Lennuvahendid EKV-le ehk õhuväe oleksoloogia

[maanus]

Rundelennukina oleks L159 piisavalt tegija masin oma raha eest ja peaks SU 25 konkurentsi pakumakull.
Havitajana on ta loomulikult mottetu.

Ründelennukiks kõlbaks Tornado palju paremini ja SU 25 -le pakuks kah paremini konkurentsi.

Ja/või mingeid poolkõvu (mängu) õhuturbe demonstratsioone korraldama, ning suuteline L159 ümber satelliiti lendama!

[mehaanik]

Niipalju kui silma on hakanud, on maailmas ainult 1 "mänguhävitaja" mis mööndustega natukenegi kõnealla võiks tulla. See oleks F/A-50.

Tema eellane on hiljuti Lockheed-Martiniga koostöös valminud Lõuna Korea treeninglennuk T-50:

Paistab, et Alenia Aermacchi M-346 -st tuleb kah midagi sinna kanti kuuluv. Artiklis, http://www.aermacchi.it/commercial/m-346 , väidetakse et esimesed potensiaalsed ostjad oleks: Austria, Belgia, Soome, Kreeka, Portugal, Hispaania ja Rootsi. Hind võiks tulla nii u. 250 - 300 milj. eek kanti. Eestile ei soovitaks, kuid tasub uurida, mida potensiaalsetel ostjatel on üle jäämas kasut. lennukeist. Endale on sümpaatne soomlaste Hawk 51, kuigi jah, need vist üsna rondid juba. http://en.wikipedia.org/wiki/BAE_Hawk

Ei ole nagu ühegi KaMina ametniku suust kuulnud sõnapaari: "kasutatud lennukid". Seega, uuest peast tasuks ära vist küll pigem L-39. Masin juba tuttav ja hind suurusjärkude võrra madalam. Paremad masinad võiksid hävitajate soetuse plaanile kehvalt mõjuda. Hakataks rääkima, et näete, saime vanade L-39 asemele uued ja võimsad javelinid (vmt.), nüüd on õhuturve olemas.

Ja hävitajaid on vaja, vaadates idanaabri lennuparki, ei ole kompromissideks eriti ruumi.

[Xender]

Kui räägime uutest lennukitest, siis üks L159 maksab 8 miljonit usa rubla tk ja selles hinnaklassis oleks ta ründelennukina piisavalt tegija.

Tehnilised näitajad on tal SU 25 pea identsed, viimasele teeb ta siiski lennukaugusega otsustavalt ära :

Kiirus : L159 935 Km/h Su 25 950 Km/h
Ronimisvõime ( kui kiiresti võtab kõrgust ) : L159 48 m/s Su 25 58 m/s
Tegevusraadius : L159 1570 km ( 2530 km lisapaakidega ) Su 25 750 km

Kandevõimes on Su 25 muidugi üle 4400 kg vs 2340 kg

Kujutan ette, et ka L159 Grifo-F radar on asjalikum kui Su 25 DISS-7 radar.

Ka on L159 võimalik panna igasugust Nato nodi ning AIM-132 rakettid peaks olema peajagu üle kui Molniya R-60netest, mis puudutab air - air võimekust.

L159 suudab kanda ka AGM-65 Maverick rakette, mis on A10 standartrelvastuses.

Ei hakka vastu vaidlemagi, et Tornadod ja paljud muud lennukid on L159 paremad, kuid uuest oleks L159 ainuke mida me suudaks muretseda suuremates kogustes.

12 tk L159 oleks parem kui 3 või 4 tornadot. Hooldus ja soetamiskulud oleks aga samad.

Võib olla paberipeal isegi teeksid tornadod ära, kuid paari üksiku tornadoga on nii, et kui kaks neist alla lastaks ( ja nende allalaskmine pole oluliselt keerulisem kui L159 ) siis kaotaks oletatav Eesti ründelennuvägi 2/3 või poole oma võimekusest.

Samal põhjusel ei poolda ka mingit imepisikest arvu superhävitajaid, kus paari masina kaotus viib terve lennuväe lahingvõime kadumisele.

Ütleks kohe ära, et ideaalis näeks F 35, mis pole uuest peast oluliselt kallim kui F-16E/F ( F16 55.3 ja F35 83 miljonit ). Kuid lennukeid oleks vaja minimaalselt 12 tk või rohkemgi, et nendest ka mingit reaalset kasu oleks.

