Autotehnikateema

[AMvA]

Ütlesin ma kuskil, et nõuka ajal? Või funktsionaalse lugemise probleem?

Jutt oli sellest, kuidas need sõidukid vanasti/nõuka ajal lõhnasid

Tea nüüd, ma pea aastat 15 suure koguse mossedega majandanud ja üheski sõitvas isendis pole peadpööritavat bensiinihaisu tundnud. Muid lõhnu küll. Viimane auto, mis bensiini järele lehkas, oli Molotov. No ja Zilid muidugi kah, aga seal oli põhjus muus- sohvrid tavatsesid kabiinis jämedat voolikut hoida.

Ma ei ole mitte kuskil väitnud, kuidas vene autod lõhnasid või ei lõhnanud. Kuid teatav spetsiifiline lõhne neil siiski juures oli, Mossedel rohkem kui Zhigullidel.

[Kapten Trumm]

Kopika tulekuga tuli NSVL autotööstuse käsutusse müriaad igasugu asju, võibolla ka parem vakstu istmete katmiseks.
Seda ma võin küll kinnitada, et 2140 lõhnas teistmoodi kui 2103. Ja 2109 lõhnas teistmoodi kui 2103. Kõige kvaliteetsema lõhnaga, mis meil olnud on, oligi 2103, kuna sellel olid tekstiilist istmed, siis sellist vänget vakstuhaisu polnud.

Üks lõhnade allikas on nt märja elemendiga (õli) õhufilter. Kas seda 412 peal oli, ei oska praegu öelda, 408 peal oli kindlasti ja Volgal oli. Kindlasti oli asi ka selles, et tööautodeks Ladasid sai väga harva, mossed ja volgad aga olid nagu nende peremehed - ja tööautoga sõideti aastaringi ning peale vihma garaazi pannes ei nühitud lapiga piinlikult kuivaks.

Minuarust kõige parem salongi lõhn on kvaliteetse nahksisu oma. Hooldatud korralik nahksisu lõhnab ka 30 aastat hiljem.

[vanahalb]

Ikaruse kero oli selline nagu on tänapäeval ka Webasto ja Eberspächeri kerod, ehk eraldi põlemiskamber.

Ma ei mäleta et päris uutes Ikarusedes oleks vinguhais olnud. Ikka päevinäinutes kus mingid tihendid järgi olid andnud.
Nagu öeldud, uusi kerosid euroalustega kuskilt võtta polnud.

Koolibuss oli selline mis saadeti iga päev Tallinnast ja üldiselt oli selleks hommikul Laz, õhtul kollane Ikarus. Mitte kõige uuemad ja Ikaruses oli talvel kogu aeg mingi vinguhais. Laz-idest mäletan rohkem ilget siduri kärssamist. Busse oli 5-6 kindlat ja väga harva (vist kui ükski neist hinge sisse ei võtnud) saadeti punane Ikarus. See oli kõvasti parem tase. Uuem ka muidugi sest sellised sõitsid pikemaid liine ja olid kollastest linnaliinibussidest paremini hooldatud. Kui linnaliinibuss katki läks - mis siis ikka . Varsti tuli uus ja parem ning rahvamass pressis end sisse.

[Rebane11]

Eks need linnaliini omad said vatti ka - peatusi ja ristmikke palju. Pidurdusi ja paigaltvõtte, käiguvahetusi. Linnadevaheline keeras nina õiges suunas ja voilaa - polnud tarvis enam pedaalide ja kangidega võimelda.

[Kapten Trumm]

Nende väsinud Tallinna kollastel Ikarustel puhus talvel salongis tuul ja lõõtsa aukudest ning uste vahelistest pragudest tuiskas lumi sisse.
Rääkimata selle tossava kulunud mootori aroomidest.

Meil muidugi need Ikarused olid ka tohutu läbisõiduga, mul töötas klassivenna isa Mootoris kaugliini Ikaruse peal, ükskord sattusin selle bussi peale, ütles, et üsna korralik buss, läbisõit oli ainult 1,5M kilomeetrit. Pikematel sirgetel käis spidomeetri osuti 120 kmh juures ära. Põhiprobleemiks olid undavad tagasillad, küllap seepärast, et NSVL-s ei mõistetud korralikku hüpoidõli teha ning vaestel 90ndate alguses sõitsid enamik autoparke veel vene õlidega, kuna see oli odav.

