Lihtsalt repliigi korras. Ei suutnud taas oma nokki kinni hoida ja torkan taas korraks oma naba imetlevasse KV nn. militaarmeditsiini peenrasse oma pisukese umbrohuseemnekese.
Suht vana artikkel, kuid vähemalt meie jaoks peaks see endiselt aktuaalne olema. See on TEGELIK sõja- ja sõjaväemeditsiin, mitte kus iganes asuv kõrgtehnoloogiline HAIGLA (CB-s või mujal), nagu seda meil harjutud pidama on. (Tegelikult, kui hästi järele mõelda, siis arvatavasti ma seda linki kunagi juba jagasin, aga - taoliste asjade kordamine pole kunagi liiast.)
https://www.obozrevatel.com/health/dise ... 7-WYTFxr9c
Neile, kes prognoositavalt keeleoskuse pärast hädaldama hakkavad (kuigi potentsiaalse vastase keele tundmine, oskamisest rääkimata, peaks igal juhul meie oskuste-teadmiste nimistus päris kõrgel kohal olema.
Kirurg ATO-tsoonis: enne surma kutsuvad kõik sõdurid ema.
30.07.2014 09.40
Kirurg Aleksandr Zelenjuk ja tema paariline anestesioloog Jaroslav Levtšenko päästavad sõdurite elusid GAZ-66´s, mis on operatsioonitoaks ümber ehitatud, otse Slavjanski lähedasel välja. Nad kisuvad välja kuule ja kilde ning õmblevad külge käsi-jalgu.
”Me teenime 25. üksiku õhudessantbrigaadi meditsiinikompaniis. Meie auto-operatsioonitoas on ruumi kirurgile, anestesioloogile, kätepesukohale ja operatsioonilauale. See on meie töökoht ja meie kodu”, – räägib doktor reporterile.
Juba märtsis kutsuti teda, Dnepropetrovski gastroenteroloogia instituudi arsti, 10-päevasele kordusõppusele. „Nii ma jäingi. Läheb juba 5. kuu. Enne seda polnud ma kusagil teeninud, kuid olin 5 aastat õppinud med. Instituudi sõjalise kateedris. Peale „õppeväeosa” oleks mind suvalisel juhul mobiliseeritud ja nii ma läksingi ATO-sse ilma liigsete formaalsusteta vabatahtlikuna – sõjas on arstist rohkem kasu, kui kodus”, räägib Zelenjuk. Aneksandri sõnul pole üksikväeosade meditsiinikompaniid mitte ainukesed arstid idas: ATO tsoonis on 2 meditsiini-BTR (täidavad rohkem nagu sanitari ülesandeid), kiirabi ja vähesel arvul arste-vabatahtlikke välitööl.
„Kui ma tulin, öeldi meile, et ei kiivreid, kuuliveste ega relvi meile ei väljastata, kuna kehtib just-kui Genfi Konventsioon ja arste laskma ei hakata. Kuid see oli vale: meid tulistatakse esimesena. Lõppkokkuvõttes kogus raha minu kuulivesti ostuks minu abikaasa, püstol ja Kalašnikovi automaat väljastati. Ma ei osale lahingutegevuses, kuid mõnikord tuleb evakueerida haavatuid otse lahinguväljalt ja ka vastu tulistada, kui sinu pihta sihitud tuld antakse. Väljanägemiselt oleme nagu tavalised sõdurid. Ohutusest tulenevalt ma isegi plätserdasin kinni auto mõned punase risti tähistused. Mu naine on, muideks, kah arst. Ta on sünnitusabi arst-günekoloog ja ka minu „tagala” – jätkab Zelenjuk. Kirurgi sõnul toetab teda tema abikaasa teda tema otsuses töötada sõjas, kuid ta ise jäi Dnepropetrovskisse.
Imeline pääsemine.
