Autotehnikateema

[Kapten Trumm]

M-tech vedrustusega BMW (kollased Bilsteinid jne) normaalse 225 suverehviga läheb sealt 100 kmh kuiva ja sooja asfaldiga läbi iga kell.

Kapten Trummile silmaringi laiendamiseks : Neljarattaroolimisega mitsu galant on sellistes kohtades bmw st üle .

Kes veel ei tea, siis kuni E34/E30 kereni oli BMW tagasild passiivselt rooliv.
Kurvis auto kaldudes hakkasid ka tagarattad roolima, näiteks paremkurvis, kus auto kaldus vasakule, pöörasid tagarattad mõned kraadid vasakule.
Hilisematel mudelitel see featuur kadus, kuna järjest nõrgenev autojuhtide ettevalmistus ei võimaldanud taoliste, täpseid juhtimisvõtteid nõudvate autodega toime tulla (alates mudelitest E36 ja E39 toimus teatav "mersustumine").

Taolise "iseroliva" tagasilla miinus on muidugi selles, et maantee pikilainetes on auto kaunis närviline ja nõuab pidevat roolimist.

Mul on tööautoks 8. põlvkonna Galant olnud, tavalise roolimisega. Mingeid eriti erksaid sõiduomadusi ma sealt ei mäleta. Tavapärane, keskpärane hall jaapani tarbeauto ilma millegi silmapaistvata.

[Kapten Trumm]

Sõmerul EPT-s oli akude taastamise tsehh, tegutses veel käesoleva sajandi alulgi. Aku võeti juppideks, pandi uued plaadid, valati klemmid kokku ning purgid pigiga kinni. Taaskasutust oli päris palju, päris kindlasti said ainult uued plaadid paika, ülejäänust kasutati ära niipalju kui võimalik. Isegi nende teenust kasutanud, oli ikka palju odavam kui uut akut soetada.

Praktikas polnudki seda akut (vähemalt eraauto omanikul) niiväga kuskilt soetada, sestap tuli leiutada.
Et selle viletsavõitu vene pliiaku eluiga pikendada, olid kasutusel ekstreemsed võtted nagu aku treenimine jne.
Muidugi aku eluea määrab suurest laadimisrelee toimimine, 3 rubla 62 kopikat kontaktidega laadimisrelee (RR-362) võis aku nii tühjaks keeta kui laadimata jätta, ampermeetrit armatuuris tuli hoolega silmas pidada.

[Peeter]

Et selle viletsavõitu vene pliiaku eluiga pikendada, olid kasutusel ekstreemsed võtted nagu aku treenimine jne.

Füüsikal ja keemial põhinevate "võtete" kasutamist nüüd kohe "ekstreemseteks" küll ei maksa nimetada, aga nojah, eks ta tänapäevaste laiatarbe-reaalteadmiste korral sinna "ulme" ja "ekstreemi" poole tundu jah.

P.S. Kui täna oleks ampermeeter kuskil salongis nähtaval, siis pakun, et enamus juhiluba omavaid isikuid ei oskaks selle näiduga midagi peale hakata.... Isegi "laadimise" kontrolltuli on ju juba asendatud "pardapinge kontrolltulekese või kirjega", st laadimine annab uisu (nt rihm lendab, ehk siis kiirelt tarbijad maha, et kannataks vajadusel kuskile "ära minnagi") aga auto ei ütle enne midagi, kui energia akust juba kulutatud ja ükskord pardapinge juba liiga madal on. Omal just oli selline lugu, ja suutsin veel õigeaegselt öelda mida teha ja kuidas kindlasti üritada koju jõuda. Probleem kajastus pelgalt juhile roolivõimu puudumisena.

[Kapten Trumm]

Lihtsalt kvaliteetne tänapäeva pliiaku, mis kestab aastaringsel kasutamisel 10 aastat, ei vaja mingit treenimist ja taoline kestvus jääb nõuka akudele kättesaamatuks igal juhul. Piisab, kui viitsid ehk kord-kaks aastas selle korralikult täis laadida.

Olen läbi teinud mittelaadiva genekaga auto maale viimise (40 km, CDI mootoriga). Sai aku siis tööl päev läbi laadija taga hoitud. Umbes 20 km pärast hakkas auto välja lülitama sõiduks mitte hädavajalikke elektritarbijaid nagu salongi ventikas, ABS jne. Natuke hiljem surid ära armatuuri kellad. 3-4 km enne sihtpuhkti oli pinge langunud juba niipalju, et CDI pihustid hakkasid jupsima (auto hakkas katkuma, tükati võimsus kadus) ja umbes viimane kilomeeter läksin jala (mootor jäi seisma), võtsin garaazist teise auto, ühe toimiva aku ja sain sedasi finishisse.

