www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas: Tanki korpust aga 2 km tagant tabada on probleem (jääb maakera kumeruse varju).

Maakera kumerus 2km;l pole mingit tähtsust, see on ju niiiii väike.

Kumerus kumeruseks aga kes on Eestis ringi sõitnud see näeb et igasuguseid kraave, aedasid, võsa ja künkaid on igal sammul ja hästi treenitud meeskond suudab alati leida mõne hea pesa kus end madalaks teha.

Kapten Trumm kirjutas:Seda ma imestasingi, et nii väike arv, 550 mm piisab ehk T-72M1 torni esiosa mulgustamiseks (450 mm).
Uutel vene tankidel (ja viimastel moderniseerimistel) on see arv kindlasti tunduvalt suurem.
Näiteks 2A4 kandilise Leopardi torni "nägu" on ca 1000 mm RHA ja 2A6 lisasoomusega koos võib see nägu olla vene tankidele läbimatu (venelaste uute mürskude läbistamisvõimeid claimitakse kuni 900 mm). Tanki korpust aga 2 km tagant tabada on probleem (jääb ebatasasuste ja maakera kumeruse varju).

kuidas venelased saavutavad kaheosalise moonaga nii palju, kas t-90 laadimisautomaat lubab sellise pikkusega penetraatorit?
t-72 laadimisautomaat igatahes pani noole pikkusele piirid ette. ja nüüd ameeriklased, kelle moon on ühes tükis, ilma kunstlike piiranguteta, on niipalju kehvemad?

1. Leo 2A4 "kandilise torni "nägu" (nagu Trumm tavatseb kirjeldada) on noolmürsu vastu toimelt u. 600-700mm RHA ekvivalendiga.
2. USA relvastuse on praeugseks praktiliselt ainult M829A3 moon, mille erinevused sellest viidatud omadustega moonast on järgmised:
2.1. Noole pikkus u. 800mm vs. varasem 627mm
2.2. Noole mass 10 kg. vs. 9kg (koos "kraega")
2.3. Moodsam heitelaeng
2.4. "Krae" mass oluliselt väiksem (süsinikkomposiit, mitte metall), mis tähendab, et nool on oluliselt raskem
3. 550mm 2 km peal tähendab u. 650mm RHA point blank. Venelaste andmed on tavaliselt antud point blank - näib kaunim

Alati tuleb vahet teha soomuse töötamise võimele kineetilisele energiale ja kumulatiivlaengule, kuna emma-kumma vastu töötamiseks kasutatakse erinevaid lahendusi.

Venelaste võimekus soomust läbistada on 3BM48 "Свинец-2" puhul väidetavalt 800mm, kuid see kõlab küll rohkem rahvaluule moodi. Teada omadustega moonast on 3BM44M noole pikkus 570mm ja mass 7 kg. Selle läbistamisvõime on väidetavalt u. 650mm RHA. Kuna läbistatavus on otsesses sõltuvuses noole poolt 1 ruutsentimeetrile rakendatavast jõust ning noole kuju ja suurus on dikteeritud pigem metellurgia poolt, siis ma ei usu, et ühtäkki on venelased suutnud nii suure hüppe edasi astuda.

K.T.-lt hea jutt +
Lisan omaltpoolt veel seda, et usakad kasutavad vaesustatud uraanist noolt, ei ole kuulnud, et venkud selliseid teeks.
Peale usakate neid uraansüdamike keegi vist ei tee. wolframsüdamikud, mida enamik tarvitavad, on suht haprad ja moodne mitmekihiline soomus lammutab selle enne tükkideks ja need tükid ei suuda läbida põhikorpust.
Kuigi moodne metallurgia suudab wolframit legeerida mõningate väga haruldaste lantanoididega, mis annab wolframile lausa vedruterase sitkuse, ei ole see sõjanduses mõtekas. Pauk oleks liiga kallis ja jääks uraansüdamikule alla. Lahesõjast on teada juhtum, kus uraansüdamikuga lasti läbi kahe T72, eks need mingi eksportshit muidugi, aga asjast aimu saab

Moodsad volframmürsud on sama head või paremad kui vaesustatud uraanist. Põhjusel, et volframi tihedus on uraanist suurem. Ja minu teada on venelased samuti uraan 238-st mürske tootnud.

