Re: Venemaa majandus ja sanktsioonid
Postitatud: 19 Okt, 2016 16:06
Postitas toomasv
Et jälle teemasse tagasi tulle...
Loen või kuulan Ehhot viimasel ajal harva, on jäänud ainult paar inimest, kes kuidagigi annavad adekvaatset infot, mõlemad on Sergeid, üks on Aleksatsenko ja teine Parkhomenko. esimene on majandusteadlane ja teine ajakirjanik, mõlemad on praegu Ameerikas, võib olla ka sellest nende vabamalt kriitiline pilk asjadele.
Link
http://echo.msk.ru/programs/personalnov ... 7432-echo/
Kokkuvõtvalt Vene majanduse seis: lamab, kuid rind tõuseb ja langeb, seega elus. Sügavamale nende andmete pöhjal, mis on tal on, pole ta veel hakanud ennast kraapima, aga mingist püstitõusmisest pole ka juttugi.
Kasulik on teda lugeda või kuulata kasvõi seetõttu, et ta on terminites väga täpne ja järjekindel, loogiline. Tema arvates esitab kõige täpsemaid andmeid keskpank, neid saab ristvõrdlustega kontrollida, muude kohta lihtsalt ütleb, et paremaid ei ole. Paremaid või teisi pole lihtsalt kuskilt võtta, kui palju rahandusmini ja majandusmini omas tõtt on, ta ei tea, sest muid andmeid ei ole.
Re: Venemaa majandus ja sanktsioonid
Postitatud: 20 Okt, 2016 14:38
Postitas Sekeldaja
Venemaa on viimase kuu jooksul teinud ridamisi žeste ja manöövreid, mis on pingestanud veelgi Ukraina kriisist alates niigi halbu suhteid läänega ja tekitanud ärevust ka avalikkuses. Eesti Päevaleht uuris julgeolekuekspertidelt, mida Venemaa viimased sõnumid tähendavad.
Kokkuvõttes on seis ekspertide arvates sama mis viimased kaks aastat. Venemaa käitub agressiivselt, kuid mitte targalt, sest on end isoleerimas ja saavutanud oma eesmärkidele vastupidise – lääne järjest suurema ühtsuse. Kuigi Balti riikidel on piir ebaviisaka naabriga, pole me kaugemal asuvatest liitlastest erinevas seisus.
„Loomulikult tuleb tähelepanu pöörata, mida Venemaa teeb, kuid need sammud ja pingestatus Läänemere piirkonnas ei eristu praeguses olukorras sellest, mis on Venemaa ja lääne üldistes suhetes,” ütles presidendi julgeolekunõunik Merle Maigre. Tema hinnangul on Moskva viimase aja käitumisel peamiselt kaks põhjust: esiteks Venemaa soov kehtestada end rahvusvahelistes suhetes, olla võrdne mängija suurte tegijate seas ja teiseks mõjutada USA presidendivalimisi.
Tammsaar: agressiivne retoorika ja läänega vastandumine ei kao kuhugi.
Ka peaministri välisnõunik Rein Tammsaar nentis: „Agressiivne retoorika ja läänega vastandumisele suunatud poliitika on kestnud pikemat aega ja see ei kao kuhugi.” Temagi arvab, et viimaste nädalate sündmused on seotud eelkõige Vene režiimi eelpositsioneerimisega uue USA presidendi suhtes. „Meeleheitlik katse Süürias valimatu pommirahega edu saavutada on osa sellest.”
Kaitseminister Hannes Hanso arvates soovib Venemaa endiselt lääne ühtsust proovile panna, kuid võrreldes varasemaga oleme meie selleks oluliselt paremini valmis. Nii tänu NATO tippkohtumisel Varssavis tehtud otsusele suurendada liitlaste kohalolekut meie regioonis kui ka Angela Merkeli soovile jõuda Saksamaa kaitsekulutustega 2%-ni, mis sellise suurriigi puhul tähendab kümnete miljardite eurode lisandumist.
Euroopa riikidest on Venemaaga suheldes peale Saksamaa oluliselt tooni muutnud ka Prantsusmaa. Viimased omavahelised pinged ulatuvad septembris New Yorgis toimunud ÜRO peaassamblee kohtumisse, kus Venemaa ei olnud nõus Prantsusmaa resolutsiooniga ja käis välja enda oma. Prantsusmaa jaoks oli oluline, et lõpeks Aleppo pommitamine ja loodaks humanitaarkoridor. Kremli jaoks ei tulnud pommitamise lõpetamine kõne alla. Maigre tähendas, et prantslaste mure Aleppo humanitaarolukorra pärast on üheselt seotud nende enda julgeolekuga, sest neile tähendab see ISIS-e agressiivsuse kasvu.