[Madis22]

Ma olen aru saanud, et nendel pehmetel treening/hävitus lennukitel on neli peamist puudust:

1) Mootor on nõrk, mis piirab lennukiirust, lahinguvalmidusse saamist (piisavalt kõrgele) ja manööverdusvõimet, kuid ei oleks väga suur probleem, kui oleks adekvaatne relvastus.
2) Radar, kui seda üldse on, on nõrk, mis piirab ka adekvaatse relvastuse olemasolul tegevusraadiust.
3) Kaitsemehhanisme radarite, rakettide jne vastu on äärmiselt vähe, kui üldse. Ning kuna radari ulatus on väike, siis pole ka lootust ise esimesena tuld andes märkamatuks jääda ja seega vastu tuld mitte saada.
4) kandevõime on väike, mistõttu on raske neile paigaldada adekvaatset õhk-õhk relvastust. Aim9 pannakse peaaegu kõigile peale, aga aim120 ja aim132 on pigem mõnel üksikul erandil.

[Kapten Trumm]

Paistab, et Alenia Aermacchi M-346 -st tuleb kah midagi sinna kanti kuuluv. Artiklis, http://www.aermacchi.it/commercial/m-346 , väidetakse et esimesed potensiaalsed ostjad oleks: Austria, Belgia, Soome, Kreeka, Portugal, Hispaania ja Rootsi. Hind võiks tulla nii u. 250 - 300 milj. eek kanti. Eestile ei soovitaks, kuid tasub uurida, mida potensiaalsetel ostjatel on üle jäämas kasut. lennukeist. Endale on sümpaatne soomlaste Hawk 51, kuigi jah, need vist üsna rondid juba.

Kus ta siis on? M-346 vahel on ikka tükk vahet, T-50 on ülehelikiirusega masin, samasse klassi T-38-ga, mis teatud mööndustega kannab juba hävituslennuki mõõdu välja. M-346 on tavaline järelpõletivaba eelhelikiirusega tuhvel, lihtsalt natuke kiirem ja parema elektroonikaga kui tavaliselt.

[Kapten Trumm]

Kui räägime uutest lennukitest, siis üks L159 maksab 8 miljonit usa rubla tk ja selles hinnaklassis oleks ta ründelennukina piisavalt tegija. Tehnilised näitajad on tal SU 25 pea identsed, viimasele teeb ta siiski lennukaugusega otsustavalt ära :

Ründelennukina oleks ta piisavalt hale nali. Esiteks puudub tal igasugune soomuskaitse ja tähtsate sõlmede dubleerimine (ründelennukid tegutsevad täielikus tinavihmas ja pole haruldane). Seega Su-25 lendab koju tagasi ka ühe töötava mootori ja sodiks lastud plaaneriga. L-159 kukub peale esimest täpset kuulipildujavalangut ilmselt alla. Teiseks on kandejõud ikkagi lahja. Kolmandaks - see hale kiirus on antud aerodünaamiliselt puhtas konfiguratsioonis, pannes sellele L-39 derivaadile 2 tonni relvastust tiibade alla on asi "slow as hell and maneuvers like pig" /tsitaat ühe rumeenia ekslenduri kommentaarist õhuturbe teemal. Neljandaks, kui ründelendu tegevat Su-25/A-10't kaitseb soomus ja mitmekordne dubleerimine, hävituslennukit selles rollis kiirus, kiirendus, manööverdusvõime ja kaitsesüsteemid, siis seda L-159't kaitseb peamiselt hea õnn.

Ja Su-25ga võrdlus on ebaadekvaatne. Kui pead silmas võimalust Su-25 alla koksata, siis L-159 ohu korral tuleb sul esmalt lahendada neid saatev probleem nt Su-27 näol.

Kujutan ette, et ka L159 Grifo-F radar on asjalikum kui Su 25 DISS-7 radar.

VF-s relvastuses oleval Su-25-l polegi õnneks mingit radarit.

Ka on L159 võimalik panna igasugust Nato nodi ning AIM-132 rakettid peaks olema peajagu üle kui Molniya R-60netest, mis puudutab air - air võimekust.

Keskmaa võimekust ju pole? Selles see probleem ongi - Eesti ainuke shanss tiblastanile õhus varba peale astuda on hoida eemale lähilahingust ja realiseerida eemalt üleolekut radaritehnikas, rakettides ja segamisvahendites. Ega meie jalavägi ka ei kavatse umbkaitses istuda kuni neist üle joostakse - ikka eemaldutakse, kui vastane ähvardab liiga lähedale tulla, tullakse uuesti peale teisest kohast jne. Kurnatakse ja kotitakse vastast senikaua kuni ta ise loobub.

