www.militaar.net

Aleksandr Sotnik: Putini Titanicu põhjaminek

Vene ajakirjanik ja publitsist Aleksandr Sotnik kirjutab, et peagi puhuvad Venemaal uued tuuled.

Venemaa pühakodades on pokemonide püüdmine keelatud. Selle eest võidakse lausa istuma panna. Samal ajal Putini käitumine G-20 tippkohtumisel Hiinas meenutab just nimelt pokemonide püüdmist. Küll kohtub ta Hollande’iga kuskil kõrvalkoridoris, haarates teisel kuuehõlmast kinni, küll surub Theresa Mayle pihku oma higise käe, küll sikutab Obamat kuluaaridesse jutuajamisele.

Kõik televiisoris näidatava pildi pärast, kõik valijaskonna pärast, kellele telepropagandistid pajatavad juba praegu minutist minutisse, kuidas «meie asendamatu president loob Suure Kahekümne läbirääkimiste trendi».

Samal ajal kargavad Kremli sullerid närviliselt ühelt jalalt teisele: «Kas sanktsioonid viimaks siis tühistatakse või mitte?» Neid, vaesekesi, võib ju isegi mõista, kui arvestada, kui kiiresti kahaneb nende vara väärtus, kõige selle väärtus, mille nad «enneolematu vaevaga» on kokku riisunud ja röövinud, kasutades kõige muinasjutulisemate skeemide ja kõige silmatorkavamate lurjuste abi.

Majandussanktsioonide tühistamise küsimus on põhiline, sellest sõltub tervikuna Vene Titanicu ühe või teise kursi (täpsemalt põhjamineku) edasine saatus. Kui tühistatakse, kas või osaliselt, või vähemalt leevendatakse, võib uppumisega minna veel aastakümneid. Sõnaga, saab endiselt valetada, varastada, inimesi lämmatada, vastalisi vangikongi visata. Kui aga tugevdatakse, siis uppumise kiirus suureneb ja keegi ei oska ennustada, kui paljud reisijad pääsevad, kui paljud aga lähevad koos laevukesega põhja.

Putin ja tema lähikond on närvis. Täristavad relvadega Ukraina piiril, tugevdavad survet rahvusvahelisele üldsusele ja demonstreerivad igakülgset valmidust minna hübriidselt konfliktilt üle sellele kõige «kuumemale» vormile. Sõjandusekspert Pavel Felgenhauer on ühemõtteliselt hoiatanud, et niisugune «ümbersünd» võib toimuda juba lähiajal. Sama meelt on veel mitmed eksperdid, kes usuvad, et Putini «võimaluste aken» jääb iga päevaga aina ahtamaks.

Näiteks kehtestas USA vahetult enne G-20 tippkohtumist uusi sanktsioone nii üksikisikutele kui ka Venemaa ettevõtetele. Nimekirja sattus isegi Jalta kinostuudio. Eriti äratasid tähelepanu Sberbanki ja VTB «tütred». See oli Putini administratsioonile otsekui «must märk», mis vihjas, et sanktsioonide võimaliku tühistamise teemal uneleda on tulutu. Suure liidri välispoliitilise edu teemal võib valijaskonnale näkku valetada kui palju tahes, pajatada annekteeritud Krimmi suurepärasest elust, aga kui ka tuhat korda öelda «halvaa», ei muutu suus sellest veel magusamaks.

Venemaal sähvivad juba esimesed ühiskondliku rahulolematuse välgatused: küll kuulutavad näljastreigi välja ettevõtte Kingkoul kaevurid, kes pole juba aasta aega palka saanud, küll korraldavad talunikud-traktoristid marsi Moskva peale, hoides hirmust värisevate käte vahel «palvekirja presidendile», küll asuvad protestima Togliatti ettevõtte töölised. Aga see ei ole loomulikult isegi ligilähedaselt võrreldav pahameelemaruga, mis puhkeb siis, kui juhtub see, mida nii väga pelgab Kreml. Ja see pelgus on igati põhjendatud.

