14. märts 2016 23:59
Donbassi sõja ajal ühe suurima Ukraina armeed toetanud vabatahtlike ühenduse loonud praegune Luganski oblasti kuberner Georgi Tuka (52) peab ametit, kus saaks korruptsiooniga kokku ajada miljon dollarit kuus, tema aus palk on aga viimase kursi järgi 185 eurot. Oblast on endiselt sõjapiirkond ning see vajutab kohalikule elule oma raske pitseri.
-Kohalikud inimesed kurdavad, et on raske hakata võimu armastama, kui enamikus on siin ametis vanad, veel Janukovõtši-aegsed ametnikud ja koolides õpetavad vanad õpetajad, kellest paljud olid separatistide ajal väga aktiivsed ning aitasid korraldada Ukraina-vastaseid referendumeid jne. Kui tõsine see probleem on?
Väga tõsine.
-Kust võtta uusi ametnikke, uusi õpetajaid?
(Laiutab kätega.)
-Mida siis teha?
Seda pole kerge lahendada. Näiteks õpetajate siia meelitamiseks tuleks anda neile mingid eelised. Aga õpetaja palk on siin olematu. (1500–2500 grivnat ehk 50–85 eurot – J. P.) Elamist neile pole. Kes siia tuleb?
-Kas uusi ametnikke on lihtsam leida?
Ei ole, samad probleemid. Minul kui oblasti juhil on palk 5500 grivnat (185 eurot). Ma elan ühiselamus koos paljude teistega. Maksan seal toa eest 1700 grivnat (57 eurot) kuus. Kui aga üürida Severodonetskis (kus asub praegu ajutiselt Luganski oblasti valitsus – J. P.) ühetoaline korter, siis see on praegu juba 3000 grivnat (100 eurot) kuus. Olukord on väga halb. Siia on riigiametitesse tööle tulnud mitukümmend tuhat inimest teistest Ukraina regioonidest. Mul pole võimalik neile kõigile elamist pakkuda. Ainuüksi politseis töötab siin oblastis 2000 mujalt Ukrainast pärit politseinikku. Severodonetskis elavad nad endises eeluurimisvanglas kongides. Neil pole reaalselt mujal elada.
-Kas pole võimalik vanad ametnikud vallandada ning võtta nende asemele tööle vähem inimesi, aga ausaid?
Kust neid võtta? Kui ma siia tulin, olid mul ka suured roosad prillid ees.
-Et ülemuse või ministri võid ju ausa panna, aga kui tema alluvad, kogu vertikaal varastab, siis pole sellest kasu.
Kahjuks jah. Riigiametnik ei tohiks sellist palka saada. Me ise lükkame ta sellega korruptsiooni sisse. See on kogu Ukraina probleem.
-Miks siis riigiametnike palku ei tõsteta?
Minu meelest on see populism, et ametnikel ei tohi palku tõsta, kui kogu rahvas elab vaeselt ja majandus langeb. Me oleme kõik elavad inimesed. Minu tugitooli (peab silmas kuberneriametit – J. P.) hind on reaalselt üks miljon dollarit kuus.
-«Normaalne korruptant» suudaks teie ametis teenida miljon dollarit kuus?
Jah. Kas see on normaalne, et mina, sõdiva oblasti kuberner, teenin kuus 5500 grivnat, aga noor politseinik teenib Kiievis 8000 – 12 000 grivnat (270–400 eurot) kuus?
-Mida teha, et kaks aastat tagasi separatiste uskuma jäänud Luganski oblasti elanikud muutuksid Ukrainale lojaalsemaks?
Ma jagaks selle teema kaheks: massimeedia ja isiklik kogemus. Kui rääkida meediast, siis toimiks kõige paremini ilmselt see, kui blokeeriks Vene propagandameedia tegutsemise Ukraina territooriumil. Kahjuks pole seda tänasel päeval võimalik teha, sest kanalite transleerimine käib satelliitide kaudu ning seda signaali on raske segada.
Optimaalne variant oleks see, kui meie NATO sõbrad laseksid selle satelliidi alla, aga kahjuks pole see ka praegu realiseeritav. Jääb üle teine tee: panna rõhku Ukraina enda meediale. Minu suureks kurbuseks jääme kogu aeg kõigis suundades maha.
Ukraina üks allajäämise põhjus on tohutu riiklik bürokraatia, seda ka meedia riikliku toetamise küsimuses. Näiteks, kui me hakkame siin transleerima mõne Ukraina tele- või raadiokanali signaali separatistide kontrollitavale alale, siis separatistid summutavad selle kolme-nelja päeva jooksul.
Võib ju tunduda, et poleks midagi lihtsamat kui teisele sagedusele ümber lülituda ja edastamist jätkata, aga ei. Selleks tuleb saada Kiievist hulk nõusolekuid ning aega võtab see K U I D! Me kulutame loa saamiseks kolm-neli kuud, lülitame sageduse ümber, aga kolme-nelja päeva pärast on see jälle summutatud.
