Walter2 kirjutas:...Lõpetuseks [...] on tegelikult palju suurem probleem, kui paljud relvaomanikud kes seda elus varem kunagi pole teinud on valmis reaalses ohu- ja stressisituatsioonis lähidistantsilt tulistama elava inimese pihta? Pakun et heal juhul kümnest ehk üksainus, seejuures muutuvad need suutmatud oma relvaga ohtlikuks eelkõige iseendale kui nad rohkem või vähem viisakate vahenditega oma tulerauast vabastatakse. Kuidas aga seda psühholoogilise barjääri ületamist laskekatsel testida ning relvaomaniku valmisolekut kontrollida ei oska küll öelda - kasutades kuulikindlasse kaitsekesta pakitud vabatahtlikku?

Kunagi kui relvaloa-taotlust veel küsimusi esitav ametnik vastu võttis, arutasime kolleegidega, mida peaks sellisele küsimustele vastama:
"Milleks teil relva vaja on? Kas te tunnete end ohustatuna? Kas olete valmis teise inimese pihta tulistama?
Kui vastad "jah", siis võidakse öelda, et võib-olla olete vaimselt haige ja peaksite minema psühhiaatri juurde.
Kui vastad "ei", siis võidakse küsida, et aga milleks teile siis tulirelv.
Enivei, ka mind vaadati esmase relvaloa (enese ja vara kaitseks) taotlemisel kahtlustava pilguga nagu mingit maniakki.
Kui ma sattusin mõnda aega hiljem sama ametniku jutule sooviga sportlase tähte loale saada, siis suhtuti minusse nagu valgesse inimesse.
Siit tulebki välja puht-praktiline küsimus, mis saab enese ja vara kaitseks relva soetanud inimesest. Halvim variant on see, kui relv muutub mingiks võimu-omamise-näitamise vahendiks, mis annab inimesele kõikvõimsa ja karistamatu tunde. Vähem halb, aga siiski halb on see, kui see relv jääb kappi vedelema juhuks, kui see "olukord" peaks tekkima.
Tegelikult oleks hea kui igal relvaomanikul tekiks oma relvaga normaalne kasutusväljund mingi laskeharrastuse näol. See ei pea tingimata olema aktiivne sport (IPSC vms. näol), aga peaks olema soov ennast regulaarselt arendada ja relvakäsitsemist harjutada.
Kui relv on nö. sõbraks saanud, tajutakse sellega kaasnevaid ohte ning osatakse sellega ohutult kuid kindlalt ümber käia, siis ei teki ka küsimust, kas inimene on valmis hädakaitse-olukorras seda kasutama.
Probleemiks on just need inimesed, kellel puudub eksamijärgselt reaalne relvakäsitsemise-kogemus ja hädaolukorras hakkab ta alles mõtlema, mida ta nüüd tegema ja kuhu vajutama peab. Kriisiolukorras ei ole niikuinii aega moraalsete dilemmade üle mõtisklemiseks, tegutsetakse instiktiivselt ning hetkeemotsiooni ajendil. Kui inimene pole varem sellises olukorras olnud, siis on käitumine niikuinii ette ennustamatu. Treeninguga seda ei simuleeri.
Edit: ma EI taha öelda, et enese ja vara kaitseks ei ole relva vaja. Ma tahan öelda, et relva omamiseks on vajalik teatav relvakultuur. Vastutus selle ohu haldamise üle. Aga sellele küsimusele teemaarenduse käivitunud EPL artikkel vastuseid ei anna. Jauratakse selle üle, kas laskekatse on liiga keeruline või mitte ja kas 25 meetri pealt peab oskama märki tabada. Inimese jaoks, kes regulaarselt oma relva kasutab, seda küsimust ei teki. MOTT.