Kindralmajor reservis Neeme Väli ja brigaadikindral reservis Peeter Hoppe võtavad luubi alla erakondade riigikaitsealased lubadused ja annavad neile omapoolse hinnangu.
3. märtsil 2019 toimuvad järgmised riigikogu valimised. Tänaseks on avalikult ligipääsetavad esimesed valimisprogrammid, mõned erakonnad on jõudnud ministrikandidaatide nimetamiseni. Seega on paras aeg vaadata, mis suunas liigub erakondade julgeolekupoliitiline mõtlemine. Otsisime kattuvusi ja erinevusi, aga ka uusi mõtteid ja võimalikke suunamuutusi.
Paraku ei ole põhjust arvata, et maailm meie ümber on viimaste aastatega stabiilsemaks muutunud, järelikult peaks iga programm sisaldama riigikaitse arengut kirjeldavaid seisukohti. Ka praeguse valitsuskoalitsiooni aluspõhimõtetes on välis- ja julgeolekupoliitikat ning riigikaitset kajastav osa sätestatud koheselt peale eessõna, esimese peatükina. Tõsi, kõigi valimislubadused pole tänaseks veel lõplikult formuleeritud ja avalikustatud programmide detailsus on ebaühtlane.
Kasutasime Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna[1], Reformierakonna[2] ja Eesti 200[3] valimisprogramme. Teiste puhul lähtusime veebis olevatest värskeimatest programmilistest seisukohtadest. Nendele tuginedes saab teha esimesi järeldusi ning ehk motiveerib käesolev kirjatükk programmide koostajaid ühele või teisele küsimusele tähelepanu pöörama. Loomulikult on selge, et poliitilise keskkonna kohta midagi lõplikult öelda saab alles siis, kui järgmine riigikogu on valitud ja uuel valitsuskoalitsioonil mandaat käes.
Riigikaitse tuleviku kontekstis on kindlasti tähtis ka see, missugune pärand jääb maha värskelt ametist lahkunud kaitseväe juhtkonnast.
Mida lubatakse?
Korjasime erakondade avaldatud materjalidest välja märksõnad, mis on meie arvates olulised riigikaitse järjepideva arendamise kontekstis. Selle tõttu ei viita me tekstis, missuguselt erakonnalt üks või teine seisukoht pärineb. Märksõnade puhul olime sunnitud üldistama, sest terminite kasutamine ja sisustamine on erakonniti erinev.
Laiapindne riigikaitse on jätkuvalt kajastatud kui riigikaitse alus. Põhimõtet, et kriisi- ja sõjaolukorras rakendatakse riigi kaitseks kogu ühiskonna ressurss, keegi ei vaidlusta. Seda oleks ka keeruline teha. Esiteks on paljudel erakondadel 2015. aasta valimisprogrammides kirjas konkreetsed sammud laiapindse riigikaitse arendamiseks, mida valija ehk mäletab. Teiseks jätkab sama põhimõtte järgimist riigikogu otsusega 31.05.2017 vastu võetud Eesti julgeolekupoliitika alused[4].
Vabariigi president julgustas oma kõnes[5] küsima, kui palju raha plaanitakse ühte või teise laiapindse riigikaitse programmi investeerida. Selguse huvides oleks erakondade programmide koostajatel tark sellele küsimusele mõelda. Algatus on juba olemas ettepaneku näol saavutada ühiskondlik kokkulepe eraldada laiapindse riigikaitse rahastamiseks 3,5 protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP), millest kaks protsenti läheks sõjalisele riigikaitsele ja 1,5 protsenti toetavale kaitsevõimele. Samuti lubatakse luua sihtotstarbeline valdkondadeülene fond. Leiame, et tarvis on kontrollimehhanismi, mis tagaks, et ministeeriumitele ja ametitele eraldatud lisavahendid ka tegelikult riigikaitse otstarbeks kulutatakse.
Ääremärkusena veel nii palju, et julgeolekupoliitika alustes tehti ettepanek asendada laiapindne riigikaitse uue terminiga, aga see teadmine pole ilmselt avalikuses veel kinnistunud.