Ent olenemata Pariisi ja ka Berliini vastasseisust Moskvaga peab Maigre oluliseks, et dialoog osapoolte vahel jätkub. „Seega, ükskõik kui suurt pahameelt võis meedia vahendusel Putini Pariisi visiidi ärajätmisest välja lugeda, on needsamad inimesed omavahel pidanud telefonikõnelusi ja jätkavad dialoogi Minski kokkulepete täitmise küsimuses,” ütles ta.
Sanktsioonid mõjuvad
Kui lääs ja Venemaa kordamööda vastamisi samme astuvad, võib ju küsida, kas millalgi poleks vindi peale keeramise asemel tark teha järeleandmisi. Kaitseminister nõnda ei arva. Ta meenutas, et oleme näinud nii Moldova, Gruusia ja Ukraina piirkondade amputeerimist kui ka ühepoolset sekkumist Süüria konflikti. „Kui me mõtleme tagasi varajastesse 2000-ndatesse, siis nii Euroopa Liit kui ka NATO pigem eelistasidki mõningaid fakte ignoreerida. Terve Euroopa arvas toona, et külm sõda on läbi, ja vähendas kaitsekulutusi radikaalselt. Samal ajal suurendas Venemaa higistades ja ponnistades kaitsekulutusi,” selgitas Hanso. „Nüüd me näeme, mis juhtus.”
Raha jätkub Venemaal eeldatavasti veel 1,5–2 aastaks.
Kuigi kaitsekulutuste suurendamist on hakanud vajalikuks pidama ka Venemaast kaugemal asuvad riigid, põhjustab majandussanktsioonide mõttekus, eriti olukorras, et Venemaa pole järeleandmisi teinud, endiselt sageli vaidlusi. Tammsaar juhtis tähelepanu, et Vene propaganda kasutab seda ära ning püüab lääne poliitikat naeruvääristada ja oma elanikkonda rahustada. „Kui sanktsioonid ei toimiks, ei üritaks ka Venemaa juhtkond neist iga hinna eest lahti saada,” sõnas ta. „Me ei tea, kuidas oleks Venemaa käitunud, kuidas ja kus oleks olukord pingestunud, kui lääs poleks vastanud sanktsioonidega. Vastupidi, me teame, et sanktsioonide tõttu oli Venemaa sunnitud sõjalise agressiooni mastaapi Ukrainas peaaegu kohe vähendama ja läbirääkimiste laua taha istuma.”
Venemaa majanduslikku seisu mõjutavad peale sanktsioonide ka nafta hinna langus ja majanduse struktuursed probleemid, mis ilmnesid juba kolm-neli aastat tagasi. Majandus langes eelmisel ja on langenud ka sel aastal, riigieelarve on surve all, reservid vähenevad ja sellel on olnud pärssiv mõju ka Venemaa sõjalistele kulutustele. Raha jätkub Venemaal eeldatavasti veel 1,5–2 aastaks.
Pretsedenditu samm
Sellegipoolest tasub üht teemat julgeolekuekspertide sõnul tõepoolest tähelepanelikumalt jälgida. See on USA ja Venemaa kübervastasseis. See, et USA sisejulgeoleku ministeerium ütles oktoobri esimesel nädalal välja, et demokraatide peakorterile korraldatud rünnakuid seostati Kremliga, on Maigre hinnangul üsna pretsedenditu samm, sest teadaolevalt pole USA presidendivalimisi väljastpoolt USA-d varem küberrünnakutega mõjutada püütud.
Tähelepanelikult tasub jälgida USA ja Venemaa kübervastasseisu.
NATO küberkaitsekoostöö keskuse teadur Henry Rõigas ütles, et eelkõige on küsimus selles, kuidas selliseid rünnakuid tulevikus ja eelkõige praeguste valimiste kontekstis heidutada. „Siinjuures on just oluline see, et vastutegevus ei viiks laiema eskalatsioonini USA-Vene suhetes,” ütles Rõigas ja rõhutas, et senised rünnakud ei ületa õiguslikult lävendit, mille puhul oleks riigil õigus kasutada relvastatud enesekaitset.
Mõni päev tagasi saatis USA asepresident Joe Biden välja sõnumi, et USA võib rakendada hoopis varjatud proportsionaalseid meetmeid ehk tõenäoliselt küberrünnakuid. „Selle strateegia reaalne rakendamine on aga äärmiselt ohtlik, kuna esialgu varjatud riikidevaheline tegevus väga hapras küberruumis on soodne alus just laiemale eskalatsioonile,” märkis Rõigas.