-Kuidas lõppes katse luua Ukraina kontrollitaval alal telekanal, mis on suunatud separatistide võimu all olevale Luganski oblasti alale?
Seda lihtsalt summutatakse. Kuid meil on hoopis üks väga hea näide selle kohta, kuidas riigiametnik ostis ühest «punase tsooni» (peab silmas rindetsooni – J. P.) rajoonist oma raha eest retranslaatori, sülitas lubadele ja edastab nüüd Ukraina kanalite signaale teisele poolele. Kui hakatakse summutama, siis ta ronib lihtsalt katusele ning lülitab kohe teisele sagedusele ja korras.
-Ta edastab ise nii tele- või raadiosignaali?
Ukraina raadiokanalite omi. Telega on kõik palju keerulisem. Pärast mitmekuist ootamist saime lõpuks loa püstitada signaali edastamiseks Luganskisse telemast (asub separatistide kontrolli all). Selle kõrgus tuleb 160 meetrit. Me anname endale aru, et separatistid võtavad seda kohe kui objekti, mis tuleb hävitada, kas siis diversandigruppide abil või kuni otsese suurtükitule rünnakuni.
-Kuidas te kavatsete seda masti kaitsta?
Alustasime sellest, et otsisime kohta, mida oleks suurtükkidest väga keeruline tabada. Diversantide vastu peab seda kaitsma aga sõjavägi.
-No küllap suudavad separatistid selle telemasti signaali ka summutada?
(Tuka tõmbab sügavalt hinge ja vaikib mitu sekundit.) Tänu Venemaale on separatistid tehniliselt muidugi palju paremini varustatud kui meie.
-Ühesõnaga, seis on praegu selline, et kui separatistide alal elavad inimesed isegi tahaksid, ei saaks nad ikka Ukraina telekanaleid vaadata?
Neil on sellega suured probleemid.
-Kas te oskate hinnata, kui paljud Ukraina võimu all elavatest Luganski ja Donetski oblasti elanikest vaatavad pidevalt Vene telekanaleid?
Paljud.
-Hoolimata isegi sellest, et kaabel-TVst pole Ukrainas neid enam kuskil võimalik vaadata?
Jah, aga «taldrikutega» on väga raske võidelda. Võiks muidugi üldse ära keelata satelliit-TV kasutamise, aga see pole tõsine jutt.
-Mida siis tuleb ikkagi teha, et võita Donbassi elanike usaldust ja suurendada lojaalsust? Vähemalt nende oma, kes elavad Ukraina kontrolli all.
Seda on võib-olla raske uskuda, aga kõige positiivsem muutus suhtumises Ukraina riiki on näha nendel aladel, kus inimesed teavad oma kogemuse põhjal, mida tähendab sõda. Inimesed teavad seal, et «Putin, päästa meid!» tähendab sõda. Muidugi on veel palju idioote üle kogu riigi, kes ei tea ega tahagi oma nahal teada saada, mida tähendab sõda. Nende seas on ka palju neid, kes on okupeeritud aladelt põgenenud siia, aga levitavad endiselt oma propagandat.
-Intervjuu alguses rääkisite, et südame võitmiseks on väga tähtis isiklik kogemus.
Jah, see on kõige tähtsam. Kui ma tulin kuberneriks, siis nägin andmeid, mis lõid mu täiesti pahviks: 93 protsenti siinse piirkonna elanikest pole kunagi käinud Ukrainast väljas ning üle 80 protsendi pole kunagi ületanud oma oblasti piire. See tähendab, et siin oli moodustunud omamoodi suletud territoorium, kuigi kõik piirid olid lahti. Inimestel pole siin mingit isiklikku kogemust, kuidas elatakse mujal. Seetõttu oligi nendega nii kerge manipuleerida. Seetõttu oligi neile nii lihtne pähe tampida müüte verejanulistest banderalastest ja risti löödud poisikesest.
Meil on nüüd programmid, millega saadame Luganski oblasti lapsi koolivaheaegadel üle Ukraina, ka Lääne-Ukrainasse külaskäikudele. Saadame ka välismaale. Tänu Leedu saatkonnale saime saata kümme last terveks aastaks Leetu õppima. Ma suhtlesin hiljuti Skype’i teel, nad olid vaimustuses, neil oli tekkinud palju suuri sõpru. Olen sada protsenti veendunud, et kui nad tulevad tagasi, ei saa nendest enam separatiste. Just selliseid vahetusprogramme tuleks teha veel rohkem, ka tudengitele. Mina panen selles osas väga suure rõhu just noortele, kes saavad oma suhtumisega mõjutada ka vanemaid. Aeg lendab väga kiiresti. Need noored, kes on praegu 13, saavad varsti 18 ning teevad enda jaoks otsuse, kas võtta relv kätte või mitte. Selle otsuse eest on vaja juba praegu võidelda.