Neid IR lühimaarakette võib peale panna praktiliselt igale lennukile, millel on olemas kauguse mõõtmise võimalus sihtmärgini- selleks pole isegi radarit vaja.

Kui paned talle peale nodi ja nendele lennukitele kohustuslikud lisapaagid, siis jääb sellest kiirusest järgi ehk 2/3 ja tõusuvõimest ehk pool. Kuigi andmed tunduvad erutavad, ei maksa unustada, et tegemist on järelpõletita lennukiga, millele koorma lisades lahjenevad omadused tunduvalt ja millel kiiruse kaotamisel kulub hiigelpikk aeg kiiruse tagasi saamiseks.

wikis on kirjas, et "rate of climb" on 48 m/sek, mis antud veojõu/kaalu suhtega on "instant" - hetkeline - sama näitaja F-16C-l on nt 340 m/sek ja püsiv "sustained" tõusuvõime on isegi kiirem.

Ei hakka vastu vaidlemagi, et Tornadod ja paljud muud lennukid on L159 paremad, kuid uuest oleks L159 ainuke mida me suudaks muretseda suuremates kogustes.

Täpsustuseks - ainuke uus lennuk. Kasutatud upgradetud hävitajad on samas hinnaklassis (upgrademata on odavamad), kuid võimekusi on isegi võrreda mõttetu.

12 tk L159 oleks parem kui 3 või 4 tornadot. Hooldus ja soetamiskulud oleks aga samad.

Ainuke paremus avalduks tehtavale lahingulendude arvus (sortie rate). Õhulahingus panustaks mina Tornadodele.

Võib olla paberipeal isegi teeksid tornadod ära, kuid paari üksiku tornadoga on nii, et kui kaks neist alla lastaks ( ja nende allalaskmine pole oluliselt keerulisem kui L159 ) siis kaotaks oletatav Eesti ründelennuvägi 2/3 või poole oma võimekusest.

Kui neid L-159'd ei kata hävitajad, siis 100% sellest võimekusest on esimese päeva õhtuks tõenäoliselt alla tulistatud. Vastane hoiab lihtsalt nende lühimaarakettide laskeulatusest eemale ja laseb eemalt keskmaarakettidega. Selliste vastu on efektiivne vene lennuväe tüüpiline raketitaktika "ripple fire" - üks keskmaarakett ja mõne sek pärast teine järgi. Esimese raketi maharaputamise peale kaotab see alamotoriseeritud sihtmärk oma kineetilise energia (mille taastamiseks kulub kõvast aega) ja järgmine rakett "hits home".

Samal põhjusel ei poolda ka mingit imepisikest arvu superhävitajaid, kus paari masina kaotus viib terve lennuväe lahingvõime kadumisele.
Ütleks kohe ära, et ideaalis näeks F 35, mis pole uuest peast oluliselt kallim kui F-16E/F ( F16 55.3 ja F35 83 miljonit ). Kuid lennukeid oleks vaja minimaalselt 12 tk või rohkemgi, et nendest ka mingit reaalset kasu oleks .

Jutt on seni siin olnud ainult eskadrillist, isegi igasugu balti ühisjura teemad on siin valdavalt halvakspanuga vastu võetud (elu on õpetanud). Sellest tuleb lähtuda. Kõige suurema lahinguvõime/raha suhte sellest tingimusest lähtudes annaksid meile upgradetud kasutatud 4. põlve lennukid. Puudub mõte nii näidetel "2x F-25" ja samamoodi ka 30xL-159.

[Xender]

Ründelennukina oleks ta piisavalt hale nali. Esiteks puudub tal igasugune soomuskaitse ja tähtsate sõlmede dubleerimine (ründelennukid tegutsevad täielikus tinavihmas ja pole haruldane). Seega Su-25 lendab koju tagasi ka ühe töötava mootori ja sodiks lastud plaaneriga.

nn Su 25 Soomuskaitse omab teatavat efektiivsut siiski nõrkade AA relvade suhtes. Kõige ohtlikumad oleks Eesti ründelennukitele vene hävitajad ja 9K22 Tunguskad, viimase 30 mm automaatkahuri ja ligi 9 kilo lõhkeainet sisaldavate rakettide tabamust, ei ela üle ükski ründelennuk.

L-159 kukub peale esimest täpset kuulipildujavalangut ilmselt alla.

Kas L159ga on üldse mõttet ronida kuulipilduja tuleulatusse ? Täpne kuulipilduja valanguga toob samuti alla kõik mis õhus on. Isegi Abrams tanki paneb seisma, kui taha mootori jahutusse täpselt lasta.