Antud autol oli selline "järelteenindus", et kuigi garantiiremont, siis genekas tuli kuskil tellida (nädal aega) ja senikaua sõitsin siis põleva laadimistulega. Kui tööl hoida laadija sabas ja piirduda linnasõiduga, siis elas üle. Maantee "jõudlusest" juba kirjutasin. Paar kuud tagasi vahetasin ära ka originaalaku, kestis teine 6.5 aastat, seejuures vähemalt jahedal ajal on sel akul seistes Defa laadija kogu aeg taga. Et kehva aku, arvan.

Tänapäeva diiselautodel on see probleem, et CDI pihustid vajavad päris palju voolu, W123 200D, kui juba käib, siis töötamiseks elektrit ei vajagi.

[Fucs]

Akude taastamist ei tea. Teoorias oli see nn vene pigiaku kergesti lahtivõetav, ehk sulatati purgid lahti, pandi uued plaadid aktiivainega ja on hea?

Sõmerul EPT-s oli akude taastamise tsehh, tegutses veel käesoleva sajandi alulgi. Aku võeti juppideks, pandi uued plaadid, valati klemmid kokku ning purgid pigiga kinni. Taaskasutust oli päris palju, päris kindlasti said ainult uued plaadid paika, ülejäänust kasutati ära niipalju kui võimalik. Isegi nende teenust kasutanud, oli ikka palju odavam kui uut akut soetada.

Punane Täht nr. 110, 20 september 1979

AKUDE REMONT

Üks teatumaid on kindlasti Sõmerul asuv akude remondi tsehh. Sealt saavad tihti abi ka oma rajooni majandid. Õige väikesest töökojast on välja kasvanud tsehh, mis on tuntud üle Eesti. Siit tuleb ümberehitatud akusid keskeltläbi 300 tükki kuus. Kellel on vaja olnud akumulaatoritega lähemalt kokku puutuda, need teavad, et akud vajavad perioodilist hooldamist, elektrolüüdi taseme ja tiheduse kontrollimist. Tühjenenud akumulaatori plaadid sulfateeruvad ia riknevad selle tagajärjel täielikult.

Sõmerule tuuaksegi iganenud ja kasutamiskõlbmatuks muutunud akud üle vabariigi. Neid tuleb ka üksikutest majanditest. Akud sorteeritakse, tervete purkidega akud jäävad tsehhi, katkised saadetakse Tallinna utiili. Terve, kasutamiskõlblik purk ongi peamine. Vanad akud demonteeritakse, purgid pestakse ja komplekteeritakse seejärel uuesti. Plaadid selleks tulevad Leningradist ja Podolskist. Akumulaatori plaadid on kahesugused, pluss- ja miinusplaadid. Esimesed on tumepunased, teised hallid. Elektrolüüdi, see tähendab väävelhappe ja destilleeritud vee lahuse mõjul toimub pluss- ja miinusplaatide vahel keemiline protsess. Keemilise energia näol salvestab akumulaator elektrienergia tagavara. Kohapeal valatakse akudele ka täiesti uued jalad ja klemmid.

Sõmeru EPT akutsehh 1979.jpg (200.91 KiB) Vaadatud 1015 korda

Meister-lukksepp Sinaida Vlasovski ütleb, et aku iga sõltub täielikult hooldamisest. Sõmerult väljasaadetavate akude garantiiaeg on 18 kuud. Kaks ja pool kuni kolm aastat on nende keskmine kasutamisiga. «Hea hooldamise korral garanteerin neli aastat,» ütleb tema.

Missuguses olukorras akumulaatoreid siia saadetakse, seda nähakse tsehhis hästi. Esiteks on need väga mustad, ilma korkideta, kaaned lõhutud. Kombainiakud tuuakse ilma kastideta. Nende purgid on aga väga õrnad ja ümbris vajalik. Kus tegu keemiliste protsessidega, väävelhappe ja pliiga, seal tuleb teatud käsitsemisvõtted omandada ja ohutustehnika reeglitest kinni pidada. Kellel kalduvus allergilistele haigustele, see nimetatud tsehhi tööle ei kõlba. Amet loetakse tervist kahjustavate kilda.