-Loodame, et viie aasta pärast pole neil vaja sellist valikut teha! Aga kui isiklikust kogemusest veel rääkida, siis nagu ma olen näinud Luganski oblastis ringi sõites, on siin vaid üks ametlik ülekäik separatistide poolele ning seegi vaid jalakäijatele. Kas poleks mõtet selliseid ülepääse rohkem avada, et just seal elavad inimesed saaksid tulla Ukraina poolele ja näha ise, kuidas siin elu paraneb, võrreldes nende eluga?
Muidugi oleks. Aga vastaspool saab suurepäraselt aru, et neile see plusse ei lisa. Nagu ma hakkan kuskil läbipääsupunkti avamist ette valmistama, hakatakse neid kontrollpunkte provokatsiooniks tulistama. Loomulikult olen ma sunnitud siis protsessi peatama, sest mulle on inimeste ohutus kõige tähtsam. Selle peale tulistamised lakkavad. Nii kui ma teen aga uuesti katse hakata punkti avama, algavad jälle tulistamised. Teen sellest ainukese järelduse, et vastaspool ei taha läbipääsupunkti avamist.
-Saan aru, et Luganski oblastis pole tehtud sotsioloogilisi küsitlusi elanike lojaalsuse kohta, aga mida teie sisetunne selle kohta ütleb?
Minu sisetunne ütleb, et enamik inimesi kaldub toetama Ukrainat ning 95 protsenti inimestest toetab rahu. Praegu on peaaegu võimatu korraldada siin jälle kampaaniat «Putin, tulle appi». Enamik inimesi teab, millega see lõppeb.
-Nii et te olete kindel, et kui separatistidel õnnestub mingil kombel edukas pealetung, siis kohalikud ei hakka neid enam lilledega tervitama nagu 2014. aastal?
Enamik inimesi põgeneb. Keegi ei taha enam sellesse hakklihamasinasse sattuda. Sellepärast arvan ka, et soola-leivaga vastvõtte enam ei tule. Tuleb ainult sõda. Keegi ei hakka oma maad separatistidele andma. Neile, kes arvavad teisiti, on mul lihtne retsept: kohver, raudteejaam, Moskva! Kui armastad Putinit, siis osta pilet ja lase käia!
-Nagu ütleb idamaade tuntud vanasõna, et ükskõik kui palju sa ei ütle sõna «halvaa», suus sellest magusam ei hakka. Inimesed vajavad Ukraina riiki uskumiseks eelkõige tööd ja infrastruktuuri, eriti teede taastamist ja ehitamist. Kuidas sellega on lood?
Halvad.
-Kas sellepärast, et sõdival Ukraina riigil pole raha?
Asi polegi niivõrd rahas. Sõda on alati ohtlikkus, risk ja ebastabiilsus. On naiivne oodata, et sellisesse regiooni tuleksid investorid. Teiseks on siia ümber asunud väga palju inimesi, kes elasid varem aladel, mis on praegu separatistide kontrolli all. Loomulikult vajavad ka nemad tööd. Kahe-kolme kuuga suurenes siin elanike arv 25–30 protsenti. Töökohtade puudus on meile väga terav teema. Keskvõimu kontrollitav Luganski oblasti osa on 90 protsendi ulatuses põllumajandusmaa. Agraarsektoris kiiresti palju töökohti luua on palju keerulisem kui tööstuses.
-Sevjerodonetskis on suur lämmastikutehas (kuulub Ukraina ühele tuntuimale oligarhile Dmitri Firtašile, nagu ka seisev Nitroferti tehas Ida-Virumaal – J. P.) ja Lisitšanskis suur naftatöötlemistehas (kuulub Venemaa naftahiiule Rosneft – J. P.), mis kumbki ei tooda midagi. Nende käivitamine annaks hoobilt üle 10 000 töökoha. Mis on nende perspektiiv?
Need on valmis tööd alustama, kuid nad tahavad saada pideva elektrivarustuse garantiid. Kahjuks ei saa ma sellist garantiid anda. Mõlemad tehased saavad elektrit ainsa oblastis töötava elektriliini kaudu. Kõik ülejäänud liinid on sõjas puruks lastud ning parandada neid saa, sest asuvad separatistide aladel või siis jooksevad piki eraldusliini. Minskis on ammu kokku lepitud, et vastaspooled peavad lubama elektriliinide ümbruse demineerimise ja lubama remondibrigaadidel tegutseda, aga see ei toimi. Siin pole meie süüdi.
-Kuidas Ukraina saaks tagasi praegu separatistide käes olevad alad?
Ma ei kahtle, et saame tagasi, aga ma olen kahe käega selle poolt, et seda tuleb teha ainult rahumeelsel teel. Et ei hukkuks meie sõdurid ega rahumeelsed elanikud. Kui hukkuvad terroristid, siis see mind ei loksuta. Selleks (separatistide võitmiseks – J. P.) ei ole palju vaja: tuleb sundida Putinit loobuma terroristide toetamisest. Kõik. Ja kolme kuuga on need alad meie kontrolli all.