Ressursi eraldamine sõjalisele riigikaitsele on järgmine teema, mis kindlasti köidab tähelepanu. Kaks protsenti pluss liitlaste ülalpidamiskulud paistab olema kinnistunud miinimum. Heldemad andjad lubavad kuni 2,6 protsenti. Lisaks lubatakse katta täiendavateks võimearendusteks tehtavad kulud ning tuua lisaressurssi kaitsevõime tõstmiseks. Paraku jääb selgusetuks, missuguseid võimearendusi silmas peetakse ja kust ning kui palju lisaressurssi tuuakse. Konkreetne on soov küsida meie liitlastelt sõjalist abi, sh USA-lt kuni miljardi dollari ulatuses. Huvitav oleks näha plaani, missugust abi ja missuguse programmi raames küsida kavatsetakse. Näitena lisame, et European Deterrence Initiative raames on USA kaitseministeerium küsinud 2019. fiskaalaastaks 6,531 miljardit dollarit[6] ning eelarveprojektis on sees ka Eesti. Positiivsena toome välja, et soovitakse kaitsetööstuse teadus- ja arendustegevuse finantseerimist tõsta kahe protsendini kaitse-eelarvest.
Samas pole mõtet NATO-lt enam kahe protsendi eest õlalepatsutamist oodata, sest alates Defence Investment Pledge'i kokkuleppest 2014 on lisandunud hulk teisi mõõdikuid. Absoluutarvudest rääkides peaks kainestama fakt, et Läti kaitse-eelarve on meie omast suurem.
Riigikaitse juhtimise osas tullakse välja kahe suure muutusega.
Esiteks soovitakse koondada sisejulgeolek ja kaitsevägi ühise juhtimise alla. Kahjuks puudub kirjeldus, mida see täpselt valitsuse ja täitevvõimu allstruktuuride kontekstis tähendab, aga eeldatav kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi haldusalade liitmine on vaieldamatult revolutsiooniline. Selle kirjutise maht ei võimalda lahata selle idee mõju riigi õigussüsteemile ja valitsemiskorraldusele. Tuleb aga märkida, et klassikalise demokraatliku riigiülesehituse järgi on sõjavägi ja sisemine korrakaitse alati lahus hoitud. Relvajõudude siseriiklikku kasutamist on nähtud erandina ning selle otsustamine seotud kontrollimehhanismidega.
Teine ettepanek eeldab põhiseaduse muutmist selliselt, et vabariigi presidendi asemel antakse riigikaitse kõrgema juhi funktsioon täitevvõimu tipule ehk peaministrile. Muutust põhjendatakse sellega, et presidendil puudub täitevaparaat juhtimisfunktsiooni täitmiseks. Oleme kõnealust küsimust kõrgemate ohvitseridega arutanud ja arvamusi on nii poolt kui ka vastu. Ühest küljest näitab senine praktika, et kaitseväe juhatajat jooksutatakse asjatult Toompea ja Kadrioru vahet. Teisest küljest on riigikaitse kõrgema juhi funktsioon täna sisustatud valdavalt ettepaneku- ja nõuandepädevusega, seega pole täitevaparaati ka väga vaja. Küll on presidendil olnud riigikaitselistes küsimustes n-ö tasakaalustaja roll ning selle kaotamisega koondub riigikaitseline otsustuspädevus veelgi rohkem täitevvõimu kätte. Lisades siia asjaolu, et eelnevate põhiseaduse muutustega kärbiti ka seadusandja riigikaitselist otsustuspädevust, võib plaanitu viia kogu süsteemi tasakaalust välja. Selleks, et iga ministeerium, riigiasutus ja kohalik omavalitsus saaks laiapindse riigikaitse ülesehitamisel konkreetsed ülesanded ning neid ka täidaks, ei pea ilmtingimata peaministrist tegema riigikaitse kõrgema juhi. Pigem tuleb alustada sellest, et vabariigi valitsus rakendaks täies mahus talle riigikaitse seadusega[7] antud pädevused.
