www.militaar.net

ruger kirjutas:Sobib nii sõjateemasse kui siia. Vene polkovnik kritiseerib avalikult kõnet pidades Putinit ja Venemaa juhtkonda-võimalik, et vanem video aga igati päevakohane.
https://www.facebook.com/watch/?v=1606255212763963

Läks nõnda, et teenisin aastatel 1986–1988 Naro-Fominskis (nüüdseks kurikuulsas) Kantemiri tankidiviisis.

Ma polnud tankist, olin õhutõrje-raketidiviisis ajateenijast seersandina õhutõrje raketisüsteemi Strela-10 komandör. Strela-10 kuulus tankipolgu juurde ja pidi seda õhurünnakute eest kaitsma. Strela-10 on see MTLB baasil soomusmasin, mida nägi kaks nädalat tagasi levitatud videos, kus see sõitis tsiviilsõiduautost üle. Siiani ei tea, kas soomusmasin oli Vene või Ukraina päritolu. Ma mingil juhul ei õigusta kedagi, ent tahaks rõhutada, et suudan mõista, mis toimub nende tibude, nii-öelda palgasõdurite peades, kes tegelikult on aastased ajateenijad (ja kes nüüdseks on vangis või tapetud). Olin nende nahas (ehkki teenisin kaks aastat). Väga suur on tõenäosus, et 35 aastaga pole MIDAGI muutunud. Teenisin väeosas nr 43162 (Šepetovski tankipolk) – mul on selle kohta sõjaväepileti kujul tõendus.

Neil päevil (1986) koosnes meie diviis neljast Strela-10st, neljast Šilkast (ZSU 23-4), paarist jalaväe lahingumasinast, komandöri soomustransportöörist ja majandusülesannet täitvast Uralist. Strela standardmehitus sel rahuajal oli kaks inimest: komandör-laskur ja juht-mehaanik. Sõjaajal pidid komandör ja laskur olema erinevad inimesed. Mina olin mõlemas ametis.

Võitlusvõime

Kantemiri tankidiviis oli elitaarne. Ta pidi katma Moskvat. Ja ta osales isegi Punase väljaku paraadidel – 7. novembril ja 9. mail. Ent! Tollasest neljast polgust sõitis tollal vaid üks Moskvasse. Lühidalt – tegu oli paraadpolguga ja midagi peale paraadil osalemise ta teha ei suutnud. Tal olid uusimad tankid ja teised sõjamasinad, millest (peaaegu) kõik olid töökorras. Ülejäänud polgud olid nii-öelda varus. Need varupolgud olid veel vähemaks võimelised. Sellest allpool.

Nüüd räägin sellest, mida kuulsin tankistidelt nii-öelda otseallikast ja mida nägin oma silmaga. Boksid, kus tehnika asus, asetsesid lähestikku ja me loomulikult suhtlesime vennaste-tankistidega. Seega on informatsioon väga usaldusväärne.

Lahinguhäire korral pidid tankid nii kiiresti kui võimalik jao asupaigast väljuma (väga hästi kirjutab sellest Suvorov «Vabastajas»). Tankid seisid boksides kahes reas. Esimeses reas olid need, mis KÄIVITUSID. Teise rea omad võisid käivituda – tõukest – ja olid eesseisva tankiga trossiga ühendatud. «Ootamatu» häire korral käivitusid esimese rea tankid ise, edasi vedasid kaasa tagapool seisvad tankid, ja väljusid nõnda boksist. Teise rea tankidest paljut ei loodetud – sõidab, kuhu sõidab.

Pärast häire peale väljasõitu (tankid, meie – õhukaitse – jne) ukerdasime mingi aja ümbruskonna metsades ja väljadel ja seejärel naasime. Tõsi – mitte kõik ja mitte alati «lahinguvormis». Minu Strela oli väljastpoolt lage – sees olid ladustatud raketid ja kogu lugu. Kuid tankistidel olid lisaks täiendavad paagid, kuulipildujad NSVT ja mõnikord midagi veel lisaks – sapöörilabidad, tagavararoomikud ja nii edasi. Niisiis – suurem osa sellest antvärgist läks tee peal kaduma – kaasa arvatud raskekuulipildujad.

Kõik sõltus sellest, kui hästi need olid kinnitatud. Sageli üldse mitte kuidagi – näiteks minu hospitalikaaslane, tankist, rääkis, et sageli kinnitati kuulipilduja kiirkorras üldse traadiga (kinnitusmehhanism alatasa streikis). Moskva ümbruskonna metsade ebatasasel pinnal sõitmise ajal traat katkes ja pudenes laiali. «Üksus ei märganud võitleja kaotust.» Muide, hiljem pidi neid kuulipildujaid ühes kogu polguga otsima.