Olen lugenud mingist Indoneesia saareriigi mereväest, kes kasutas NSVL Ossa tüüpi raketikaatreid. Mootori ressurss olla olnud kuni 3000 tundi. Mis suure diiselmootori kohta on väga vähe. Peale NSVL lagunemist, kui kadus "moraalne kohustus" osta kehva õli "suurelt ja jagamatult" ja hakati kasutama USA päritolu õlisid, olevat samade mootoritega nähtud ära ka 15 000 tundi. Lihtsalt õli kvaliteedi vahe arvelt.

Mosse mootoril, mille läbisõiduks enne esimest kapremonti lubas tehas 120 000 km, oli Teboili õlidega sõites silindrites hoonimisjäljed 160 000 peal näha nagu uuel mootoril. Ja Teboili õlisid peeti üheks kehvemaks (tehti neid venest ostetud toorõlidest).

[Kapten Trumm]

Vene keele ablajatele üks põhjalikum video "mis mootorid enam ei kesta".
https://www.youtube.com/watch?v=zEmJOJ7Pywk

[AMvA]

Vene keele ablajatele üks põhjalikum video "mis mootorid enam ei kesta".
https://www.youtube.com/watch?v=zEmJOJ7Pywk

Põhjalik see video nüüd küll ei ole, eriti kui võrrelda selle Eesti mootoridoktori videotega. Suht üldine jutt, mis on enam vähem kõigile teada, kes vähegi rohkem tehnikast jagab.

[Peeter]

See ei olnud mingi eriline üllatus ega saladus, et omal ajal (90-ndate algus) Soomest ostetud välimuselt väsinutele aga mootori poolest veel hästi lennanud Sigullid peale Viiburis taskukohasema kütuse ostmist enam nii hästi edasi ei tahtnud minna.... ja kui kodus õlivahetus kah tehtud sai, siis selgus, et "vene õliga suitseb kah veel, raisk...., ". Ehk siis seal veel lennukas mootor osutus meie asjadega hoopis remondiootele kvalifitseerunuks.

[Peeter]

Meil muidugi need Ikarused olid ka tohutu läbisõiduga, mul töötas klassivenna isa Mootoris kaugliini Ikaruse peal, ükskord sattusin selle bussi peale, ütles, et üsna korralik buss, läbisõit oli ainult 1,5M kilomeetrit. Pikematel sirgetel käis spidomeetri osuti 120 kmh juures ära. Põhiprobleemiks olid undavad tagasillad, küllap seepärast, et NSVL-s ei mõistetud korralikku hüpoidõli teha ning vaestel 90ndate alguses sõitsid enamik autoparke veel vene õlidega, kuna see oli odav.

Minu mäletamist mööda kui keegi ikka miljonini jõudis, oli see suur sündmus ja siis ka lehes artikkel ja pildid tööeesrindlastest jne. Mõni võis tõesti ehk isegi 1,5M ka kätte saada, aga need olid ikka suured erandid. Üldjuhul läksid need bussid ikka juba enne miljoni täitumist mahakandmisele. Sest olid läbi.

[Kapten Trumm]

Mina kasutasin Mootori Ikaruste teenuseid vahemikus 94-96, siis enam tööeesrindlasi polnud ja küllap parema puudumisel sõideti nendega, kaua kannatas. Maantee ääres oli tagasilla undamine igatahes kaugelt kuulda.

Tollal hakkasid lääne bussid alles tulema, oli Soomest toodud arktilisi Scaniaid ja mõnda kaugliini sõideti lausa linnaliini bussiga. Mina üritasin neid Skandinaavia bussiveterane vältida, arktilisel versioonil oli suvel salongis põrgupalav ja istmetel oli seal ruumi tunduvalt vähem (ma 193), kui Ikaruse pikkusesse bussi oli 46 koha asemel 60 kohta topitud. Sestap sättisin ennast alati Mootori reisidele, kus Ikarused olid.

Ikarus oli väga hästi õnnestunud buss, nii nõuka busside kui ka nende 70ndate vanarauaga võrreldes, mida nt Sebe siia vedama hakkas. Ainus viga oli vast see, et talvel oli toas jahedavõitu, et vähemalt Tallinna piirini tuli jopes istuda. Ruumi oli kuninglikult, vedrustus mugav, müra talutav kui tagasild liiga ei ulgunud. Ikarus 250ga (kaugliini oma, ees üks käsitsi avanev uks) sai korra käidud mingil Baltikumi ringreisil pea nädal aega. Samas suvel oli salongis talutav, aknad ja katuseluugid käisid ikka lahti.

