Re: Venemaa majandus ja sanktsioonid II
Postitatud: 03 Nov, 2025 12:15
Palun adminnidelt vabandust, võtan patu hingele ja riskin bänniga - see tekst on lihtsalt liiga hea - edastan lǔhendatud kujul.Kriku kirjutas: ↑02 Nov, 2025 8:54 Tusk ajab paljudel teemadel õiget juttu: https://arvamus.postimees.ee/8352987/ak ... tat-sodima . Postitan praegu siia. Kopeerima ei hakka.
===================================
- Donald Tusk kritiseerib lääneriike Venemaa poliitikale alistumises.
- Euroopa vajab uuendusi migratsiooni- ja julgeolekupoliitikas.
- Ukrainale tuleb anda tugi ja võimalused sõja pikemaks kestmiseks.
Intervjuus The Sunday Timesile avaldas Tusk, et Kiiev on mures selle pärast, missugust hinda tuleb elanikkonnal ja majandusel maksta, kui sõda peaks venima pikemaks kui veel mõned aastad.
«Ma ei kahtle, et Ukraina jääb iseseisva riigina püsima,» ütleb Tusk. «Nüüd on põhiküsimus selles, kui palju ohvreid me näeme.
Kuid Tusk ütles, et riigisisesed segadused muudavad president Putini ainult agressiivsemaks ning ta pole kindel, kui stabiilseks osutub president Trumpi äsja karmistunud lähenemine Moskvale.
«Venelased on [majanduslikult] väga suurtes raskustes,» ütles Tusk. «Kas see tähendab, et me saame öelda, et oleme võitmas? Üldsegi mitte. Neil on lääne ja eriti Euroopa ees üks suur eelis: nad on valmis võitlema. Sõja ajal on see absoluutselt otsustav küsimus. Sul pole mingit võimalust võita, kui sa pole valmis võitlema või vähemalt midagi ohverdama.»
Tusk hoiatas, et Ühendkuningriik ei saa enam elada «meeldivas illusioonis», et NATO ja Venemaa sõja korral teda säästetakse.
«Te ei saa elada selles meeldivas illusioonis, et te olete neist liiga kaugel, et see ei ole teie sõda, et see on kõigest Ukraina või Poola. Oht on ülemaailmne ja universaalne, eelkõige tehnoloogia tõttu.»
Vladimiri suhtes õigus
Üksteist aastat tagasi, kui Tuskist sai Euroopa Ülemkogu eesistuja, tembeldas Brüsseli ajakirjandus ta monomaniakaalseks russofoobiks ja kinnisidee all kannatavaks alarmistiks, kes ei ole võimeline suuremat pilti nägema.
Täna peaks selleks aga olema väga julge Belgia kolumnist, et esitada selline süüdistuse mehele, kelle riigi ukse ees möllab täiemahuline sõda.
Tusk tunnistas, et tunneb mõningast kibedat rahulolu sellest, kuivõrd õigeks on osutunud Poola ja Balti riikide aastaid kestnud hoiatused Moskva vaenulike kavatsuste kohta.
Kuid tema pahameel ulatub sügavamale. Ta on silmnähtavalt tusane, kui räägib mõnede oma Euroopa kolleegide enesega rahulolust ja legalistlikust kõhklemisest ning nende püüdlustest klammerduda pühalikult reeglitel põhineva korra külge, mis tema arvates on suremas.
«Me räägime illusioonide ajastu lõpust Euroopas – liiga hilja, kardan ma. Liiga hilja, et olla kõikideks ohtudeks hästi valmistunud, kuid mitte liiga hilja, et ellu jääda,» ütleb Tusk. «Poliitika oli, on ja jääb alati samaks: vägivald, kes on tugevam, piirid ja territooriumid, huvide konflikt.»
Oma esimeses Briti ajakirjandusele antud intervjuus pärast peaministriametisse naasmist kirjeldas Tusk maailma, mis kubiseb lääne jaoks eksistentsiaalsetest ohtudest: mitte ainult täitmatult sõjakas Venemaa, vaid ka massilise sisserände tekitatud kultuuriline ja sotsiaalne segadus ning ähvardav rahvastikukriis, mis peab paratamatult järgnema praegusele madalale sündimusele.
Kasvav jõukus ja mõjuvõim
Poolal on varsti ELi suurimad konventsionaalsed relvajõud, millele eraldatakse üle viie protsendi SKTst. Tusk ütleb, et Poola vaibumatu majandusbuum viib keskmise poolaka ostujõu – elatustaseme, mida nad oma sissetulekuga lubada saavad – sellel aastal mööda Jaapanist ning varsti ka Hispaaniast ja Uus-Meremaast.
Ta väidab, et tema riigi edusammud ja moraalne autoriteet annavad talle õiguse pretendeerida geopoliitilisele juhirollile: «Poolalik mõtteviis peaks saama üleeuroopaliseks.»