Räägin seda selleks, et mul on kahtlus, et väeosad, mis paisati Ukraina piirile, asusid häireseisundisse samal moel – häire peale reageerimine ja ešelonidesse asumine tegelikult ülesärkamata olekus. Ja kuulipilduja oli traadiga kinni mässitud. Nõnda kõlavad lood seiskunud, katkisest ja mahajäetud tehnikast ülimalt usutavalt. Seda juhul, kui 30 aastaga pole peaaegu midagi muutunud ja see on mu meelest fakt (selle põhjal, mida olen sündmuskohast videoilt viimase kolme nädala jooksul näinud). Lugedes juba pärast armeeteenistust Suvorovi raamatut, sain nähtule kinnitust, ent siiski oli tema ajal – 18 aastat varem, 1968. aastal Tšehhoslovakkias – tehnika uuem...

Oma kommentaarides, mis tuginevad pealtnägijate tunnistustele, räägite, et pole võimalik, et ühes üksuses on eri tankimudelid. Et see on võitlusvõimelise väeosa puhul, mis on valmis sõdima, ebanormaalne. Ent see oli normaalne Nõukogude armee puhul. Aga kõige järgi otsustades on tegu praegu, 2022. aastal, endiselt Nõukogude armeega. Te isegi kahtlustate neid tagamõttes – et tehnikat «vasakule» suunata. Mulle tundub, et te ülehindate neid. Mõte nii kaugele ei liigu. Lihtsalt – see, mis on olemas, ongi boksidest välja aetud. Kui vaatasin esimese ja teise sõjanädala kaadreid, oli raske oma silmi uskuda: tegu on ju tehnikaga, millel teenisin 1987. aastal!

Sündisin Moskvas ja sattusin Kantemiri diviisi mingi hooletusvea tõttu (Naro-Fominsk on Moskvast vaid 120 kilomeetri kaugusel, ehhki tollal olin Võssotski laulude põhjal – «Sidin naridel Naro-Fominskis ma» – kindel, et see asub kaugel). Kui mäletate, ei saanud Nõukogude Liidus kodule lähemal kui 400 kilomeetrit teenida. Väga tark otsus – arvestades sellega, et vägesid võidakse kasutada kohaliku elanikkonna mahasurumiseks. Et ei peaks roomikutega lähedastest üle sõitma.

Arvan, et te teate, et 1991. aasta augustis (ja minu meelest ka 1993. aastal) olid Moksvas samuti Kantemiri diviisi tankid. Mind polnud siis enam ei Moskvas ega Kantemiri diviisis – lahkusin Moskvast 1991. aasta aprillis –, ent mu vanemad on siiani seal ja nad olid tollal Valge Maja juures. Ja nad nägid neid tanke. Ja see oli pelgalt kolm aastat pärast seda, kui Kantemiri diviisist lahkusin. Raske on ette kujutada, mida oleksin tundnud, kui mind oleks Moksvasse paisatud.

Üks teie saatekülalisi – Oleg Ždanov – meenutas, et nägi Ukrainas paraadmarkeeringuga tanke. Nagu eespool mainisin, oli Kantemiri diviisis paraadpolk. Ja nii palju kui tean, sealsed tankid käivitusid. Ja taas küsimuse juurde seoses eri marki tankide kohta ühes kolonnis – kõige järgi otsustades nad lihtsalt kogusid kokku kõik, mis KÄIVITUS – mudel ei evinud tähtsust. Õudus.

Varustamine

Viimaste nädalate jooksul olen sageli kuulnud, et sõduritele mõeldud kuivpajuk on tähtaja kolm aastat ja enam ületanud. Kui olime 1987. aastal õppustel, toodi meile pekki, mis oli pakendatud 1947. aastal. Kas see oli tähtaja ületanud? Meile seletati, et tegu on strateegilise reservi rotatsiooniga. Teooriat ei oska kommenteerida, aga 1947. aasta pitsatit nägin oma silmaga (pekki sõin – polnud viga, normaalne oli).

Info valdamine

Pooleteise aasta jooksul, mis olin Kantemiri diviisis (esimesed pool aastat olin Bedjanski õppepolgus), sõitsime iga kolme-nelja kuu jooksul suurtele õppustele. Tegu oli täieliku ümberlokeerumisega raudteed mööda (lisaks õppustele lähedal asuvas Kubinkas). Ešelonidesse koondumine toimus diviisis endas – seal olid kaldteed ja rööpad. Sõit kestis ühes sagedaste peatustega kaks-kolm päeva. Kuhugi pärale jõudes (kes-teab-kuhu – pime oli), ešelon peatus, mahalaadimine toimus öösel (algas umbes kell üks öösel ja koidikuks oldi juba kolonnidesse rivistunud).