Toetame tugevalt ettepanekut
taastada detsentraliseeritud juhtimisstruktuur. Kuigi ametist lahkunud kaitseväe juhataja väitel on kaitseringkonnad praegu olemas ja toimivad[8], jõustub maakaitseringkondade loomist sätestav seaduseparandus alles 1. jaanuaril 2019[9]. Meie hinnangul on vajalik sõjalise juhtimise korrastamine tervikuna, hõlmates nii strateegilist kui ka operatiiv- ja taktikalist juhtimistasandit. Juhtimisstruktuur peab ühendama selgesse käsuliini kaitseväe ja Kaitseliidu ning tagama koostöö liitlastega. Praeguse paralleeljuhtimise jätkumine sõja ajal põhjustab tarbetut segadust. Kuid ressurss ja juhtimine on kasutud, kui pole keda juhtida ja kes ressurssi kasutab.
Inimesed on meie kõige väärtuslikum vara. Toetame täielikult seisukohta, et
rahva kaitsetahe on riigikaitse raskuskese. Riigi ülesanne on luua kõigile võimalus panustamiseks lähtuvalt põhimõttest, et riigikaitses osalemine pole mitte ainult kohustus, vaid iga kodaniku õigus.
Mõistlik on ka lubadus vaadata üle
kaitseväe pensionitega seonduv, sest hoolimata aastate pikkusest diskussioonist tehti vastav otsus ikkagi rabistades ja ilma riske maandamata. Seda on lõpuks tunnistanud isegi ametist lahkunud kaitseväe juhataja, paraku alles peale otsuste langemist. Tänaseks on selge, et mõtleva inimese kaasamiseks loosungist «palju pappi ja kohe» ei piisa. Sama tõestab ka drastiliselt kukkunud konkurss kõrgemasse sõjakooli, ükskõik kui palju me seda statistikaga ei põhjendaks. Personalivalik ja personalipoliitika kaitseväes peavad olema läbipaistvad ning kõigile arusaadavad. Sõjalise juhi kvaliteedi muudab eriliseks käsuõiguse rakendamine ja sellega kaasnev vastutus. Käsu annab alati ülem, mitte koosolek või staap. Kui halva valiku tõttu satuvad ülemateks valed inimesed, siis pole mõtet imestada kui väeosades distsipliin lonkab, õppustel molutatakse või keegi viib plaanid vaenlase kätte.
Hea on näha
reservväelastele suunatud punkte, sest lõviosa kaitseväe struktuurist tugineb reservil. Ehk aitab isikuvarustuse koju andmine kaasa, et formeerimispunktid varustuse puudumise tõttu enam vanemohvitsere peale registreerimist koju tagasi ei saada, nagu «Siilil» näha võis.
Kuid riigikaitse hõlmab mitte ainult neid, kes vormi kannavad. Ka ülejäänud osa ühiskonnast vajab organiseerimist ja kaitset.
Kodanikukaitse või uue terminiga elanikkonnakaitse olulisus paraku enamasti programmides ei kajastu. Vabariigi valitsuse poolt käesoleva aasta veebruaris heaks kiidetud elanikkonnakaitse kontseptsioon[10] näitab ilmekalt kui vähe on riik tsiviilühiskonna kaitsesse panustanud. Tsiviilkaitse oli üks väheseid asju, mis iseseisvumise eelõhtul mingilgi määral toimis ja pärast iseseisvumist täielikult hävis. Eksperdid osundavad õigustatult, et elanikkonnakaitse on riigikaitseseadusega selgelt sidumata. Samas ei ole saladus, et hübriidründe puhul püütakse kõigepealt kahjustada just tsiviilühiskonna toimekindlust. Meie hinnangul vajab elanikkonnakaitse ja selle praktiline ettevalmistamine palju suuremat tähelepanu ning peab olema orgaaniline osa laiapindsest riigikaitsest. Ühiskonna vastupanuvõimet ei saa lahutada iseseisvast kaitsevõimest.
Esmane iseseisev kaitsevõime on kaitseväe kõige olulisem panus riigikaitsesse, mille kvantitatiivne ja kvalitatiivne sisu on põhjustanud kirglikke vaidlusi. Meie arvates teeb vastuse leidmise keerukaks asjaolu, et avalikes dokumentides puudub selgelt defineeritud esmase iseseisva kaitse eesmärk. Kirjeldatakse küll tegevusi, mida ründe puhul tehakse, kuid mida me nende tegevustega saavutada tahame, jääb igaühe mõistatada.