Majanduslik kokkuvarisemine pidanuks toimuma «juba eile». Putin on end nii ülepeakaela sõda mängima unustanud, et seda masinat enam peatada ei saa. Sõda nõuab aga üüratult raha. Üks asi on välispoliitiline šantaaž, mille korral võib kellaosuteid ehk isegi natuke tagasi keerata, aga hoopis midagi muud on välispoliitilised ja majanduslikud riskid, mis kaasnevad tohutu suure maa isoleerimisega. Mitte suure ehk võimsa (sest Venemaa on purupaljaks röövitud), vaid just territooriumilt tohutu suure.

Krimmi ära noppinud, Donbassis tuulispasa tekitanud ja Süürias kätt harjutanud diktaator võinuks ju ka peatuda. Sügavalt välja hingata ja sõnada: «Meid on austama hakatud, me olemegi kõige võimsamad. Aga nüüd, davai diskoteeki!» Kuid sanktsioonid, mille kehtestamisele venemaalased reageerisid ääretult kergemeelselt, on tõepoolest osutunud Putini režiimi püsimise peamiseks probleemiks. Medvedevi sõnadel «raha pole, pidage siin vastu» on väga sügav tõepõhi all. Kremli kleptokraatia iseloomu teades võib täie veendumusega kinnitada, et kui «kiireneb vabalangemine kuristikku», siis suureneb ka «viimse lõikuse» – mis, muide, käib juba kõikjal täie hooga – kiirus ja haaregi.

Ja mitte ainult ei suurene, vaid hakkab lõpule jõudma. Kui riigikassas kolksatab viimaks viimne kopikas, laiutatakse rahva ees käsi ning öeldakse puhtsüdamlikul toonil ja siiral ilmel: «Vabandust küll, aga riigikassa on tühi ja täita pole seda millegagi. Või kui, siis ainult teie taskute arvel.»

Põhimõtteliselt käib see nii juba praegu: muudkui mõeldakse välja uusi skeeme, makse, andameid ja koormisi, aga veel saadavad neid südantlõhestavad hüüatused «Lääs on meid paljaks teinud ja laostanud!». Kui seda sakramentaalset fraasi hakkavad kuuldavale tooma propagandistid, ongi kõigil kõik selge. Eks ole, Obama ei ostnud ju miljonite dollarite eest jahte, Hollande ei hankinud kortereid Kotelnitšeskajal ega lennanud SuperJetil koos oma lemmikkoertega, Merkel ei leidnud ju oma poegadele hea elu võimalusi, avastades neis aina uusi «äritalendi» tahke.

Ja kui pidada silmas, et «kõik on juba ammu pihta pandud» ning raha ei ole kuskilt võtta, siis tuleb Medvedevi valitsus paratamatult ohvriks tuua. Mitte asjata ei seisa meie «suur tüürimees», kes tüürib Kremli saalide vahet juba 17 aastat, suure valiku ees, millise mudeli kasuks otsus langetada: Kudrin või Glazjev?

Kudrin nõuab reforme, mis põgusalt nõrgestaksid repressiivset režiimi ja annaksid ärimaailmale hingamisruumi. Glazjev käib välja lihtsa ja kättesaadava meetodi: trükkida raha juurde, uputada kogu maa rahaga üle. Enesestki mõista on mõlemad ummikteed.

Kudrini variant lihtsalt pikendab režiimi agooniat, annab sellele veel pool aastat juurde (muide, pole välistatud, et see rahuldabki Putini lähikonda, annab neile võimaluse lõplikult oma asjad jonksu seada ja rahulikult õhupallil eemale lennelda, kaugemale uppuvast Titanicust, mis muidu võiks ka neid ennast kaasa kiskuda). Glazjevi variant on aga täitsa hullumeelne. See saadab meid ringiga tagasi «Pavlovi kommipaberite» juurde, milleks mäletatavasti muutusid Nõukogude rahatähed 1991. aastal, mil piksenoolena selgest taevast kaotati viiekümne- ja sajarublased, mis muutis inimesed ühe hetkega kerjusteks ja kaltsakateks.