Seejuures on Tusk selgelt pettunud, kui kohtab mõnede oma kolleegide juures nähtust, mida ta nimetab küünilisuse ning õpitud abituse seguks. «Kui ma kuulen, kuidas mõned Euroopa poliitikud räägivad: «Me peame juba täna hakkama mõtlema, kuidas me ühel päeval Venemaaga suhted taastame» – ma olen liiga vana ja ma ei ole naiivne – see tähendab, et keegi Euroopas tahab taastada Nord Stream 2, teha Venemaa nafta ja gaasiga head äri ja nii edasi. Minu jaoks on see alati kõlanud nagu äratuskell.»
Mistahes kokkulepe Putiniga Ukraina saatuse üle ei oleks väärt tinti, millega see alla kirjutatakse, lisab Tusk. Sellest saab «pidev igavene sõda», senikaua kui Venemaal midagi drastiliselt ei muutu.
Reaalsus ja inimõigused
Tuski hinnangul kujutab massiline sisseränne Euroopale vähem vahetut, kuid siiski tõsist ohtu. Schengeni ala, mida kunagi Poolas nii idealiseeriti, on nüüd piiripatrulle ja kontrollpunkte täis pikitud, ning Saksamaa saadab Tuski meelehärmiks sisuliselt kõik varjupaigataotlejad piirilt tagasi.
«Sellises kontekstis (ebaseadusliku sisserände haldamine – toim) on sul ainult halvad valikud. Mõnikord tuleb võtta karme meetmeid, kui tahad täita oma kõige olulisemat kohustust – kaitsta oma ühiskonda, piiri ja territooriumi. Ja just seetõttu ongi see peaaegu kõigi Euroopa riikide jaoks nii raske.»
Suur osa probleemist on Euroopa inimõiguste konventsiooni (ECHR) jäik ja laialivalguv tõlgendamine, ütleb Tusk. Koos Itaalia ja Taaniga on Poola avalikult nõudnud selle üle järelevalvet tegeva Strasbourgi kohtu reformi.
«Äsja rääkisin tund aega Giorgia Meloni (Itaalia peaminister – toim), Mette Frederikseni (Taani peaminister – toim) ja teistega võimalusest saata välja süüdimõistetud kurjategijad, vägistajad või terroristid,» lausub Tusk.
«Mõnes riigis on see endiselt võimatu, seda nende väga traditsiooniliste kohtuotsuste tõttu, mille järgi on inimõigused palju tähtsamad kui julgeolek. Ma olen olnud oma kolleegidega väga otsekohene ja isegi jõhker. Me ei saa neid muudatusi oodata. Me peame tegutsema kohe.»
Tusk suhtub mõistvalt ka Ühendkuningriigi partei Reform UK ja Konservatiivse Partei välja pakutud radikaalsemasse lahendusse: kui konventsioonile alla kirjutanud 46 riiki ei suuda kokku leppida, kuidas seda kaasajastada, siis on tema sõnul täiesti mõistlik kaaluda lihtsalt sellest lahkumist.
«Minu roll Euroopas on pigem julgustada peaministreid ja presidente tegema midagi enamat, kui lubavad konventsioonid,» selgitab Tusk. «Ma tean, et see kõlab minu kui vana inimõiguste eest võitleja suust pisut kummaliselt. Aga me peame austama tegelikkust. Poliitika peab tegelema tegelikkusega, mitte ainult unistustega.»
Tuski arvates on sisserände küsimus tihedalt seotud teise monumentaalse raskusega, mis kujutab endast «üht suurimat probleemi kogu lääne tsivilisatsioonile».
Rahvastikuprobleemide mõju
Poola sündimuskordaja on langenud 1,2 lapsele naise kohta, mis on üks madalamaid Euroopas. Lastesaamise soodustamiseks on Poola järjestikused valitsused loonud ühed Euroopa kõige heldemad rahalised toetused.
Tusk on otsekohene. «See ei tööta… Praegusel ajal on see pigem kultuuriline kui sotsiaalne probleem,» ütleb ta. «Kui sa küsid noortelt, eriti noortelt naistelt: «Mis on emaduse juures probleemiks?», siis see ei ole midagi sotsiaalset, see ei ole eluase, see ei ole raha: asi on selles, et neile ei meeldi see eluviis, kohustused, vastutus. Nooremal põlvkonnal on palju lihtsam elada ilma selle vastutuseta, sest kui sul on lapsed, pead sa olema palju vastutustundlikum.»
Helge külg tema riigi jaoks on see, et sajanditepikkune muster, kus poolakad läksid Lääne-Euroopasse ja kaugemalegi õnne otsima, on kindlalt vastupidiseks pöördunud. Praegu kolib Ühendkuningriigist ja Saksamaalt rohkem Poola kodanikke tagasi kodumaale kui vastupidi.
«Meie eelis – ja see on meile kõigile siin täiesti selge – on see, et Poola paistab olevat kõige turvalisem koht Euroopas (sisejulgeoleku osas – toim),» ütleb Tusk. «Eriti pärast Brexitit said poolakad aru, et objektiivselt võttes ei ole Ühendkuningriigi olukord kuigi palju parem kui Poolas. Ma tean ka, et britid on hakanud Ühendkuningriigist lahkuma ja alustavad uut elu siin Poolas.»