Selles väikses tsehhis on seitse inimest. Kaheksas on meister. Kaks töötajat valmistab koopereerimise korras tootmiskoondisele «Talleks» nn. elektrilisi pulte, keskeltläbi 140—150 komplekti kuus.
https://dea.digar.ee/?a=is&oid=punaneta ... ----------

* P.S. Ragneta Nuia (akude tõstmisest treenitud?) biitseps võib nii mõnegi mehepoja kadedaks teha

Sõiduautode akusid remonditi ka Tallinnas Lastekodu tn.24
Eesti Päevaleht 23 september 1972

... andmed sõiduautode teenindustöökodade kohta. Selle ala ettevõtetena esinevad kaks tehnilise teenindamise jaama: üks Veerenni tän. 54, teine Ülemiste tee 1, remonditöökoda, Kauba tän. 1, akude remondi töökoda, Lastekodu tän. 24 ning maalritöökoda (autode värvimine) Türi tän. 7.....
https://dea.digar.ee/?a=is&oid=estdagbl ... ----------

Meil oli Autotranspordibaasis nr.2 80-ndatel oma "akumees" ja akuosakond, kus neid akusid samuti ümber lapati ja taastati... mitmest pekki läinud akust pandi üks töötav kokku. Kuna sõiduautode akud olid suur defitsiit, siis ühe sellise taastatud GAZ-52/53 aku ma sealt omale välja peetisin ja toppisin oma Lada limule pagassi. Vedasin uued pikad kaablid ja kärutasin selle akuga üle kolme aasta.

Ja eks neid akusid ehitati ja parandati kohapeal ka mujal suuremates majandites, autobaasides ja autobussi- taksoparkides.

Pärnu Kommunist nr. 29, 10 veebruar 1984

Martin Jaanus

Pärnu Autobussi- ja Taksopargi akulaadija:

Olgu ilm milline tahes, talvel on akud kõige rohkem koormatud. Minu töö on akude kordategemine. Vahel tuleb päris hoolega sihtida, ehk teisiti öeldes nuputada. Ühest akust saad ühe korras elemendi, teisest teise. Nii võib mitmest vanast saada üks korralik vooluandja. Poisid tulevad, et Mart, ole hea mees, katsu asjast asja saada. Nii ma siis veel vajalik olen, kuigi seitsekümmend üks käes ja teine läheb. Ega ma neid akusid enam tõsta hästi jõuagi. «Ikaruse» aku kaalub näiteks 70 kg, aga poisid aitavad. Akude peale jäin kümme aastat tagasi, kui pensioniaeg kätte jõudis. Ütlesin, et tuleb kombineerida, otsida. Peamine on aga ikka laadimine. Viimastel aastatel on akud kehvemaks jäänud. Juba tehasest tulevad sellised, et vaata ja imesta. Taksol peaks aku vastu pidama 150 000 kilomeetrit, kuid seda ta välja ei vea. Aku iga oleneb ka juhist. Hea peremees hoiab.
https://dea.digar.ee/?a=is&oid=parnukom ... ----------

[Kapten Trumm]

Nõuka süsteemis, õigeid sidemeid omamata, oli kindlasti võimalik, et taastamiseks antud aku asemel said tagasi midagi muud, meistrimehel on ka sõbrad ja tuttavad, kellel oli vaja paremat aku korpust või veel midagi ja kust seda ikka saada kui kliendi tagant varastada.

Meile räägiti juba autoõpetuse tunnis, kuidas jääda ellu autode taastusremondiga - et mingeid korralikke juppe auto peal olla ei või, kuna need varastatakse remondi käigus ja asendatakse rämpsuga. Nagu õpetaja resümeeris - et neid puust juppe on sinna ennegi peale pandud, enne tehase väravat on tee allamäge, lükkate mäe otsast minema ja nii ta kohale sõidabki (nõue oli, et taastamisele minev auto pidi omal jalal kohale sõitma).
Esimese korra saad petta ja järgmine kord oled targem

Täiesti avalikult oli teada, et kõige suurema vargusriskiga varuosad olid need import jupid, mida kopikate tootmise alguses paigaldati (kui omamaiste koopiate tootmine polnud alanud), tuled, Weberi originaalkarbussid jne.

[Rebane11]

Kap remonti saatmine majandist oli ülimalt loominguline üritus. Mehhaanikud ju teadsid, millisel masinal keps koliseb ja kellel sild või käigukast undab. Korralikku asja ju ometi käest ei anna, sisuliselt lapati auto või traktor ringi.

[Kapten Trumm]

Minu vanaisa oli kolhoosis veoauto peal - et remondid tegi ise ja mootorid lappas ka ise ringi. Ei saavat võõrast tööd usaldada, oli moto. Meistrimees oli, kodus tegi kõik puutööpingid ise valmis, isegi puulõhkumismasina.

[Sten1111]

Garage 54 testis huvitavat viisis surnud aku elustamiseks. Algul pandi akule tarbija peale pikaks ajaks et viimneginpinge kaoks ja seejärel pandi laadija juhtmed valetpidi peale. Auto peale pandi ka nö tagurpidi juhtmetega ja töötas.