Väljapääsuta Ukraina kriisist, naasmiseta rahuaja rööbastele, poliitiliste reformideta on Venemaa edasine püsimine võimatu. Aga isegi selle sedastuse võib üsna julgelt heita poliitilisse prügikorvi, sest Putini režiim on läbinud juba kõik «bifurkatsioonipunktid», mida üldse on võimalik läbida. Venemaa kui bandiitliku, agressorist riigi maine on tänaseks selline, et kuidas ka edasi elada ja ennast jätkuvalt reprodutseerida sooviv režiim ei kavaldaks, ei usu keegi enam isegi tema kõige paremate kavatsustega kuuldavale toodud sõnu.

Lääs vaatab aga «kaldalt» seda mastaapidelt koletislikku hiigellaeva uppumist, kuulab õudusega ohvrite karjeid – ja ei liiguta lillegi, et uppujaid päästa. Sest alles eile nõudsid needsamad «uppujad», suunurgad vahutamas, verd ja ainult verd, olgu ukrainlaste, baltlaste või kelle tahes ja kõigi oma järjest, sealhulgas «vihkamist väärt pederastide» verd. «Tuumarusikaga» vehkimine koos «Iskanderite kirvega» veenis maailma üldsust lõplikult, et tänane venemaalane-putinist kujutab endast lihtsalt meeltesegaduses pitekantroopust, kes kasutab nuia asemel moodsat tehnikat.

Maailm on sellele koopamehele juba vastanud tehniliste hüpetega. Veel veidi ja pole kellelegi enam vaja ka «naftaläga». Selle ajajärk on läbi. Ainult Kremli imperialistlikud kleptokraadid ei ole sellest veel aru saanud. Nad ei suudagi, sest nende aju ei ole võimeline aduma peent piiri, mis eraldab üht ajaloojärku teisest. Neil puudub aktiivne mõttetegevus ja seda pole neile vajagi, sest nad elavad väga lihtsa paradigma järgi: kätte krahmata ja ära joosta, aga kui järele jõutakse, siis ajada hambad irevile ja anda vastu vahtimist.

Eelajalooliste elajate käsutusse on jäänud üksainuke argument: kuulsusrikas tuumarelv, mille nad pärisid NSV Liidult. Akadeemik Juri Rõžovi sõnul, keda ma päris hästi tunnen, hoitakse seda relva jubedates tingimustes. Pealegi möödus tuumalõhkepeade «ekspluatatsiooniaeg» juba 1990. aastate lõpul.

Nii et tuumašantažeerijate hüsteeriat ei peaks õieti päris tõsiselt võtmagi. Aga kui on olemas kas või tuhandikprotsendine võimalus, et neid jäänuseid kasutatakse sõjalise konflikti korral, siis paraku ei saa seda argumenti kuidagi arvestamata jätta. Seepärast Putiniga üldse räägitaksegi, tema aga võib jätkuvalt taguda õõnsavõitu kumiseva imperialistirinna pihta.

Peamine küsimus, millega eksperdid praegu silmitsi seisavad, seisab selles, millal leiab aset lõplik ja pöördumatu kokkuvarisemine. Paraku ei oska ma sellele küsimusele vastata. Eelneva põhjal on selge, et see toimub vältimatult ja paratamatult.

Ainus, milleks saavad valmistuda tsiviliseeritud riigid ja vastutustundlikud poliitikud, on valmisolek käivitada programm «Toit tuumarelva vastu» kogu Venemaa territooriumil. Pitekantroopuste käest tuleb võimalikult valutult ära võtta see «võlunui» ja seejärel hakata neid harjutama uute elutingimustega. Kui see üleüldse on võimalik.