Teiseks on kandejõud ikkagi lahja. Kolmandaks - see hale kiirus on antud aerodünaamiliselt puhtas konfiguratsioonis, pannes sellele L-39 derivaadile 2 tonni relvastust tiibade alla on asi "slow as hell and maneuvers like pig" /tsitaat ühe rumeenia ekslenduri kommentaarist õhuturbe teemal. Neljandaks, kui ründelendu tegevat Su-25/A-10't kaitseb soomus ja mitmekordne dubleerimine, hävituslennukit selles rollis kiirus, kiirendus, manööverdusvõime ja kaitsesüsteemid, siis seda L-159't kaitseb peamiselt hea õnn.

2340 kg on minu meelest piisavalt suur kandejõud, kui arvestada hinda.
L159 on peal ikka tunduvalt võimsam mootor kui L39al.
Mootori võimsused
L39 16.9 kN
L159 28 kN

Keskmaa võimekust ju pole? Selles see probleem ongi - Eesti ainuke shanss tiblastanile õhus varba peale astuda on hoida eemale lähilahingust ja realiseerida eemalt üleolekut radaritehnikas, rakettides ja segamisvahendites. Ega meie jalavägi ka ei kavatse umbkaitses istuda kuni neist üle joostakse - ikka eemaldutakse, kui vastane ähvardab liiga lähedale tulla, tullakse uuesti peale teisest kohast jne. Kurnatakse ja kotitakse vastast senikaua kuni ta ise loobub.

Üldiselt ei näe ühtegi tehnilist põhjust, miks ei saaks L159 AIM 120 peale toppida. L159 radar peaks lennuki ülesse leidma ligi 40 km ulatuses + alati saaks maapinnalt suunata suuremate radaritega.

Kui neid L-159'd ei kata hävitajad, siis 100% sellest võimekusest on esimese päeva õhtuks tõenäoliselt alla tulistatud. Vastane hoiab lihtsalt nende lühimaarakettide laskeulatusest eemale ja laseb eemalt keskmaarakettidega. Selliste vastu on efektiivne vene lennuväe tüüpiline raketitaktika "ripple fire" - üks keskmaarakett ja mõne sek pärast teine järgi. Esimese raketi maharaputamise peale kaotab see alamotoriseeritud sihtmärk oma kineetilise energia (mille taastamiseks kulub kõvast aega) ja järgmine rakett "hits home".

Arvestades Venemaa lennukite arvu, siis pole vahet, kas meil on Tornado, F 16 või L159, esimese sõjapäeva õhtuks on kõik alla tõmmatud, kui me neid kasutame.
Lennukite ja muu tehnika väärtust ei saa hinnata ainult tehniliste andmete järgi, meile oleks tähtsam taktikaline pool ja taktikaliselt ei saa 3 - 4 F 16 sittagi rohkemat teha sõjas venemaa vastu kui L159aga st, mitte lasta vene lennuväel täiesti takistamatult üle lennata.
3 - 4 F 16 on Migide ja SUde hordi vastu sama palju võimalusi kui L159al.
Tõesti usud, et 3 - 4 F 16 on mingit lootust, näiteks 30 Su 27 vastu ? Erinevalt L159 nad ehk tõesti võtaks paar tükki maapinnale kaasa, kuid sellega see piirdubki.
L159 on lihtsalt see lootus, et kuna meil annaks neid hankida suuremas koguses ja võib olla mingit keskmaa võimekust peale kruttida, siis saab neid vaatamata kaotustele pruukida pikemat aega, reaalselt ei hakka me mitte kunagi mingit õhusõda Venemaaga pidama.
Lennuväe suurim roll oleks selles, et vahel mõni meie lennuk siiski lendaks ja tänu sellele, ei tunneks vene ründelennuvägi ennast väga kindlalt.
Ma ei ole mingi L159 fänn, minu pärast võiks meil olla kas Mig 23,F 4 või hoopis muud, kuid neid peaks olema sellisel hulgal, et peale esimest õhulahingut ei peaks õhujõude tänu 3 - 4 allalastud lennukile likvideerima.

[Toddie]

Aga kas Gruusia pidi õhujõud likvideerima?

Minu meelest suutsid grusiinid oma võrdlemisi väikse lennuväega ka augustis venelasi ulatuslikult segada. Lisaks ei lastud ÜHTEGI Gruusia lennukit ka minu teada alla.

