See on juhuslikult teema, millest veidike tean.
Juba üle 10 aasta tagasi oli artikkel (ja kindlasti mitte esimene) sellest, kuidas Põhja-Venemaalt imporditakse mammutivõhkasid. Briti poolelt korraldas asju endine NSVL major ja vene poolelt olid tal haakuva hingelaadiga tegelased vastas. Seal on erinevad sortimendid olenevalt sellest, kui hästi võhk säilinud on, kas kipub minema "sibula" moodi rõngasteks, mis osa võhast on säilinud jne. Kaevatakse ikka tonnides.
Kogu bisnis saab hoogu juurde sellest, et CITES on elevandivõha kasutamise põhimõtteliselt lõpetanud. Ka restaureerijad on suures hädas ja tõestamine, et sul on 1949. aasta eelne materjal, võib olla igavene keberniit. Eriti USA tolli kohta jutustatakse igasugu ebameeldivaid lugusid. Väitesse, et artiklis kujutatud Hongkongi vaateaknal olevad esemed on tehtud mammutivõhast, suhtun skeptiliselt seni, kuni ise pole käes hoidnud. Väga suure tõenäosusega on tegu illegaalse elevandivõhaga.
Valge mere kandist pärit mammutivõhka on Euroopas elevandiluu alternatiivina juba sajandeid kasutatud. 18. sajandil Pariisis tehtud eset olen ise käes hoidnud, aga kindlasti on vanemaid.
Mida tehakse mammuti muude luudega, ma ei tea. Kindlasti ei ole neil toormaterjalina mitte mingit väärtust (suured luuesemed tehakse tänavpäeval kaameliluudest). Võimalik, et käibivad tagasihoidlikus mahus algsel kujul suveniiridena. Mammuti- ja elevandivõhk ei ole luu, vaid hammas.
Artiklis esinev väide, et tavakliimas lagunevad luud 10 aastaga, aga seal igikeltsas kestavad aasatuhandeid, ei pea paika. Maa alla sattunud luu säilivuse osas on kõige olulisem pinnase happelisus. Aluselises pinnases nagu meil Põhja-Eestis kestavad tavalised põdraluud või nendest esemed ka 10 000 aastat ja ei nõua säilimiseks pärast väljakaevamisi eritingimusi ega mingite mögladega katmist. Ka Eestist on kiviaja asulakohalt leitud tükk mammutivõhka, mis dateeriti vist 40 000 aastat vanaks või nii. St. ilmselt oli tegu ürginimese paleontoloogilise leiuga, mille nad olid kasutusele võtnud.