Aga see on juba teine lugu …

Секретная дача Дмитрия Медведева в Плесе огорожена 6-метровым забором, но для Фонда борьбы с коррупцией это не проблема, и мы готовы показать вам эту усадьбу площадью 80 гектаров (три территории Кремля) и стоимостью не меньше 25-30 млрд рублей.
Шикарную резиденцию лидеру списка «Единой России» оплатили газовые магнаты из компании «Новатэк», перечислив эти деньги как «благотворительность».
На эту сумму можно было бы сделать платные операции вообще всем, ВСЕМ нуждающимся больным детям. Но деньги пошли на дворец Медведева.
Такая у нас благотворительность, такая у нас власть. Голосуйте против «Единой России».

soul kirjutas:Valeri Solovei: miks Venemaal ei ole demokraatiat
http://arvamus.postimees.ee/v2/3830845/ ... mokraatiat

Valeri Solovei: miks Venemaal ei ole demokraatiat

Miks otsustasid vene inimesed nõnda kergekäeliselt vahetada demokraatia ja vabadused klaashelmeste vastu kirjutab vene politoloogist meediaekspert Valeri Solovei.

Isegi kõige tulihingelisemad tänase Venemaa ja Putini austajad vaikivad häbelikult, kui jutt läheb 18. septembril ees seisvatele riigiduuma valimistele. Need ei sarnane kuidagi vabadele, ausatele ja võistluslikele valimistele. Neile lubatakse ainult Kremli heakskiidu saanud parteid ja kandidaadid, hääletamise tulemused on varem ette määratud ning parlamendil ei ole nagunii valitsemissüsteemis mingit tähenduslikku osa.

Kui valimised on muudetud imiteerimiseks ja farsiks, siis tähendab see, et Venemaal puudub demokraatia keskne element. Muide, ka teiste elementidega - sõnavabadus, inimõigused, sõltumatu õigusemõistmine, võimu allumine ühiskondlikule kontrollile - ei ole lood sugugi paremad.

Aga nii pole alati olnud. Viisteist-kakskümmend aastat tagasi peeti valimisi, kus käis äge rebimine ja tulemused olid täiesti ettearvamatud. Parlament etendas poliitikas üsna tähtsat osa, ajakirjandus ei peljanud võimu kritiseerida, riigis tekkisid ja arenesid kodanikuühendused. See ei olnud täisväärtuslik demokraatlik süsteem, kuid olid olemas selle arvukad sirguvad võrsed. Miks see kõik on kadunud, haihtunud «kui uni, kui hommikune udu»?

Venemaa liberaalidel on kombeks süüdistada kõiges president Putinit isiklikult, nimetada teda veriseks türanniks. Kuid Venemaa viimase viieteistkümne aasta ajalugu ei anna sugugi välja dramaatilise vabaduse ja türannia võitluse mõõtu. Kõik on palju labasem. Venelased viskasid vabatahtlikult ja vastupanu osutamata demokraatia minema, nagu oleks see tüütuks muutunud lelu.

Põhjustki pole raske tabada. Inimesed ei hinda kunagi seda, mis on neile kergelt kätte langenud. Tšehhid ja eestlased, poolakad ja lätlased, ungarlased ja leedulased võitlesid aastakümneid iseseisvuse ja demokraatia eest. See oli sõna otseses mõttes üldrahvalik võitlus. Need rahvad võitlesid demokraatia ja omariikluse välja enda kannatuste ja piinadega. Kommunismi kokkuvarisemine ja NSV Liidu hukk oli nende jaoks ajalooline võit.

Venemaal olid asjad teisiti. Venelased tahtsid kukutada Gorbatšovi, aga ei soovinud Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Nad tahtsid paremini elada, aga ei saanud hästi aru, kuidas see on seotud demokraatiaga. Iseseisvus ja demokraatia langesid Venemaale kaela ootamatult, vaat et soovimatult. Need kaasnesid NSV Liidu hukuga, mitte ei olnud teadliku üldrahvaliku võitluse tulemus.

Kõik postkommunistlikud riigid elasid 1990. aastatel üle raskeid aegu. Kommunismi selja taha jätmise eest tuli maksta kõrget majanduslikku ja sotsiaalset hinda. Aga kui Ida- ja Kesk-Euroopas ning Balti riikides kompenseeris üleminekuperioodi õudusi eesmärgi mõistmine ja tunnetamine, siis Venemaal oli tegu lõputu õuduse ja kannatustega, ilma et kuskil oleks terendanud mingit sihti.

