Pirr kirjutas: juhul kui peaks labaseks sõimuks ja räuskamiseks minema, milles ka ühte erakonda kogu aeg süüdistatakse, ise muidugi julgemata peeglisse vaadata. Kuidas see palgi ja pinnu nägemise või mittenägemise lugu oligi?
Oot oot, et nagu kõik teised erakonnad räuskavad pidevalt palgi jagu ja vaene EKRE siin ainult õige veidi kobiseb midagi imepisikese pinnuna?
Üldiselt tasub vahet teha millised sinu tõekspidamised on faktipõhised ja millised uskumuse põhised (kusjuures võivad olla ka mõlemat korraga).
Kui keegi esitab sinu tõekspidamisetega konflikti mineva väite ja see ajab sind närvi, on kindlasti tegu usupõhise hinnanguga. Mudaanse faktiinfo ümberlükkamine subjektis üldjuhul emotsioone ei tekita - on kas igav või huvitav ja võtad teise arvamuse teadmiseks.
Kui
iga jummala olukord kui keegi sinu püha lehma veidigi negatiivses varjundis julgeb näidata paneb sind ärrituma ja hoogsalt klaveri taha kaitsma lendama, siis on tegu pigem juba religioosse uskumusega. See ei ole kindlasti halb. Uskumusi on kõigile vaja, need on määratlevad hõimu, kuhu indiviid tahab kuuluda, ja see on vajalik igale normaalselt funktisoneerivale inimolendile (sealt edasi omakorda tekib vajadus mingi pidepunkti järgi et hõimus kuidagi "oma koht leida" ja veidi eristuda). Oluline on aru saada, milles oled Sina teadmistepõhine ja milles tõsiusklik. Kõigil meil on palju usupõhiseid "teadmisi" ja tihti me isegi ei taju seda. Neil teemadel, kus see nii on, ei ole teisitiarvajatega väitlema minek mõistlik. Vahet pole kui intelligentsel ja argumenteeritult sa sel teemal vestled, tulemus on umbes sama, kui sinu juurde tuleks maailmapildi üle väitlema mõni viisakas, suhteliselt terane ja haritud Jehoova Tunnistaja või
Russki Mir arvamusliider.
Minu puhul on üheks selliseks usupõhiseks veendumuseks kindlasti eestlus ja rahvuslus kui selline (ma pean seda väga tähtsaks, mõistan et see on usupõhine, ja ei kavatse seda kellelegi põhjendada). Samas ei ole mulle kuigi sümpaatne üksi Eesti tegevpoliitik ega näe ka vajadust selle järgi. Äärmiselt umbusklik olen nende kõigi suhtes ning ei tuleks mõttessegi kedagi õigustama hakata kui ta ikka selgeid provotseerivaid ja lõhestavaid idiootsuseid suust välja ajab. Puudub lihtsalt vajadus seletada "Aga teised kaaaa! ... Ja tegelt vaata, su koer on pede!".
Siit ka väike mõttemäng:
Kas Orban on tõsiusklik patrioot ja Ungari kultuuri ajaloo ja keele ainus kaitsja, või rõhub ta neil tunnetel just seepärast, et need on asjad mis suurele osale rahvastikust väga korda lähevad? (selgelt tugevalt üle poole valijaskonnast, sest tal ei ole selle monopoli)
Mis siis aga kui ta seda pole ja vaid rakendab rahvuslust oma vankri ette? Nagu näiteks üks härrake lilliputtin idapiiri taga?
Maailm ei ole mustvalge ja kindlasti on seal natukene mõlemat Igatahes uuhulgas on ta kindlasti ka korruptant, kelle sõprade ja kohalike oligarhide rahastatud on kogu Ungari meedia (ülejäänud väljaanded on kinni, muidugi Sorose vastu kaitseks ainult) ning enamik tulusaid avaliku sektori ärisid. kui uskuda, et ta seda on, on palju kergem talle andeks anda kõiki Putini fännamise näiteid, valetamist vassimist, ka mõningaid mitte nii-väga tavainimeste heaks olnud otsuseid - ikkagi ainus tee parema tuleviku poole. Teise sambana kasutab ta edukalt veel väga levinud populisti trikile - väidet et kõik teised teevad/teeksid nagunii ka (ja tegid veel hullemini) esitates tõendusteks sellised Sputniku stiilis argumendid ning emotsionaalseid sisutühje hernehirmutisi: "Kas sa naiivitar tõesti usud et keegi teine nii ei teeks?" - mida ükski täiemõistuslik inimene ei arvaks. Eks teeks ikka, mõned ehk ka hullemini kui ta ise, aga seda tuleks lahata kvantitatiivselt ja faktipõhiselt, mitte propagandaga.
Asi on hullem siis kui ainuüksi selle võimaluse peale mõtlemine sind närvi ajab ja paneb koheselt ohtralt vastuargumente otsima ...
Sellistes olukordades soovitaks kasutada teadusliku mõtteviisi, ehk mitte otsida endale sobivaid argumente - mida leiab alati kamaluga. Võttes Ukraina sõja on terve
Russki Mir internet otsast otsani nende "muud valikut pole!" argumentatsiooni täis, nii pööbli- kui intelligendi kastmes.
Olulistes teemades tõele lähemale jõudmiseks on soovitatav esmalt välja otsida hoopis ebameeldivad ja vastikud vastuargumendid ja proovida neid ühekaupa lapikuks lüüa. Ja mitte laisad vaba käega loodud hernehirmutised, vaid nui neljaks, nina-verest-väljas kõige vastikumaid alatumaid ja sügavaimates alateadvuses soppides mahasurutud vastuväited. Kui suudad igaüe neist ühe koherentse süsteemiga (kus vasturääkivusi pole) kummutada, võid uskuda et ehk on su idee või arvamus midagi väärt. Kui ei, siis võid rahus edasi uskuda, kuid teadmisega et tõemonopoli (ega õigustust teisitiarvajaid ahistama hakata) sul küll ei ole.