Kui üldse lennukid hankida, siis ikka kvaliteetsed, lendavat vanarauda pole meile kindlasti vaja. Lisaks, kui üldse lennukid hankida, siis hävitajad, sest ründelennukid, pommitajad on tunduvalt vähem funktsionaalsed kui moodsamad hävitajad.

[Pirr]

Mingi 3-4 tk F-16 olemasolu vähemalt aitaks üllatusrünnakut vältida ja maaväed saaksid oma lokatsioonikohtadest (kui potensiaalsetest sihtmärkidest) väljuda ning hajuda.
Jutt on ikka käinud üldiselt 10-12 lennuki ostust ja siin on vahe küll kas tegu on Gripen klassi masinaga või L-159 lennukiga.

Ei käi venelastel see vastase lennuväe hävitamine midagi nii libedalt, kui seda näiteks lääne sõjamasinatel vene omadega.
Kas venelased üldse suutsid grusiinide Su-25 alla lasta, isegi lennuväljasid ei suutnud nad suurt kahjustada.

Kas L-159 jaoks on olemas üldse (lisanagi) peibutiste süsteem, 9K22 Tunguska automaatkahuri vastu pole peibutistest muidugi kasu aga õhk-õhk ja maa-õhk raketi vastu ehk küll mingil määral. Kuidas F-16/Gripen selles valguses ennast näitavad?

[Xender]

Gruusia õhujõud ei valmistanud Venemaale siiski suuremat peavalu ja tänu sellele, nendega ka ainult möödaminnes tegeldi.
Gruusia jaoks poleks väike kogus lääne hävitajaid ka midagi päästnud.

Sellises olukorras, kus vastase õhuvägi ega tõrje pole kuigi edukad on arvukas, kuid tehniliselt mitte väga täiuslik lennupark peajagu parem, kui paar head lennukit, sest lahinglendude arv on suurem ja kaotused pole nii halvavad.

Üldiselt tõde on siiski see :

1. Las olla üldse mingid lennukid kui mitte midagi. ( L39 )
2. Parem on tehniliselt kehvad kuid arvukas lennupark, kui paar üksikut superlennukit. ( 4 uue F16 eest saaksime 28 L159 )
3. Kõige parem oleks head lennukid, mida on piisavalt. ( 12 - 16 Grippenit või F 16)

Jutt käib loomulikult Eesti kontekstis.

[Kapten Trumm]

Su 25 Soomuskaitse omab teatavat efektiivsut siiski nõrkade AA relvade suhtes. Kõige ohtlikumad oleks Eesti ründelennukitele vene hävitajad ja 9K22 Tunguskad, viimase 30 mm automaatkahuri ja ligi 9 kilo lõhkeainet sisaldavate rakettide tabamust, ei ela üle ükski ründelennuk.

Kokkuvõtlikult võin sulle öelda, et Su-25 ja tema vastase A-10 tuletalumisvõime on selline: lennuk on suuteline koju lendama vigastustega, millest piisaks mitme "tavalise" lennuki allakukkumiseks. Vahelduseks vaata kasvõi pilte Su-25 lahingukahjustustest Gruusias.

Kas L159ga on üldse mõttet ronida kuulipilduja tuleulatusse ? Täpne kuulipilduja valanguga toob samuti alla kõik mis õhus on.

Ega sa ometi ei arva, et sul on õhust näha, kus mõni jalaväelane oma RPK üles on pannud? See ongi ründelennuki põhiline nõue, et ta suudab taluda maapealt antavat tuld - isegi 20 mm mürsk ei ole Su-25le veel letaalne. Muud lennukid, mis maapealseid objekte ründavad - peamiselt põhjusel, et nende omanikriigil pole raha õige CAS lennuki ostmiseks - kasutavad teistsugust taktikat - kiire pealelend, pommid alla ja kiire minek. Seejuures on nende tabamise täpsus viletsam, kuna kõige parem sensor on ikka lenduri silmapaar. Et vältida ÕT rakette, tuleb lennata sisuliselt puude vahel - mis paneb lennuki kõikide torude tule alla.

Isegi Abrams tanki paneb seisma, kui taha mootori jahutusse täpselt lasta.

L-159, F-16 ja muud vastava konstruktsioonita lennukite jaoks on kuulipilduja valang suvalisse kohta juba letaalne. Küsimus pole ainult soomuses, vaid ja näiteks elutähtsate sõlmede (juhtmed, voolikud jne) varjamises tugevate konstruktsiooni talade taha jne.