Veel enam, kogu uue ajajärgu ebaõiglust ja kuritarvitusi seostasid venelased just nimelt demokraatia ja liberalismiga. Need sõnad muutusid suisa sõimusõnadeks ja solvavateks siltideks. Milleks meile «demokraatia» ja «vabadus», kui me elame halvemini, peame taluma rahvuslikku alandust ja kaitsetust? - see küsimus kerkis kogu Venemaa huulile.

Putini ajalooline tähtsus seisneb selles, et ta andis sellele küsimusele niisuguse vastuse, mis rahuldas Vene ühiskonna valdavat enamust. Uus võim ütles ühiskonnale: ärge sekkuge poliitikasse, loobuge vabadusest ja te saate vastu poliitilise stabiilsuse ja majandusliku õitsengu. Valdav enamus maast võttis ettepaneku innukalt vastu. Tähtsusetu vähemus üritas protestida, aga ei leidnud toetust.

Kuigi Venemaal teadsid kõik suurepäraselt, et poliitilist ja õigussüsteemi lammutatakse kogu jõust, pigistati selle ees silm kinni, sest isiklik heaolu ju ikkagi kasvas. See oli nagu klassikalises Nõukogude anekdoodis: igaüks eraldi võetuna oli Ühtse Venemaa vastu, aga kõik koos hääletasid selle poolt. Nii tekkiski «ühiskondlik leping», millele rajanes Putini Venemaa stabiilsus.

Selle lepingu taga ei seisnud diktatuuri kurikaval ja dramaatiline pealetung vabadusele ega ka venelaste väidetav põline tõmme autoritaarsuse poole, vaid ühiskonna enamuse kaine peaga langetatud otsus.

Vaesemad kihid said garanteeritult riigi toetuse, kujunev keskklass aina kerkiva elatustaseme, rikkad enneolematu rikkuse kasvu. Tasuda selle eest vabaduse ja demokraatiaga tundus igati õige valik. Vähimatki soovi tormata barrikaadidele ebaõiglase ja korrumpeerunud võimu vastu ning võistluslike valimiste ja sõnavabaduse poolt, inimestel ei olnud. Nii ei saa kuidagi öelda, et keegi oleks venelastelt demokraatia ära varastanud. Ei, nad ise vahetasid selle heaolu kasvu vastu.

Niisugusel ühiskondlikul lepingul on üks väga haavatav tahk. Kui majanduslik olukord halveneb, hakkab ühiskond ilmutama rahulolematust lepingu rikkumise pärast. Venemaa 2011.-2012. aasta poliitilised rahutused järgnesid 2009. aasta majanduskriisile, mis oli küll tõsine, aga mitte väga pikk.

2014. aastal algas Venemaal uus sotsiaalmajanduslik kriis - seekord äge, halastamatu ja kauakestev. Elatustaseme poolest on venelased langenud aastat viisteist tagasi. Viieteistkümne Putini aastaga kogutud sotsiaalne ja materiaalne «rasvakiht» on haihtunud. Tarbimisparadiis on jäänud selja taha, ees ootab sunnitud asketism, vaesus ja kannatused. Senine ühiskondlik leping - heaolu vabaduse eest - on puruks rebitud. Enamik ühiskonnast kaotas vabaduse, aga ei saanudki asemele heaolu.

Võimud pakuvad välja uue lepingu: asketism ja puudus tasuna kõigist külgedest vaenlastest ümbritsetud Venemaa suuruse eest. Kui senine ühiskondlik leping oli sisu poolest majanduslik, siis uus on patriootiline.

Selle Achilleuse kand peitub selles, et patriotismi ei saa leiva peale määrida ega lastele nälja peletuseks närida anda. Patriotismiga ei saa tagasi maksta laenu, seda ei saa isegi rõiva asemel selga tõmmata. Patriootlik ideoloogia on edukas siis, kui raskused ja koormised jagunevad ühiskonnas võrdselt, kui rikkad ja tugevad toovad kodumaa hüvanguks suuremaid ohvreid kui nõrgad ja vaesed.

