Che Latino kirjutas:Olid veel suitsuküünlad, mida kasutati öökülmade vastu. Sellised rohelist värvi plekkpurgid
Mul vedeles kuuri all veel ca 10 aastat tagasi kaks veneaegset suitsuküünalt... aga mitte plekist vaid papist madalad ümmargused junnid... ca 15..20cm läbimõõduga ja ca 8...10cm kõrged. Mingit kollast väävli jms möga täis. Aga nii kaua niiskes seisnud, et enam vunki üles ei võtnud. Vene aeg sai kasvuhoones ja aiamaal selliseid suht tihti kasutada.
Mõnikord põlesid ilusasti lõpuni (st põles kõik ära) aga vahel kustus lihtsalt poole peal. Aga üks selline suur junn tossas mingi paar tundi.
Raudteel väävlit korjamas käisime meiegi.... ja kopikaid raudteele ladumas
Kui rong kopikatest üle sõitis, siis pressis need lapikuks ja õhukeseks, mis oli lapsepõlves ikka üks "jube äge värk" ja niiviisi mõne raudtee viadukti all võisime käia tundide viisi istumas ja ronge ootamas olenemata ilmast....
Troll kirjutas:Oh, me tegime poistega ikka palju äkilisemat pauku karbiidiga. Selleks oli vaja šampanjapudelit...
Mul klassivennad kes olid omavahel pinginaabrid, tegid ka šampuse pudeli ja karbiidiga pauku... üks selline pudel aga ei lõhkenud... viskasid heinamaale, ootasid kaua aga ei midagi.
Ja siis läksid ikkagi lõpuks vaatama, et mis värk. Üks võttis maast pudeli vaatas ning ulatas teisele ja pauk käis kahe vahel, pudeli üleandmise hetkel.
Ühel lendas üks pudelikild vasakusse suunurka ja teisele paremasse suunurka... täpselt nagu mõõdteult, ühtemoodi ja peegelpildis.
Mõlemal õmmeldi kiirabis suunurgad uuesti kokku ja mõlemale jäi suhtkoht suur arm ka suunurka.
Istusid siis ühes pingis... ühel vasak suunurk lõuani lõhki, teisel parem.
Ühe mehe pilt, 40 aastat hiljem oma armiga, mul on, teise oma kahjuks ei ole
- paugutaja 1.jpg (35.14 KiB) Vaadatud 3196 korda
*
Meie poisikestena "tegime pauku" ka kaaliumpermanganaadi (tripperililla
) ja metallipuru seguga.
Poes müüdi kahekomponentset "hõbeda värvi", kus oli kaasas pakike hõbedat värvi mingi metallipuru/hõbada värvi pulbrit. See sobis väga hästi.
Tavalise "lõhkepaketi" tegime paberist, kaaliumpermanganaadi ja metallipuru segu sisse, paks kiht riidest isoleerpaela ümber.
Väike auk keskele, mille külge teipisime tikud väävlitega augu kohale.
Siis tõmbasid koos paketiga tikutoosi pealt tikud põlema ja kiirelt viskasid minema, enne kui kärakas käis.
Erikõva "pomm" oli sama pulbrisegu suusakepi torus.
Võeti mingi 10...15cm pikkune alumiiniumist suusakepi toru jupp, keskele viiliti süütamiseks väike auk, üks toru ots peksti kinni, puru sisse, teine ots kruustangide vahel samuti kokku ja valmis. Aga seda pidi "viitega süütama", muidu võisid mõnest kehaosast halvimal juhul ilma jääda. Mõeldi välja igasuguseid viitsütikuid. Parim oli säraküünlast tehtud sütik.... n.ö. tavalised nõuka aegsete poiste mängud
Praegu mõtlen, et olime ikka parajad turakad küll.
70-ndatel vedeles veel omajagu suurest sõjast vedelema jäänud kraami ka, mis oli eriohtlik ja nii palju meil ikka üldjuhul mõistust oli, et seda õnneks valimatult näppima ei läinud.
*
Üks lookene veel.
Linnas asus nõuka ajal piirkate väeosa koos ladudega.
Osa ladudest olid puidust, plankudest-laudadest kokku klopsitud ja roheliseks värvitud suured kuurid.
Eks ajahammas oli siit sealt neid kunkusid purenud ja osa laudadest ära mädanenud või lihtsalt lahti tulnud.
Ühe suurema puukuuri tagasein oli totaalse võsa sees ja seal mitu lauda lahti. Üks klassivend oli selle avastanud ja käinud ühes laos asja uurimas.
Võttis sealt kaasa mingi väikse plekkanuma. Sellised nagu gaasimaski filtrid. Pealt keeratava korgiga/kaanega.
Tuli laiama, et näete sain mingi vägeva vene keelsete kirjadega plekkpurgi.
Eks me siis kangutasime selle lahti ühe kortermaja trepikojas.
Sees olid pisikesed mustad graanulid, nagu imeväikesed kuullaagrid.
AGA nii kui selle topsiku lahti saime, nii hakkasid kõikidel silmad kipitama, sügelema vett jooksma.
Mida rohkem silmi sügasid-hõõrusid, seda hullemaks läks. Midagi pudenes ka maha.
Jooksime tänaval olnud kaevu juurde ja pesime oma käed ning silmad ära. Kellel hakkas kohe parem, kellel alles mitu tundi hiljem....
Õhtul vaatame, gaasiavarii masin sõidab selle kortermaja ette, kus me seda topsikut avasime.
Kõik uksed ja trepikoja aknad tehti lahti. See vähene jama mis maha pudenes oli mööda maja laiali läinud ja inimesed kutsusid gaasiavarii
See oli mingit sorti pisargaas graanulite kujul.
Klassivend, kelle omanduses see vägev kraam oli, vedas muidugi selle ka järgmine päev kooli kaasa.
Puistas mingisse ühe korruse poiste peldikusse maha seda natukene.
Noja terve kool oli seda jama täis, kõik käisid ringi silmad punased peas ja pisarad voolasid.
Kogu suur keskkooli hoone aeti ühel hetkel kiiruga õue (no kellad helisesid nii, nagu tsiviilkaitse õppuste ajal oli treenitud õhuhäiret), kõikidel jäid koolikotid ja üleriided koolimajja. Tunnid jäeti pooleli ja hiljme üldse ära. Kohale ilmus miilits. Siis veidi hiljem pintaskutes ja lipsudes mehed. Veel hiljem tuletõrjujad koos gaasi- ja hapnikumaskidega.
Kõikide asjad ja riided, mis koolimajas, puistati läbi.
Väljas puistati läbi kooliõpilasi.
Klassivennal oli see väärt kraam jäänud koolikotti ja leiti üles.
Igavene suur jama tuli sellest.
Lihakombinaadi haru pealt sai näiteks salpeetrit. Korra tatikana sealt sedasi mitmekilose tükiga süles tulles pidas miski mees kinni ja uuris, mis värk. Kuulnud vastust, laskis edasi - tema valvas kotimehi (üle aia visatud lihakraamile järgi tulnuid).