Väike ekstreem kah: 1995 sügisel õnnestus Rakverest Väike-Maarjasse sõita veel Paz bussiga. 53 mootori põrina ja mootorivingu saatel. Veauto ninaga KaVZ-e ei mäleta, et kohalikel liinidel oleks sõitnud. Sellistega sai mõnikord kolhoosipõllul käia. Ja ekstreemi hulka kuulus ka õpilasmaleva lõpuekskursioon kohaliku kolhoosi vineerist kerega TA-6ga, mida kroonis ventilaatori radikasse lendamine ja seejärel edasi sõit 25 km kaupa, pooletunniste "jahutuspeatustega".

Ahjaa, Ikaruste läbisõidust, tundub, et mu sõbra isal oli ikkagi õigus
https://levatek.eu/ikarus-256/
Sama bussiga võib muuseumiööl sõitu ka teha, saate siis ettekujutuse, misasi 1,5M km on.

Selle bussi viimane sõit toimus 1998. aastal. Läbisõiduks oli tal sellel hetkel 1 500 647 kilomeetrit.

[paadikapten]

Mina Tartu linnaliini-Ikarustest mingeid lõhnu ei mäleta. 90-ndatel (mu koolipoisiaeg) olid nad lihtsalt igatpidi "sõelad", tuul käis kohinal läbi ja talvel olid nad tavaliselt külmad. Lõõtsades olid mõnikord pikad ja laiad augud. Soolobussidel olid mõnikord amordid kutud, iga suurem ebatasasus teel andis taldadesse ja kannikatesse tugeva hoobi. Eriti karm tunne oli, kui buss läks näiteks läbi teetöödest asfaldisse jäänud augu. Mäletan sedagi, kuidas 1 lõõtsabuss sõitis marsruuti, haagis taga viltu ja selle vasak tagumine nurk peaaegu teepinda kraapimas.
Veoki ninaga bussi kasutati, et koolist lapsi Tähtverre ujumistundidesse viia. Lapsi pandi peale nii palju, et mingi hulk ei pääsenud istuma. Mõni õpilane hakkas seepeale ujulasse sõitma linnaliiniga. Kui oli talvine väljasõit Vooremäele lõbutsema, tellis kool lõõtsaga linnaliini-Ikaruse. Sinnagi tuubiti lapsi nii, et mingi osa pidi seisma, sest need väljasõidud olid meie koolis popid.

[Zwyx]

Veidi nostalgiat Ikaruste teemal:
- 1 000 000 km läbisõitmine oli suur sündmus, mõletan tolleaegsest "Tehnika ja tootmise" ajakirjast vastavat artiklit, kus olid fotol pärgadega ehitud buss ise ning bussijuhid. Tekstis mainiti, et sellise läbisõidu saavutamine polnud lihtne, tuli ka vabadel päevadel bussi kõbimas ning hooldamas käia.
- Tartu linnaliinibussidel oli huvitav vaadata juhtide endaloomingut - näiteks enda töökoha kinniehitamist. Tehase poolt oli vist ettenähtud selline diagonaalne vaheseinake juhi selja tagant esiklaasi keskele ning mõnel harval bussil oli see paika jäänud. Ülejäänutele oli plekist ja muudest kättesaadavatest materjalidest aretatud igasuguseid vaheseinu - osadel ulatus see esimese ukse keskele, teistel oli kogu esiuks enda vaheseina taga peidetud ning kodanikud pidid kahe ülejäänud uksega hakkama saama.
- uste avamiseks ning sulgemiseks oli tehase poolt enne nähtud 3 + 3 signaallambiga nupplülitit, aga selline lahendus polnud bussijuhtidele meeldiv ning aretati lisalüliteid, mille vajutamisel siis kõik 3 ust korraga avanesid ning sulgusid. Ühel eriti edeval kodanikul oli vastav tumblerlüliti käigukangi nupu juurde toodud, et käevaeva vähendada.
- talvel olid bussid jahedad ning suvel soojad. Vähemalt Tartus olid salongiakende avatavad osad blokeeritud (käepideme sisse oli monteeritud avamise vältimiseks mutter), mistõttu ainus õhuvahetus oli katuseluukide kaudu, aga osadel bussidel olid ka need lukku pandud.
- 1990. aastate alguses oli mingi defitsiit salongivalgustusega. Tootja poolt olid lakke pandud neljakandilised plastvalgustid, mille sees ~5 5 W lampi. Ajad olid aga karmid ning seetõttu töötas kogu bussi peale ehk mõnes valgustis paar lampi, seega sõit toimus hämaras.
- bussi esiukse avamiseks väljast oli võimalik avada paremal esiotsas olev luugike ning vajutada nuppu.
- busside vedrustus oli tagasihoidlik ning üle Tartu Sõpruse silla sõites käis iga vuugikoha (mis kaetud tollal metallpaneeliga) ületamisel korralik pauk.