Operatsioonilaual, mille taga Aleksandr kuulivestis töötab, on olnud kümneid sõdureid. „ Ükskord, - räägib kirurg, - toodi meile separatist. Ta oli umbes 60 aastat vana. Mehel oli reis läbi lastud. Mulle esialgu ei öeldud, et kes ta on, kuid hiljem sai kõik selgeks – otse opilaual mees ropendas, karjus, et varem või hiljem lüüakse meid kõiki maha. Kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu: mul oli patsient raske haavaga ja emotsioonid jätsin ma kõrvale.”
Zelenjuki sõnul tuli ATO ajal puutuda kokku erineva raskusastmega haavadega, Kuid oli üks sõdur, kelle pääsemist võis nimetada imeks, „Meile toodi seljatraumaga sõjaväelane (seljaaju vigastus – aut.), Tal oli tõsine verejooks ja vererõhk oli 40/0. See oli peaaegu-et kooma. Meil Jaroslaviga õnnestus talle abi anda ja kui me poleks seda saanud nii ruttu teha, oleks sõdur surnud. Noormees toimetat edasi Izjumi haiglasse. Ta jäi ellu, kuid jääb paralpseerituks”, - jutustab Aleksandr.
Tuli ette ka seda, et kirurgil tuli ise haavatuid lahingust välja tuua. „Meie poisid läksid kord luurele blokkposti eelsele alale ja sattusid seal terroristide varitsusele. Kui algas lahing sööstsime meie koos oma paarimehega otse kuulide alla haavatuid ära tooma. Ühe sõduri järele jooksime, kuid nagu välja tuli, oli ta juba surnud, „ – meenutab Aleksandr.
Asi on kuulis
Kirurg räägib, et tema opilaual on surnud 12 inimest: „Me vüitlesime neist igaühe elu eest, kuid surm sai võitu. Kui surrakse, siis naf faktiliselt räägivad ikka ühte ja sama: kutsuvad ema või oma lahingukamraade”. Kirurg kinnitab, et sageli sõltub lõikuse edukus sellest, et kas kirurg teab, missugusest relvast trauma on tekitatud. „Näiteks on 7,62mm kuuli vigastus on prognoositav – kust ta sisse läks, sinna ta ka kinni jäi. Ag, vaat, 5,45mm kaliiber on väga ohtlik: otsid seda ühest kohast, aga see osutub hoopis mujal olevaks”, - jagab meiega Zelenjuk oma teadmisi.
Tema sõnul leiab surm lahinguväljal sageli ka meedikuid. „Minu seltsimees Andrei Litvinenko oli laskur-sanitariks: ta osales lahingutegevuses, kuid kui keegi haavata sai, siis sööstis abi andma. Nii juhtus ka tolel päeval. Andrei nägi haavatud sõdurit, hakkas teda endale selga tõmbama, kuid seejärel lasti Andreid selga ja kuul läbis rindkeret südame kohal. Mõlemad said surma. Anderil oli nõukogude aegne kuulivest, nn. „kilpkonn”, mis oli õmmeldud taskutesse pandud kilbikestest. Kohas, kuhu tabas kuul, polnud aga kilbikese taskut üldse olemaski. Andreist jäid maha naine ja kaks last”, - jutustab Zelenjuk.
„Väljastati NSVL-aegseid steriilseid salfrätikuid”
Küsimusele ATO-tsooni probleemidest arstidega vastab Aleksandr Zelenjuk järgmist: „Esiteks, meditsiiniteenistuse halb koordinatsioon: meist möödusid BTR-id raskestihaavatutega ja nad isegi ei teadnud, et just siin on abi käepärast. Kui ma relvaga käes teele ette astusin, alles siis said nad meist teadlikus. Katstroofiliselt ei jätku ravimeid. Steriilsed salfätikud saavad otsa, kuid armee poolt antakse neid meile NSVL-aegsetest varudest. Mõningad instrumendid võtsin ma kodust kaasa. Isegi sterilisaatori tegime me ise: keedame instrumente ja säilitame neid formaliini aurudes”.
)