Boo !
K.T.
Vaataks ehk seda vaa tabelit...
Ja wolframsüdamike kimbutab vaatamata legeerimisele selle tabeli viimase otsa elementidega üks häda.
Uri ise mis selle häda nimi on, ehk tuletad mingi maakeelse termini.

Moodsad volframmürsud on sama head või paremad kui vaesustatud uraanist. Põhjusel, et volframi tihedus on uraanist suurem. Ja minu teada on venelased samuti uraan 238-st mürske tootnud.[/quote]

Mitte ükski volframist penetraator ei suuda tekitada tabamusel sihtmärgi sees pürofoorset efekti. DU penetraator suudab.
Meeskonnaruumist läbi lendav volframist jublakas ei pruugi kedagi rajalt maha võtta aga 2000 C tulepilve vastu ei aita ka
Nomexist kombe ega gaasimask..

kusagil 2.50 https://youtu.be/yGUIUQp3LsQ

Mõlemi mürsud peaks olema seal 800 mm. kandis ja eks nad tee ka oma töö ära kui pihta saa. Alati ei pea seda tanki soomust läbistamagi sest inimolendi organid on õrnad. Vahe on vaid tankide vaatlusseadmetes ja vastase tanki varajase avastamise võimes ja tule avamise kiiruses ning selle täpsuses. Sosna-U - ga teevad siingi venelased suuri edusamme.

Kulibin kirjutas:Boo !
K.T.
Vaataks ehk seda vaa tabelit...

Teinekord kui sa räägid mingist "taabelist", siis anna viide kah.

DM33 kohta on kirjutatud nii:

The DM33 has a three-part aluminum sabot and a two-part tungsten penetrator, and is said to be able to penetrate 560 millimetres (22 in) of steel armor at a range of 2,000 meters

Ehk siis selle mürsu soomuse läbistamise võime on analoogne M829A1-ga.

Praegu on kasutusel DM33

Vaesustatud uraani pürofoorne efekt on tugevalt üle hinnatud. Kui mürsk läbistab soomuse, tekitab see tanki sees pihkunud metallipuru pilve, mis on mõjult sarnane granaadiplahvatusega. Lisaks lendab tanki ka hõõguvat terasepuru, mis atmosfääris samuti süttib.

Volframi eelis on suuremas tiheduses: 19.3 g·cm−3 vs. 18,8 g·cm−3 uraani puhul.

Teine omadus, mis eristab Euroopa mürske USA omadest on oluliselt suurem algkiirus (vahe ca. 200 m/s). See tuleneb peamiselt asjaolust, et KEP on kergem ning raud pikem.

Wolframi tihedus on tõesti natuke suurem, aga aatommass on väiksem.
Wolfram on küll erakordselt tugev, aga tal puudub vajalik sitkus, ütleme siis nii, et 10mm jämedust wolframvarrast on lihtne kätega murda. DU varrast mitte. Wolframit tuleb kõvasti legeerida, et saavutada see sitkus ja see viib tiheduse alla.
Loomulikult sisaldab ka DU südamik legeerivaid lisandeid. Ja DU südamik on nn. iseterituv.
Ma siin ülal ju seletasin miks wolfram on moodsa komposiitsoomuse vastu viletsam, moodne soomus on disainitud murdma seda südamiku. Kui soovid wolframiga eksperimenteerida, võta ühendust.

Kulibin kirjutas:Wolfram on küll erakordselt tugev, aga tal puudub vajalik sitkus, ütleme siis nii, et 10mm jämedust wolframvarrast on lihtne kätega murda.

Kas jutt käib puhtast Volframist või sulamitest koobaldi ja nikliga, mis on kasutusel tankimürskude korral ?
Muideks väidetavalt sisaldavad ka DU mürskude vardad vähesel määral titaani (~3%).