Su-25 lenduri soomuskaitse talub 20 mm mürskude tabamusi. Afganistani sõjas oli juhtumeid, kus Su-17 (Su-25 tuli sõtta poole pealt) allatulistamiseks piisas 2-3 12,7 mm kuulist. Piloot sai ühe kõhtu ja oligi valmis.

2340 kg on minu meelest piisavalt suur kandejõud, kui arvestada hinda.
L159 on peal ikka tunduvalt võimsam mootor kui L39al.
Mootori võimsused
L39 16.9 kN
L159 28 kN

L-39ga on küll nii, et pannes talle selle tagasihoidliku relvastuse, mida ta kanda suutis (2xlisapaak, 23 mm gunpack ja 2x57mm reaktiivmürskude konteiner) muutub sisuliselt mittemanööverdavaks sihmärgiks. Pealegi see mootori suurem võimsus ei aita, sest lennuki kaal on ka kasvanud - loeb aga võimsuse/kaalu suhe.

Üldiselt ei näe ühtegi tehnilist põhjust, miks ei saaks L159 AIM 120 peale toppida. L159 radar peaks lennuki ülesse leidma ligi 40 km ulatuses + alati saaks maapinnalt suunata suuremate radaritega.

40 km on AIM-120 jaoks juba ebapiisav, pealegi on see rohkem akadeemiline teadmine, sest puudub toimiv lahendus nende kasutamiseks. Teoorias saaks ju tuumapommi ka peale panna.

Arvestades Venemaa lennukite arvu, siis pole vahet, kas meil on Tornado, F 16 või L159, esimese sõjapäeva õhtuks on kõik alla tõmmatud, kui me neid kasutame.

Sooh? Huvitav, Gruusia Su-25d lendasid kuni viimase sõjapäevani ja venelane ei suutnud ühtegi hävitada? Ma arvan, et müüt "esimese sõjapäeva õhtuks" on samast klassist teemaga "pihkva dessant vallutab 20 minutiga".

Lennukite ja muu tehnika väärtust ei saa hinnata ainult tehniliste andmete järgi, meile oleks tähtsam taktikaline pool ja taktikaliselt ei saa 3 - 4 F 16 sittagi rohkemat teha sõjas venemaa vastu kui L159aga st, mitte lasta vene lennuväel täiesti takistamatult üle lennata.

Miks sa sõnu suhu paned? 3-4 lennukist pole siin keegi rääkinud, jutt on olnud alates eskardrillist (10-12 lennukit). Kui sa võtaks nüüd ette Soome kaardi, siis jõuad peagi järeldusele, et Eestis on õhuruum "tihedam" - seal kaitseb igaühte kolmest õhukaitse sektorist (millest igaüks on Eestist suurem) 20-lennukiline eskadrill.

3 - 4 F 16 on Migide ja SUde hordi vastu sama palju võimalusi kui L159al.

Once again, jutt on käinud vähima üksusena eskadrillist. Kui iga Balti riik soetaks oma eskadrilli, on siinkandis sama lennuväe kontsentratsioon kui Soomes.

L159 on lihtsalt see lootus, et kuna meil annaks neid hankida suuremas koguses ja võib olla mingit keskmaa võimekust peale kruttida, siis saab neid vaatamata kaotustele pruukida pikemat aega, reaalselt ei hakka me mitte kunagi mingit õhusõda Venemaaga pidama.

Aga kui sama raha eest saab sama arvu kasutatud 4.generatsiooni hävitajaid, millele pole suurt midagi "külge kruttida" vaja?

Minumeelest teeb sama välja kui osta snaipritele optilise sihikuga sportpüssid, kui sama raha eest saab kasutatud päris-snaipripüssid? Kumma sa ostaks?

Lennuväe suurim roll oleks selles, et vahel mõni meie lennuk siiski lendaks ja tänu sellele, ei tunneks vene ründelennuvägi ennast väga kindlalt.

Vene ründelennuvägi ei lenda omapäi. Gruusias lendas, sest grusiinidel polnud hävituslennukeid. Ründelennuväge katavad hävituslennukid. Ja suure väärtusega lennukeid nagu nt T-160, A-50, dessanti vedavad Il-76'd ei toodagi lahingupiirkonda enne kui vastase hävituslennuvägi on täielikult hävitatud või lahinguvõimetuks muudetud.

Ma ei ole mingi L159 fänn, minu pärast võiks meil olla kas Mig 23,F 4 või hoopis muud, kuid neid peaks olema sellisel hulgal, et peale esimest õhulahingut ei peaks õhujõude tänu 3 - 4 allalastud lennukile likvideerima.