Hea, et vähemalt ühel erakonnal on pilt selge. Iseseisev kaitsevõime on vaja üles ehitada mahus, mis võimaldab kõige ohtlikuma ohustsenaariumi (laiaulatusliku kallaletungi) realiseerumise korral riigi võtmepiirkondi kuni liitlasvägede põhijõudude kohalesaabumiseni enda käes hoida. Selle eesmärgi saavutamiseks lubatakse sõjaaja kaitseväge suurendada 55 000 inimeseni, millele lisandub 40 000 inimest täiendusreservi. See tähendaks üle kahe korra suuremat sõjaaja struktuuri kui praegune kaitseväe juhtkond on võimalikuks pidanud. Ohupõhine vajadus on olemas, seda tunnistab ka endine kaitseministeeriumi kantsler[11]. Ometi on kaitsevägi teadlikult lati alt läbi jooksnud, põhjendades seda ressursi puudumisega. Nii on Tootsi kombel tehtud ainult pool rehkendust. Paraku oskab ka meie vastane arvutada ning ohtu ignoreerides pelgalt raamatupidamisele keskendumine tulemi reaalsuse hindamisel meid eriti ei aita.
Riigikaitse on reaalne siis, kui see võimalikku vastast heidutab. Heidutuse toimimise aluseks on riigikaitse usutavus. Kahjuks näevad julgeolekupoliitika alused heidutuse usutavust ainult NATOga seoses, iseseisvale kaitsevõimele seda eesmärgina ei püstitata. Meie arvates on see viga. Õnneks on erakondi, mis peavad vajalikuks iseseisva kaitsevõime usutavana ülesehitamist.
Võimearenduse lubadustest on soomusmanööver loovutanud keskse koha õhutõrjele ja rannakaitsele. Leiame, et need võimed on kahtlemata olulised mitte ainult iseseisva kaitsevõime tõhustamiseks, vaid ka liitlasjõudude tagamise kontekstis. Paraku näitavad eelarvenumbrid seda, et juba toimunud suurhangete «sabad» ja kaasnevad ülalpidamiskulud muudavad järgmise suurhanke läbiviimise lähemate aastate jooksul keeruliseks. Hea, et julgustatakse olema innovatiivsed ja investeerima uutesse tehnoloogiatesse.
Lubaduste andmisel tuleb aru saada, et asjade ostmine on kõige lihtsam osa. Sellele eelneb elukaare planeerimine, inimeste värbamine, koolitamine ja koolkonna loomine. Ka tuleb võimet üleval pidada, hooldada, kaasajastada. See kõik maksab ja mitte vähe. Kõik relvasüsteemid peavad sobituma tervikusse, mille toimimist peab pidevalt harjutama. Näiteks õhutõrje puhul on kaitse tagamiseks vajalik katta kõik distantsid ning lisaks oma vägedele ja liitlasüksustele vajavad kaitset ka tsiviilelanikkond ja elutähtis taristu. Erakondade programmid räägivad erinevate võimete ja relvasüsteemide arendamisest kohati väga detailselt, paraku seab eelarve siin omad piirid. Tuleb teha valik ja valik peab olema kaalutletud ning ekspertide poolt hinnatud.
Kaitseväe areng on hoolimata väikestest turbulentsidest olnud järjepidev protsess, milles iga järgnev samm toetub eelnenule ja iga värskendatud plaan püüdleb paremale kvaliteedile. Mõttetu on luua müüti, nagu poleks
süsteemset planeerimist kuni viimase kümnendini toimunud ja isegi vähene tehtu ministeeriumi kontrolli alt väljas. Piisab kui vaadata ministri ja kaitseväe juhataja ühiselt allkirjastatud avaldusi või lugeda ergutuskäskkirju, milles minister planeerijaid hea töö eest premeeris. Ajaloo lõppu ei ole veel näha, sest kaitseväe areng kestab edasi.
