www.militaar.net

Picatinny relsile kinnituv kaitsesoomus : http://jovianthunderbolt.blogspot.com/2 ... armor.html

See nüüd päris kurioosum ei ole, kuid vähesed teavad, et ka ameeriklased tahtsid oma raketid ratastele panna. Kusjuures nende raketiveoki külge oli monteeritud ka sahk, et masin suudaks ennast tuumarünnaku ohu korral sisse kaevata.


Täpsemalt on kirjutatud siin:http://bbs.keyhole.com/ubb/ubbthreads.p ... d=1#import

Venemaa esimene allveelaev valmis 1721. aastal?
allikas: http://www.elu24.ee/?id=183513

Hästi säilinud teine

Kirjutatud ju, et koopia.

Nojah...

Siis pisuke venekeelne kirjutis samal teemal...
http://www.gazetanv.ru/article/?id=389
Ja pilt


Tõlkida pole mahti, aga lühidalt:

Aasta 1718. Puusepp Efimka Nikonov kirjutab Tsaarile kirja milles pakub veealuse sõjalaeva ehitamist. Lisaks laevale olevat vaja valmistada veel ka kattesaadavatest materjalidest tuurkriülikonnad vaenlase laevade märkamatuks mineerimiseks. Laeva relvastuseks olnuks miskid vasest "tuletorud" ja laev ise seeläbi "tulelaeva" nime väärt.
Laeva liikumine toimuks aerude abil ja sukeldamine ballastitsisternide veega täitmise läbi ja pinnaletõusmine sellesama vee väljapumpamise teel.
Pärast mõningat sebimist kutsubki Tsaar Jefimka enda juurde ja teeb talle ülesandeks ehitada sellesinase imeviguri katseeksemplar.
Töö läheb käima aastal 1720 ja laev valmibki aastaks 1724, mil toimuvad ka esimesed katsetused.
Katsetustel ei ole edu, laeva põhi saab kannatada ja seadeldis tõmmatakse kaldale.
Tsaar ei pahanda ja teeb Jefimkale ülesandeks kõrvaldada puudused.
Mees asubki tööle, kuid enne kui jõutakse järgmiste katsetusteni, sureb tsaar ja huvi leiutise vastu raugeb.
Siiski katsetatakse seda veel edutult ka 1727 aastal...
Pärast mida saadetakse säherdune leiutajamees silma alt ära...

No sihuke jutt siis.
Ega tegelikult möödus ju vähem kui poolteistsada aastat esimese tõelise allveelaevarünnakuni...
Mine sa tea
Aga ei varja sugugi oma skeptilist suhtumist sellesse loosse.
Nagu artikliski juttu - omistati Stalini ajal "vene leiutajatele" kõik enam-vähem olulised leiutised. Suurtükk, Trükipress, aurumasin, jalgratas, raudtee, raadio, kuumaõhupall jne on kõik tublide vene meistrimeeste leiutised...

Muideks, üks huvitav asi veel: sellelsamal puust ja umbes tsaar Peetri ajal ehitatud "allveelaeva" teemal on ka üks vene ulmekirjanik päris vahva raamatuga maha saanud. Kahjuks ei mäleta ei autorit ega pealkirja aga "Zvjozdnõi Labirint" sarjas ta 10a tagasi ilmus. Katsun üles leida:päris naljakas ja muhe lugemine on, nii ca 250 lehekülge.Vabandan, et teemast mööda, aga see õllevaadikujuline allveelaev seal fotol meenutba nii väga tolle raamatu illustratsiooni!

Leidsin netist kena "näputöö"
PANZERKLEINZERSTÖRER RUTSCHER
Küsiks soomuse-asjatundjailt: "Kas selline riistapuu ka tegelikkuses eksisteeris? Kui jah, siis mis tööprintsiip, otstarve sellisel kaheraudsel?"

esmasel vaatlusel tundub, et need kaks rauda on binokkel millest sõidu ajal välja vaadatakse.
Mõni mudelist on Kettenkradi põhjal nalja teinud.

LAH meestel äkki pididki sellised kaheraudsed olema, eliitdiviis või nii Aga nali naljaks, sama vigur ka siin jutuks http://forum.axishistory.com/viewtopic.php?t=85649

Kergeid tankihävitajaid loodi pealevalguva tankilaviini tõrjeks mitmeid. Nii tavaliste tankitõrjesuurtükkidega kui "Püppcheniga".
See konkreetne mudel paistab olevat sileraudsete torudega 8 cm Werferhohlladungsgranatpatrone 4462 laskmiseks. Süsteemi omapära oli kõrg- ja madalrõhukambri kasutamises. Sarnast põhimõtet on kasutatud sõjajärgsetes Nõukogude "maailmas analooge mitteomavates" relvasüsteemides. Granaat ise paistab olevat olnud eeskujuks Nõukogude tagasilöögita suurtüki B-10 moona loomisel. Sellel on küll loobutud kahekambrilisest süsteemist.