Once again, jutt on olnud 12-lennukilisest eskadrillist, lennukiteks on "4gen uprdade" tasemel hävituslennukid, milline üksus läheb Eestile aastas maksma 500-800 miljonit. See on rahaliselt meie riigile jõukohane ja pole mingit põhjust nende asemel mingit ersatsi osta. 4-st lennukist pole keegi rääkinud.

4. lennukit võib tekkida üksnes juhul, kui minnakse poliitilise balti ühisjura peale - üks eskadrill ja üks salk igasse riiki. Mille peale meie õhuväelased hea pilguga ei vaata ja mina isiklikult ka mitte (kui see peaks huvitama).

L-159 ja ükski tema analoog ei sobi ei hävituslennukiks meie ohustsenaariumis ega ka õhuturbeks. Esimesel juhul on probleemiks puudulik relvastus-elektroonika ja teisel juhul kasinad lennuomadused (mis on probleemiks ka esimesel juhul). Nende ostmine on puhtakujuline pakasuhha, vt snaipripüsside näide. Ei osta ju sõjavägi ka püssi, millega vastast 100 meetrist kaugemal tappa ei saa, miks peaks õhuvägi ostma lennukeid, mis vaenlase hävitajale vastu ei saa?

[Gideonic]

nn Su 25 Soomuskaitse omab teatavat efektiivsut siiski nõrkade AA relvade suhtes. Kõige ohtlikumad oleks Eesti ründelennukitele vene hävitajad ja 9K22 Tunguskad, viimase 30 mm automaatkahuri ja ligi 9 kilo lõhkeainet sisaldavate rakettide tabamust, ei ela üle ükski ründelennuk.

Püänt on selles, et 30mm kahureid ei passi iga nurga peal, erinevalt kuulipildujatest mida leidub rohkesti igal objekti juures mis vähegi ründamist väärt on. Ei imestaks kui aeglaselt lendava L-159 alla tuua ka AK4 kogupauguga .

Loomulikult võiks L-159 lennata piisavalt kõrgel ja/või kiiresti, et teda kuni 12mm (kaasaarvatud) normaalselt ei taba, aga sellisel juhul puuduks tal igasugune mõte ründelennukina, mis peavad erinevalt pommitajatest lendama sihtmärgi kohal kaunis aeglaselt tehes võimaluse korral mitmeid ülelende.


Kuna L-159l puudub elementaarne survivability siis ründelennukiks ei sobi, ehk tuleks teda kasutada siis strike fighterina ?

Vaevalt küll. Kiirel ülelennul või kõrgustes ei oleks ta suuteline tabama ühtegi mõtekat sihtmärki kuna tal puudub igasugune võimekus sihtmärkide korralikuks identifitseerimiseks.

Kiiruselt huupilaskmine pole erilist tulemust andnud ka palju vingemate lennukite puhul. Näiteks:

http://www.defenseindustrydaily.com/the ... ted-02661/


Siin on tsiteeritud ühe briti majori arvamust ilma LITENING pod'ita harrierite taseme kohta Afganistaanis. Pragada saab ka F-18 samas kui reaalse ründelennuki A-10 kohta kostab vaid kiidulaul (kahju ainult et tornadodest sõnagi ei ole).
Lõpus on "Additional Readings & Sources" kus on terve rida veel täiendavaid allikaid selle kohta.


Pikemalt on kõrge pommitamise ebaefektiivsusest juttu järgneva kirjutise seitsmendas peatükis alates lk 155 pdf'is (detailselt on esile toodud kõik konfliktid 1918-2008, kus USA osales):

http://www.cdi.org/pdfs/AmericasDefense ... llText.pdf

Allikas väärib mainimist kuna on suunatud otse Obama uuele tiimile kaitsekulutuste ümberstruktureerimiseks ning kasutab rohkelt viiteid. Vastava peatüki üheks autoriks Pierre M. Sprey, kes oli üks kolmest F-16 eestvedajast ning samuti A-10 konseptsiooni tehnilise disainirühma juht.

[Madis22]

Kas Soome hävitajate arvuga polnud mitte sellist teemat, et külma sõja aegu ei tohtinud nad mingite lepingute järgi omada rohkem kui 50-60 korralikku hävitajat? Igatahes vajadus hävitajate järgi oli neil suurem ja seetõttu on relvastuses hulk Hawk 51 pehmeid hävitajaid. Ehk siis hävitaja rollis ei ole neil ainult F18-ned.