Kaitseliit võib olla rahul, sest lubatakse kaitseväe üksustega samal tasemel varustust. Samuti lubatakse täiendavaid instruktoreid, mis aitaks kaasa väljaõppe paranemisele. Personaliküsimus on Kaitseliidu jaoks väga tähtis. Maakaitseringkondade loomisega Kaitseliidu struktuuris üritatakse parandada viga, mis tehti detsentraliseeritud juhtimise lammutamisega. Meie hinnangul ei juhi ainuüksi seadusesäte kedagi, vaja on kogenud vanemohvitsere. Seni on Kaitseliit olnud üsna edukas värbama tegevväelasi, keda kaitsevägi on pidanud ülearuseks. Maakaitseringkondade mehitamisele tuleb läheneda süsteemselt. Kui ringkondade käivitamiseks ressurssi ei leita siis jäävad need pelgalt paberil olevateks kasututeks õõnesstruktuurideks. Kahjuks mõistavad vaid vähesed, et Kaitseliidu roll laiapindse riigikaitse kontekstis on palju laiem kui sõjaaja üksuste tootmine.
Liitlassuhteid peetakse oluliseks ja seda mitte ainult NATO, vaid ka kahepoolsete suhete kontekstis. Raskuspunkt on selgelt NATO-l, lubatakse suurendada liitlaste kohalolekut Eesti territooriumil. Leiame, et keskendumine Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile on igati õigustatud, kuid liitlaste panus ei tohi olla vabanduseks minnalaskmisele iseseisva kaitsevõime arendamisel. Ka torkab silma, et programmide koostajate teadmised NATO toimimisest on nõrgad. Näiteks kaitseplaneerimise protsess, mille alusel määratakse võimearenduse eesmärgid, tugineb mitte riigi soovile vaid ministrite konsensusliku otsusega kinnitatud organisatsiooni ambitsiooni tasemele. Relvastuse ja varustuse eelpositsioneerimisest saab täna rääkida ainult kahepoolsete suhete raames, sest NATO reageerimisjõud roteeruvad aastase tsükliga ja ükski sinna panustav riik ei hakka oma varusid ajutiselt kuhugi vedama. Seda enam, et reageerima peab kogu alliansi territooriumil ja vajadusel ka väljaspool seda.
Kokkuvõtteks
Kahjuks oleme sunnitud tunnistama, et kõikide oluliste teemade käsitlemine pole selle kirjutise raamis võimalik. Kaitsetahe, mere- ja õhuväe arendamine, kodumaine kaitsetööstus, luure- ja vastuluure, miinisõjavõime, kriisivarud, piirikaitse- ja sõjakohtute süsteem, riigikaitseõpetus jpt teemad nõuavad eraldi analüüsi ja nendest kirjutame edaspidi.
Meie arvates saab palju ära teha meetmete rakendamisega, millega kaasnev ressursikulu on väike või olematu.
Kindlasti aitaks uut kaitseväe juhtkonda kui riigikaitse jaoks võtmetähtsusega küsimustes suudetakse saavutada erakondade ülene konsensus. Riigikaitset ei tohi võtta kui kauplemise või enampakkumise kohta. Riigikaitse reaalsus on karm – lahinguväljal saavutatud teise koha eest auhinda ei anta.
Artikkel on kirjutatud seltsingu Kõrgemate Eru- ja Reservohvitseride Ühendus raames. Lisaks autoritele sisaldab artikkel kindralleitnant reservis Johannes Kerti, brigaadikindral reservis Alar Lanemani ja teiste seltsingu liikmete panuseid.
---
[1] https://www.ekre.ee/ekre-riigikaitse-re ... taismahus/
[2] https://www.reform.ee/meie-riik-on-kaitstud
[3] https://eesti200.ee/julgeolek-ja-liitlassuhted/
[4] RT III, 06.06.2017, 2.
[5] Vabariigi presidendi kõne Võidupüha paraadil 23.juuni 2018.
[6] https://comptroller.defense.gov/Portals ... _JBook.pdf
[7] https://www.riigiteataja.ee/akt/129052018006?leiaKehtiv
[8] https://www.postimees.ee/6462035/kindra ... si-tombuda
[9] https://www.riigiteataja.ee/akt/129062018062
[10] https://www.riigikantselei.ee/sites/def ... 2.2018.pdf
[11] Lk 3, Reaalse riigikaitse väljakutsed, Jonatan Vseviov. August 2018. 