Väga huvitav.
Sidorovidel pidi kasutusse tulema tandem-moonaga tankirusikas. Äkki see LAH:i riistapuu töötas samal põhimõttel?. Mursud/granaadid pandi teele väikese viivega, nii-et esimene laeng puhastas vaenlase soomusmasina, ekraanidest-voodireformidest ja teine uuristas soomuse läbi?

EOD kirjutas:Kergeid tankihävitajaid loodi pealevalguva tankilaviini tõrjeks mitmeid. Nii tavaliste tankitõrjesuurtükkidega kui "Püppcheniga".
See konkreetne mudel paistab olevat sileraudsete torudega 8 cm Werferhohlladungsgranatpatrone 4462 laskmiseks. Süsteemi omapära oli kõrg- ja madalrõhukambri kasutamises. Sarnast põhimõtet on kasutatud sõjajärgsetes Nõukogude "maailmas analooge mitteomavates" relvasüsteemides. Granaat ise paistab olevat olnud eeskujuks Nõukogude tagasilöögita suurtüki B-10 moona loomisel. Sellel on küll loobutud kahekambrilisest süsteemist.

Räägi natuke täpsemalt sellest kõrg- ja madalrõhukambrite kasutamisest. Ei saa päris täpselt aru, millest jutt.

Kilo Tango kirjutas: Räägi natuke täpsemalt sellest kõrg- ja madalrõhukambrite kasutamisest. Ei saa päris täpselt aru, millest jutt.

Kirjeldatud relvasüsteemi puhul oli lahendus selline;
Relva kaliiber oli 81,4 mm, kuid laengukamber (hülsi pikkuselt) läbimõõduga ca 120 mm. Hülsi esiosas oli 8 auguga ketas. Selle väljaulatuvale tapile oli tihvtiga fikseeritud granaadi saba.
Lasu ajal tekkis hülsis kõrge rõhk, kuid granaati tõukama pääsesid gaasid vaid läbi aukude, kuna ketas toetus laengukambri esiservale. Kui rõhk oli kasvanud piisavaks, lõikus tihvt läbi ja granaat hakkas liikuma. Gaaside pealetulek läbi avade oli aga piiratud, seetõttu oli granaadi taga rõhk väiksem kui laengukambris.
Kahekambriline süsteem oli juba I MS aegsetel Saksa vintraudsetel miinipildujatel, mille viskelaeng paiknes miini põhjas. Sarnane ka Vene rauaaluste heitjate granaatidel VOG-25. Need viimased loomulikult maailmas analooge mitteomavad.

EOD kirjutas:

Kilo Tango kirjutas: Räägi natuke täpsemalt sellest kõrg- ja madalrõhukambrite kasutamisest. Ei saa päris täpselt aru, millest jutt.

Kirjeldatud relvasüsteemi puhul oli lahendus selline;
Relva kaliiber oli 81,4 mm, kuid laengukamber (hülsi pikkuselt) läbimõõduga ca 120 mm. Hülsi esiosas oli 8 auguga ketas. Selle väljaulatuvale tapile oli tihvtiga fikseeritud granaadi saba.
Lasu ajal tekkis hülsis kõrge rõhk, kuid granaati tõukama pääsesid gaasid vaid läbi aukude, kuna ketas toetus laengukambri esiservale. Kui rõhk oli kasvanud piisavaks, lõikus tihvt läbi ja granaat hakkas liikuma. Gaaside pealetulek läbi avade oli aga piiratud, seetõttu oli granaadi taga rõhk väiksem kui laengukambris.
Kahekambriline süsteem oli juba I MS aegsetel Saksa vintraudsetel miinipildujatel, mille viskelaeng paiknes miini põhjas. Sarnane ka Vene rauaaluste heitjate granaatidel VOG-25. Need viimased loomulikult maailmas analooge mitteomavad.

Aru ma ei saa. Mis säherduse asja mõte on? Põlemiskiirus oli liiga väike? Või võttis see hülss osa kambri koormusest enda kanda? Või oli granaat liiga nõrk, et kõrget rõhku taluda?