Keda huvitav siis vastav diskussion tank-net'is. Vähemalt seal postitatud tabeli järgi on jänkide M829A3 moon lastuna L44-ist märgatavalt parema läbivusega kui isegi L55-est lastud sakslaste DM63:

DM63-L/44...........58cm / 68cm
DM63-L/55...........61cm / 72cm
M829A3...............68cm / 79cm
and for good measure
M829...................48cm / 57cm
M829A1...............54cm / 63cm
M829A2...............57cm / 67cm

http://www.tank-net.com/forums/index.ph ... opic=18511

Natuke kättesaadavat kirjandust siis:
http://fhp.osd.mil/du/pdfs/1999279_0000010.pdf
Jah, jutt oli puhtast wolramist. Wolframit ei õnnestu eriti hästi legeerida (sulamistemperatuur !) Pigem on
tegu siis struktuurse komposiidiga, kus koobalt ja muud elemendid moodustavad tugevdava skeleti.
Probleem rabedusega jääb siiski.

Need tank.net'i valemid, mille põhjal antud tulemused saadi on tõesti kaheldava väärtusega oma maagiliste konstantidega. Sellest hoolimata võib antud teemast esile tuua:

• DM-63 noolmürsk on mõõtmetelt analoogiline 1996 aastal välja töötatud DM-53'ega. Seetõttu saab vahe olla ainult materjalis ning mass eriti muutuda ei saa. Ainuke erinevus, mida tootja ise DM-63 puhul mainib, on propellant mis töötab eksootilises kliimas paremini. Kahtlemata on ka penetraatoriga tööd tehtud, kuid kui see oleks oluliselt parem, pasundaks nad seda kõva häälega ka potentsiaalsetele ostjatele.
• 2003 aastal välja töötatud M829A3 puhul on samuti materjalis edasiminekuid olnud. Pole see DU kindlasti identne A2-e omaga. Lisaks on "nool" on 1.65 kg raskem ning 17 cm pikem kui DM-63! Tõsi, väidetavalt kulutab ka rauda kordades rohkem.
• Hispaanlased väidetaval eelistasid oma tutikatele LeoA6-ele DM-63 asemel Iisraeli pakutavat moona.

Ka tank-net foorumis (kindlasti mitte nüüd mingi absoluutse tõe allikas, aga siiski ) vaieldakse kõvasti detailide üle, kuid üldine konsensus on, et M829A3 on igal juhul parem.

Lisamärkus: 2016 peaks tulema relvastusse selline monstrum nagu M829E4.
Igatahes 2014 telliti esimesed 2500 mürsku ära.

1. Leo 2A4 "kandilise torni "nägu" (nagu Trumm tavatseb kirjeldada) on noolmürsu vastu toimelt u. 600-700mm RHA ekvivalendiga.

Tuleb vabandada ja mitte nii väga mälu usaldada, tõepoolest, vastupidavus noolmürsule jääb 650-700 mm kanti, 1000+ mm oli kumulatiivile. My bad

Vene tankiasjanduse puhul on maailmas levimas muidu ka eksiarvamusi, tulenevalt sellest, et läänel pole tegelikult olnud taolist ligipääsu uuematele vene tankidele ja nende seadmetele/moonale. Eksporti aga venelased mitte kõike ei lase, eriti kui eksport käib riikidesse, mida võidakse kahtlustada võimaluses, et sealt lekib midagi. Tüüpiliselt võidi uurimiseks kokku osta ekspordiks mõeldud T-72M/M1 tüüpi tanke, milledest enamikel polnud isegi laserkaugusmõõtjat. Analoogselt andis NSVL oma kallitele sõpradele laskemoona, mis vastas kuskil 70ndate aastate algupoole tasemele. Lisaks probleem, et nt T-64 tüüpi tanke, mis oli NSVL tankiehituse kullavaramu, ei eksporditud üldse ning kui millelegi Ukrainas ligi saadi, siis vastas selle tehniline tase kuskil 80ndate teisele poolele.

Sestap arvan, et pigem on igasugu foorumites vene tankivägede kohta arusaamad pigem alahindavad kui ülehindavad.
Tõenäoliselt pärinevad venelaste tankimürskude arendused siiski NSVL lõpuajast - tollal jäi nii mõndagi pooleli, kuna rahastus kadus ära.
Ja kui midagi põrutavat kasutusse võetakse, siis vaevalt wikipedias nende andmeid avaldatakse - pigem võib sealt leida andmeid moona kohta, mis on eksporti antud või on need andmed sinna pastakast imetud (asi nimega "sovershenno sekretno" toimub venelastel endiselt).