Selle mõne ööga, mis me ešelonis sõitsime, oleks võinud piirile sõita ja pole üldse selge, millises suvalises suunas (tavaline reisirong sõitis Taškenti kolme ööpäevaga). Meile öeldi, et oleme (näiteks) Gorohovitsa piirkonnas (seal on suur polügon). Meile – st reameestele ja seersantidele. Pole teada, mida ohvitserid teadsid. Aga kuidas kontrollida, kus sa asud? Viidaks on näiteks külade nimed. Justkui venekeelsed. Viitan sellele, mida võisid näha ja hoomata kutid Ukrainas, kes olid öösel lihtsalt põllule heidetud ja kellele öeldi: «Järgne mulle…»

Kord olime (nagu meile öeldi) Tambovi all. Ausalt öeldes olid seal samasugused metsad nagu kõikjal mujal keskvöötmes. Kinnitust sellele, et tegu oli justnimelt Tamboviga, sain ma vaid korra juhuslikult – mind saadeti autoga millegi järele linna ja sissesõidul oli kirjas «Tambov».

Orienteerumine

Saates «Sisenemiskood» («Код Доступа» vene keeles) te räägite, et side- ja orienteerumisvahendid on praegu vaid komandöridel alates ohvitseridest. Midagi pole muutunud. Mina kui lahingumasina komandör ei teadnud KUNAGI, kuhu pean sõitma. «Järgne mulle» oligi kogu instrueerimine.

Sõideti vaid päevavalgel – öösel polnud komandöri masinat näha. Side oli mingi kahin kiivri kõrvaklappides (minu meelest Teise maailmasõja aegne mudel), ent pimedas orienteeruda oli ikkagi võimatu. Kui kolonni sulgev masin jäi metsavahelisel teel kolonnis kulgedes maha ja pööras vales kohas ära, oli kööga – mets oli kõikjal ühesugune. Kord me ühes mehaaniku-autojuhiga oma Strelal nõnda ekslesime.

Veel kord. Räägin seda vaid isiklikule kogemusele toetudes. Võib-olla oli kuskil mujal väeosades teisiti, ma ei tea. Vastutan vaid oma sõnade eest. Tahtsin seda teile jutustada, kuna olete ajaloolane ja meie ajal võib esmaallikast pärinevast infost, isegi kui see on aegunud, kasu olla.

Püüdsin emotsioonid kõrvale jätta (ehkki ei suuda juba kuu aega normaalselt elada) ja toetuda vaid faktidele. Tänan!

Fucs kirjutas:VF reservidest ja 5.armee (viimane veel UKR sõjas rakendamata) kaasamisest jpm huvitavat.
Vene keeles
https://m.youtube.com/watch?v=Wc48L6Km97w

Gideonic kirjutas:Ilmselt see on siit teemast läbi käinud, aga kuna viimastel lehtedel ei märganud:

https://www.thebulwark.com/i-commanded- ... an-armies/

USA Euroopa vägede juht (aastatel 2011-2012) ja 1. soomusdiviisi juht (2007-2009) Mart Herling kirjutab väga hästi Ukraina ja Vene armeede arengutest alates 90ndatest kuni tänapäeva.

The only truly impressive and surprising part of the tour was when we walked through a “secret” field museum that had tanks from all the armies in the world—including several from the United States. The Russians had somehow managed to obtain an M1 Abrams tank (probably from one of their allies in the Middle East), and we all believed the reason they allowed us into this facility was to show us they had our most modern armor.

We then visited our host unit’s motor pool, stationed just outside Moscow. By that time, the Russian regimental commander and I had become friendly, and as he walked us toward the display of vehicles, he proclaimed that I was lucky to be one of the few Americans to see a Russian T-72 up close. With tongue firmly in cheek, I told the translator to tell the colonel that having fought in Desert Storm, I had seen many T-72s—but none of them still had the turret attached. The interpreter hesitated and asked me if I really wanted to say that to his colonel. Nodding my head, I watched my new friend’s face turn red, but then transition to a slight grin. “Those were the export versions we gave the Iraqis.”

Kapten Trumm kirjutas:Vene armees pole siiani taibatud professionaalse (see pole teenistussuhte, vaid oskuste kategooria) allohvitseride korpuse tähendust. Seal lihtsalt täidavad paljusid neid ülesandeid ohvitserid või siis ajateenijatest nooremallohvitserid. Tanki komandör on aga millisest liigast?

2010-2021 osteti üle 600 uue lennuki),