodata, kuni Lääs võtab mõistuse pähe ja hakkab ise meiega läbi rääkima.)
"...это одна из главных целей внешней политики России – получить контроль или право вето в отношении постсоветского пространства. За исключением Прибалтики. В первую очередь в отношении Украины. Это означает, что все важные решения Украины в ее взаимоотношениях с Западом не должны обходиться без кремлевского мнения. И все это знают. Это не секрет. Но нам казалось, что мы уже близки к этому. "
(Venemaa välispoliitika põhieesmärk on saavutada kontroll või vetoõigus postsotsialistliku ruumi osas. ... Seda esmajärjekorras Ukraina suhtes. See tähendab, et kõik olulisemad U. otsused tema suhetes Läänega ei tohiks aset leida Kremli arvamust arvestamata. Kõik teavad seda. See pole saladus. Aga meile näis, et me oleme sellele juba lähedal.)
See avaldus põhjendab suurepäraselt Novorossija afääri avangut ja selle kulgu. Ka meie siin peame igal sammul arvestama Venemaa huviga saavutada mistahes meetmetega kontroll meie otsustusvabaduse üle. Meil on suurem sõber, kes võtab õiguse otsustada meie valikute üle ja pahandada nende vaatenurgast sobimatute üle ja seda kuni militaarkonfliktini välja. Täna me oskame seda jõudu tasakaalustada teise suure sõbra arvamusjõuga ja selles mõttes meie poolt viljeldav reaalpoliitika nagu toimib ka.
Samas on sellel lähenemisel kaks tõsist puudust, mis ei luba ennast turvaliselt tunda:
1) kontroll selle tasakaalu üle on meie haardest suuresti väljas
- suuresti langes meie osaks tänu soodsatele asjaoludele, ehkki ka meie välispoliitilisi otsustajaid ei tohiks siinkohal tunnustamata jätta;
- samasugust soodsate asjaolude kombinatsiooni iseseisvalt, suvalisel ajahetkel ja meie käsutuses olevate vahenditega esile kutsuda me ilmselt ei suuda;
- üks regionaalpoliitilisi suurjõude omab ambitsioone, motivatsiooni ja piisavalt vahendeid jõudude kallutamiseks ebasoodsas suunas meie regioonis;
2) üksiküritajana on meil erakordselt raske tasakaalustada idanaabri agressiivset mõjujõudu omavahendite arvelt
- selleks puuduvad hetkel teatud võtmevõimekused (rannakaitse, õhukaitse);
- ühiskondlikud hoiakud kipuvad teinekord "rehepaplust" toetama (las amid maksavad, neil pappi küll; vajadusel aga teeme venelastega diili ja mis imelised võimalused siis idaturul raha teenimiseks avanevad!);
- poliitiline eliit väärtustab majanduskasvu kõrgemalt kui põhiseaduses püstitatud ülesandeid;
- vähesevõitu usk iseseisvasse kaitsevõimesse ja sellest tulenev rippumatuse teatav alaväärtustamine;
- viimase okupatsiooni halvav mõju sõltumatule mõtlemisele ja pärand 5.-nda kolonni näol.
Nüüd küsimus: kas me teeme juba täna piisavalt, et väljatoodud nõrkusi tasakaalustada igasugustes oludes, et tagada põhiseaduse vaimus Eesti rahva ja kultuuri säilimine läbi aegade? Muidugi meile parimas teadaolevas vormis ja kujul, tuleks veel täpsustada- muidu ajab hädapärast tätoveeringuga viimase eestlase topis mingis Moskva muuseumis ka selle asja ära. :/
. Selline järjekordne ärapanemine "Vihmavarjufännidele", mis minumeelest kedagi valgust nägema küll ei pane (eriti kui selleks pole siin hiljutised postitused põhjust andnud). Pigem solvab potentsiaalseid opponente ja paneb neid sügavamale oma kaevikusse tõmbuma (samas kui omad poisid naugunii karjuvad "õige!"). Umbes nagu "tolerastid" vs "natsid" pagulas-debatid. 
aga minumeelest võiks sellist preventatiivset vastanduamist vähem olla. Ikka siis kui keegi vahetult põhjust annab niimoodi tümitada 