Genegaka meenusid seiklused. Olin kuressaares ja pidin viimase paadiga üle tulema. Vaatasin et aega veel on ja teen olerexis aega parajaks. Päris viimasel minutil ei startinud aga kui auto käivitasin märkasin ehmatusega geneka tuld. Läbisõit ka selline et harjad kulunud.
Väljas oli külm, pime ja sadas ka veel vihma seega päris ilma tarbijateta ei saanud. Tuled ära kustutasin siis ei näinud sõita ja poleks sadamasse jõudnud. Ilma soojenduseta ka ei saanud kuna tõmbas klaasi uduseks.
Teekonnal jõudsid igasugu tuled põlema minna ja uuesti ära kustuda. Kui piletikassasse jõudsin hakkas mootor ürnalt lonkama. Pilet käes ja siis avastasin et ma tegin suure pea ja panin kangi P peale. Voolu oli vähe ja see krdi elektroonika ei tahtnud lasta kangi liigutada. Logistades sain ikka käigu sisse ja praamis suri mootor ise välja
Autoks oli mingi 2010 diisel vito

[mongol]

Võtaks selle Otepää šikaaniläbimise siis käsile, mis, ässad? Tingimused on lihtsad - oma sõidurajas, 100 km/h. Mina ütlen, et jutumehed kõigest siin koos. Ma oma tagaveolisega üle 50-60 ei julgeks ja pole ka papist poiss (st päris elus).

[parkija]

On täiskuuöö , aga me teame , kes sellega hakkama saab

[vanahalb]

Kes veel ei tea, siis kuni E34/E30 kereni oli BMW tagasild passiivselt rooliv.
Kurvis auto kaldudes hakkasid ka tagarattad roolima, näiteks paremkurvis, kus auto kaldus vasakule, pöörasid tagarattad mõned kraadid vasakule.
Hilisematel mudelitel see featuur kadus, kuna järjest nõrgenev autojuhtide ettevalmistus ei võimaldanud taoliste, täpseid juhtimisvõtteid nõudvate autodega toime tulla (alates mudelitest E36 ja E39 toimus teatav "mersustumine").

See ei olnud mitte tehase featuur vaid ajas progresseeruv nähtus. Tagasilla puksid kulusid ära, rattad vajusid lääpa ja auto hakkas tunduma üha enam nelikroolitav.
Hilisematel mudelitel täiustati tagasilla konstruktsiooni.

[OLAVI]

....
Muidugi aku eluea määrab suurest laadimisrelee toimimine, 3 rubla 62 kopikat kontaktidega laadimisrelee (RR-362) võis aku nii tühjaks keeta kui laadimata jätta, ampermeetrit armatuuris tuli hoolega silmas pidada.

Kontaktidega releeregulaatorit tuli iga kuu kontrollida ja vajadusel reguleerida.
Laadimise kontrolltuli näitas ennast alles siis, kui midagi tõeliselt viltu oli ja ala-/ülelaadimist ei pruukinud üldsegi näidata.

[Kapten Trumm]

See ei olnud mitte tehase featuur vaid ajas progresseeruv nähtus. Tagasilla puksid kulusid ära, rattad vajusid lääpa ja auto hakkas tunduma üha enam nelikroolitav.
Hilisematel mudelitel täiustati tagasilla konstruktsiooni.

Loll jutt.
Tutvu enne tehnikaga ja räägi siis. Pean silmas korrasolevat tehnikat, millel rattad "lääpas" pole. BMW pole kunagi olnud suunitlusega odavatele ülalpidamiskuludele ja et sellega omal ajal igasugu rahatud rotid sõitsid, polnud tehase süü.
Mainin, et minu garaazis on nii E28 kui E30 olemas.

Muide, tagasilla vedrustuse geomeetria tõttu madalamate vedrude kasutamisel vajuvadki seal tagarattad kergelt "lääpa" (alt välja).

[Kapten Trumm]

....
Muidugi aku eluea määrab suurest laadimisrelee toimimine, 3 rubla 62 kopikat kontaktidega laadimisrelee (RR-362) võis aku nii tühjaks keeta kui laadimata jätta, ampermeetrit armatuuris tuli hoolega silmas pidada.

Kontaktidega releeregulaatorit tuli iga kuu kontrollida ja vajadusel reguleerida.
Laadimise kontrolltuli näitas ennast alles siis, kui midagi tõeliselt viltu oli ja ala-/ülelaadimist ei pruukinud üldsegi näidata.

Vene autol tuli vaadata ampermeetrit. Kuna minu mossele installiti halogeenlaternad (originaalid olid tavalised hõõgpirnidega), siis hakkas ampermeeter sulama (metallist latt plastmass sees). Sai sinna armatuuri aretatud siis Volga ampermeeter 30A. Kui see oli püsivalt miinuspoolel, oli aeg töökotta minna. Aga ka siis, kui korras akuga näitas kogu aeg plussi (keetis aku tühjaks).