[Kapten Trumm]

Tollal, kui tammepärgasid jagati, oli uusi busse veel saada ja raha oli ka.
Aasta 1994 paiku aga, oli majanduslikult väga raske aeg ja tuli fekaalist saia teha, eks sellest ka need "pooleteist millised" bussid. Tuli neid busse firmadel kapitaal- ja taastusremontida ning kannibaliseerida ühtesid teistele osade saamiseks.

Tegelt oli Ikarus 1980ndate lõpus vägagi advanced masin, ainus viga, mis tänapäevaga võrreldes on, on turbovaba diisel, mida tuli jõu saamiseks korralikult pöördesse ajada, sh käigukangiga vehkida ning polnud konditsioneeri. Taoline mootor tähendab suuremat kütusekulu. Muidu võiks sellisega kasvõi tänag sõita, mugav õhkvedrustus, suhteliselt müravaba sisemus, rahuldavad istmed ja palju ruumi (võrreldes lääne bussidega, kus samasuurte masinasse topiti 60 istet sisse ja istuda tuli põlvedega eesistuja neerudes.

Muidugi sündis see ime MAN-i litsenside ja know-how abiga, mida ungarlased tootma õppisid, agregaatidel oli tähis RABA-MAN.

[Erureamees]

Kui siin juba selline jooming lahti läks nagu vähelugupeetud idanaaber ütleks, lisan ka paar seni mainimata asja teemasse. Nood iseloomuliku ulgumisega Raba sillad olid umbes 80- ndatest ka LAZ- bussidel ainus variant. Sealjuures LAZ- idel kasutati kolme erinevat ülekannet. Hinnatud olid muidugi kiiremad sillad. Endal mul oli juhus mingil ajal kilulinna lähiümbruses piloteerida nn "kollast" ja mitte toda linnalähi varianti kahe uksega vaid kolmeukselist, millel oli "kiire sild". Neljanda käiguga läks 80 välja. Ja paljud ilmselt ei tea, et nii mõnedki lõõtsaga Volvo bussid, mis Tallinnas 90- ndatel linnaliine sõitsid olid Ikarus- Volvod. Ei, nad ei näinud välja nagu klassikaline Ikarus. Meie maal ja linnas liikus muidu kolme põlvkonda Ikarus- busse: pika taguotsaga Lux- i eakaaslane linnast oli vist 620 aka "traktor", millel oli mootor ees ja juhi kõrval üle mootori " sõbrameheiste". See osa moodustas klaasseinaga eraldi kabiini. Taoline relv oli hiljem näiteks Viljandi 8. autobaasil tehnilise abi autoks ja omas ka pukseerimisvõimekust. Siis kuskil 70- ndatel ilmusid "valged" ja nende erikujuna ka "lõõtsad". Ma numbrit hästi ei mäleta. Oli vist 180. Umbes samal ajal tulid ka "akvaariumid" ehk Ikarused 250. Tegelikult oli ta oma aja kohta päris kena buss ja sai ka läänes kiita ja kohati neid ka müüdi, sealjuures isegi Põhja- Ameerikas. Igasugused 255 ja 256 olid minu arust pigem downgraditud variandid. Ja linnas jäi "valgete" epohh minu arust lühikeseks ja peale tulid "kollased". Algul ainult kolme (lõõts nelja uksega) variandid, hiljem ilmusid Tallinnas ja Tartus ka kaheukselised linnalähiliini variandid.
Kliendi poole pealt lisaks, et lapse- ja noorukipõlves olen kogu tee püsti sõitnud nii Viljandist Tallinna kui ka Tartusse. Ja see Ikaruste jahe kliima oli pigem juhist sõltuv, mitte sisseehitatud ja konstruktsiooniline eripära.

[Kapten Trumm]

Eks vaestel 90ndatel Ikaruste juhid seda kero käima ei pannud või panid natukeseks, et diislit säästa.
Tallinna linnas need kollased ikarused olid sellised, et õige peatuse märkamiseks tuli jäätunud küljeaknasse "vaatepilu" kraapida. Või hoolega peatusi lugeda.

Aga siis, võrreldes nende Lazide-Liazide ja muude õudukatega oli Ikarus nagu sõõm lääne õhku. Eriti rämedad olid veel need Mazi mootori peale kolhoositöökojas ümber ehitatud.