[Xender]

Kokkuvõttes on muidugi Kapten Trumm-il õigus L159 pole õiget vastast hävitajatele, kuid me räägime siis lennukitest, mille hinnavahe on 7x ja tegemist pole L39, vaid ikka suurusjärgu võrra parema masinaga.
L159 pole siiski täiesti soomustamata :
The cockpit is protected with composite and ceramic ballistic armour. Survivability is also increased by the provision of a fuel tank inerting system, an On-Board Inert Gas-Generating System (OBIGGS). VS-2 zero ejection seats and a canopy jettisoning system are fitted. The standard aircraft configuration also includes an On-Board Oxygen-Generating System (OBOGS).
Keskmaa rakette saab ka tahtmise korral peale panna.
The system is adaptable for the future addition of new weapons, including medium-range air-to-air missiles and special pods for ECM, reconnaissance, night navigation and targeting.
Elektroonika poolest, peaks ta olema suht võimekas.
The avionics system meets multi-mission requirements and provides capabilities similar to current-generation frontline fighter and ground attack aircraft. Avionics integration is via a MIL-STD-1553 databus, which facilitates future growth. The avionics system performs the following functions: target sensing, controls and displays, stores management, communication, navigation and identification, self-protection, and data loading and recording.
The L159A aircraft is equipped with a Grifo-L multimode pulse Doppler radar produced by the Italian company, FIAR. For air-to-air search the radar has five modes of operation, can track up to eight targets and has track-while-scan capability. There are four submodes for air combat and nine modes for air-to-surface operations. The L159B is fitted with an electro-optical sensor or laser designator in the nose.
The electronic warfare system consists of the BAE Systems Sky Guardian 200 radar warning receiver and the Vinten Vicon 78 series 455 countermeasures dispensing system. Provision is made for the installation of an electronic countermeasures (jamming) pod.
http://www.airforce-technology.com/projects/l159/
Ma ei proovigi, tõestada, et L159 on tõsiseltvõetav vastane vene hävitajatele ( keskmaa rakettidega ta võib olla suudaks midagi ära teha ), vaid ta poleks nii halb valik, kui siin varem väideti, eriti veel kui arvestada Eesti praegust õhujõudude võimekust, mis on üldse ümmargune 0.
Praegu on seis lennuväes sama, mis muude väeliikides. Tipptaseme jaoks pole raha, kehvemad ja odavamad lahendused ei kõlba ning kokkuvõttes kasutatakse humnitaarabi.

[Pirr]

Üldiselt tõde on siiski see :

2. Parem on tehniliselt kehvad kuid arvukas lennupark, kui paar üksikut superlennukit. ( 4 uue F16 eest saaksime 28 L159 )

Jutt käib loomulikult Eesti kontekstis.

Aga 28 L-159 eest saaksime vähemalt 20 kasut. F-16 MLU noorenduskuuri läbinud lennukit

Võrdleme nüüd pisut löögijõudu Sinu poolt väljatoodud 4× F16 versus 28 L-159:

120-150 kilomeetri kauguselt saavad 4 F-16 hävitajat (Mig-29 vast ka suudab juba 100 km kauguselt keskmaa rakette välja lasta) kokku oma 24 AIM-120 raketti ära lukustada ja välja lasta, L-159`d ei näe oma vastast radaril ega seda, et nende pihta raketid juba tulevad ... edasi käib üks suur pauk ja 28`st lennukist on 4 järel, ehk mõni piloot jõuab ka katapulteeruda ja jääb ellu, õnne korral ... Kuna L-159 ei oma ka peibutusi tõenäoliselt ja manaööverduvvõime ja kiirus samuti kesised, ei saa ta ka raketi eest ka minema vingerdada.
Omades päris hävitajaid nagu F-16/Gripen, ei pea me koolitama ka niipalju piloote, mis pole samuti odav väljaminek.

Kokkuvõttes näeb L-159 suht hea välja küll ja kõlbab häda korral ka õhuturbeks,ehki kiireid reaktiive püüda on samuti pea võimatu nendega. Tuleb aga ka nentida, et Leedus baseeruvad lennukid ei jõua samuti neile enam õigeaegselt järgi. Osta on aga ehk mõtet L-159 ainult kasutatuna ja ainult siis, kui hind, võrreldes uuega, vähemalt poole odavam oleks ja sedagi ainult augutäiteks seni kuni päris eskadrill formeeritud on ... kui siiski. Päris hävitajate eskdrilli saaksime hankida ka ju jupikaupa, 4 tk kohe ja ülejäänu hiljem, ideaalne kogus oleks 12 + 2, neist viimased kahekohalised.