Kuid tänasel Venemaal tuleb kannatada ja raskusi taluda just nõrkadel ja vaestel. Ühiskondlikust ebaõiglusest ei ole Venemaal kunagi vabanetud, aga praegu on see hakanud ühiskonda eriliselt erutama. Miks mõned endistviisi nutsu kokku ajavad ja jahte ostavad, sel ajal kui meil ei jagu isegi leiva ostmiseks raha? - küsivad inimesed aina sagedamini ja aina vihasemalt.

Seepärast võib patriootliku ühiskondliku lepingu eluiga jääda lühikeseks. Isegi võimas Nõukogude Liit ei suutnud patriotismiga kompenseerida ebatõhusat poliitilist ja majanduslikku süsteemi. Tänane Venemaa on tollest suurest ja hirmuäratavast riigist igas mõttes nõrgem.

Aga isegi kui variseb kokku ka patriootlik ühiskondlik leping, kui ka kaovad praegused võimud, ei teki Venemaal veel automaatselt demokraatiat. Elavad ju lõppeks maal edasi ikka needsamad inimesed ikka nendesamade arusaamade ja harjumustega. Ning taas kerkib sama küsimus: milleks meile üldse vabadus?

Итак, начнём с самого лучшего результата в ТОР 100 с российского концерна ВКО «Алмаз-Антей» (в списке санкций), который сохранил 11позицию. Согласно рейтингу концерн заработал в 2015 году $6,97 миллиарда, хотя в 2014-м цифры были совсем другие, а именно $9,209. То есть, разница в выручке за год составила минус $2,239 млрд, или в процентном выражении -24,37%!

На 16-м месте разместилась «Объединенная авиастроительная корпорация» (в списке санкций) заработавшая в 2015 году $4,64 млрд. В 2014-м эта корпорация размещалась на 14-м месте с выручкой в $6,24 млрд. Потери в 2015-м составили $1,6 млрд или -25,63%.

На 25-м месте находится корпорация «Вертолеты России» (в списке санкций) с выручкой $3,2 млрд, но, в 2014-м она занимала 23-ю ступень и тогда заработок «вертушек» составлял $3,9 млрд. Таким образом, разница в прибыли минус $0,7 млрд или -19,34%.

Интересная получалась ситуация с корпорацией «Тактическое ракетное вооружение» (в списке санкций), которая заняла 37-е место, ранее прибывая на 31-м. Однако, выручка предприятия составила $2,387 млрд, в то время как в 2014-м было $2,147. Ракеты нынче в цене, Искандеры могут радоваться росту выручки на $0,24 млрд или +11,1%.

Новичок рейтинга концерн «Радиоэлектронные технологии» (в списке санкций) производящий авионику и средства радиоэлектронной борьбы разместился на 48-м месте с выручкой 1,678 млрд.

Не имеющий аналогов в мире «Уралвагонзавод» (в списке санкций) занял 60-е место. Опустился «отец» Т-90 и Армат с 52 места. Выручка уменьшилась с $1,545 до $1,01 млрд, на $0,525 млрд или -34,34%.

И замыкает российское присутствие в ТОР 100 Концерн РТИ, который не только показал самое оглушительное падение, с 69-го места на 83-е, но и соответственно уменьшение выручки с $947,2 млн до $660,1 млн. В итоге минус $247,1 млн или -30,31%.

Подведём итоги? А они не особо и радужны для топового российского ВПК. Потери в выручке по сравнению с 2014-м составили $5,311 млрд. Средний спад по предприятиям, ухудшившим показатели выручки -26,8%. Санкции не страшны?

Да, Россия продолжает занимать одни из лидирующих позиций в мире по экспорту оружия и пополнять свой дряхлый бюджет за счёт продажи «орудий смерти», но тенденции очевидны – факт спада неоспорим. И главное, весьма показательно смотрится общий показатель выручки семерки российских топов в размере $20,54 млрд на фоне всего лишь одной британской BAE SystemsIan с выручкой в $25,2 млрд…