Kommentaar: Moskva on ärevil ja hirmul
Kadri Liik, Euroopa välissuhete nõukogu vanemteadur
Venemaa viimaste nädalate tegevus ei ole tavapärane. Täiesti selgelt on Vene-USA suhetes toimunud terav nihe halvemuse poole. Mis selle vallandas? Mõned vaatlejad on arvanud, et tegu on Moskva kavakindla tegevusega, mille eesmärk on panna USA uus administratsioon raskesse olukorda. Mina pean tõenäolisemaks, et tegu ei ole planeeritud sammudega, vaid see on ootamatu ja emotsionaalne reaktsioon millelegi – aga see ei tee seda sugugi vähem tõsiseks ja ohtlikuks.
Millele Venemaa reageerib? Raske päris täpselt öelda, aga midagi viisis, kuidas Süüria relvarahu kokku varises, tekitas Moskvas arvamuse, et USA veab neid teadlikult ja tahtlikult alt. Niisugused asjad lähevad Putinile väga hinge (ja loomulikult näeb ta neid ka seal, kus neid ei ole). Vastuseks oli Moskva eskalatsioon Süürias. Nad ei tea, millega Ameerika sellele vastab – kui omapoolse panuste tõstmisega, siis on prognoosimatute tagajärgedega eskalatsioon täiesti võimalik.
Ma arvan, et Moskva on tõeliselt ärevil ja hirmul, sõjahüsteeria õhutamine ei ole puhtalt propagandavõte. USA-le esitatud ultimaatum – ehk duumas vastuvõetud seadus, millega peatatakse koostöö plutooniumi utiliseerimiseks ja esitatakse tingimused selle taasalustamiseks – on omamoodi meeleheitereaktsioon, läkitus, milles pursatakse välja kogu aastate jooksul USA vastu kogunenud meelepaha. Iskanderite Kaliningradi viimisel on tõenäoliselt kahetine eesmärk: ühest küljest on ka see kommunikatsioon, rahulolematuse signaliseerimine, teisest küljest aga reaalne valmistumine olukorra edasiseks teravnemiseks, selleks puhuks endale paremate kaartide varumine.
Kokkuvõttes: kindlasti on olukord vähemalt sama ohtlik kui 2014. aasta halvimail hetkedel, kui närvid olid väga pingul, mõlemad pooled pidasid teist agressoriks ega teadnud, mida teine võib teha. Tänu vahepealsetele sündmustele – põgenikekriis, Brexit, USA valimiskampaania – on lääne kogukond pealegi praegu palju halvemas poliitilises vormis kui toona. Olukorra edasisel eskaleerumisel võib olla ennustamatuid tagajärgi kõigil tundlikel tegevustandritel – nii Süürias, Ukrainas kui ka Läänemerel, samuti küberrindel. Seega ei ole see kohe kindlasti Eesti huvides.
Sanktsioonid loomulikult toimivad. Venemaa püüab väga neist vabaneda, aga seni mitte viisil, mida meie näha tahame. Meie tahaksime, et Venemaa läheks Donbassist välja. Venemaa aga hoopiski alustas Süürias sõjakäiku, mille üks eesmärk (siis, kui see algas, aasta tagasi) oli teha läänega Süürias koostööd, mis kaasefektina viiks sanktsioonide lõdvendamiseni. Selle lootuse purunemine – kui lääs hakkas rääkima uutest sanktsioonidest – oli ehk ka üks Moskva meeleheitepurske tagamaid. Ma arvan, et Minskiga seotud sanktsioone tuleks pikendada, kuid suhtun skeptiliselt uutesse Süüriaga seotud sanktsioonidesse. On tõsi, et sanktsioonid on üks väga väheseid mõjuhoobi, mis Euroopal on, aga ma kardan, et Aleppot päästa need ei aita. Sanktsioonid toimivad aeglaselt, olukord Aleppos areneb väga kiiresti. Sanktsioonidega seal Venemaad ei väära.
Samuti on minu arvates oluline, et Euroopa jääks sanktsioonidega sellisele tasemele, mis on meile endale majanduslikult ja poliitiliselt jätkusuutlik. Kõige rumalam, mida teha, oleks sanktsioonidega üle pingutada ja siis lasta neil kokku variseda, ilma et nad oleksid oma eesmärki saavutanud. Parem on jääda Minski sanktsioonide juurde ja püüda pakkuda Moskvale „nägu päästvat” väljapääsu Donbassist. On tõsi, et nad ei taha seda vastu võtta – Moskva usub endiselt, et Donbassi abil on tal võimalik kontrollida Kiievi tulevasi geopoliitilisi valikuid; nad ei taha loobuda Donbassist, kuni neil pole Kiievis usaldusväärseid legislatiivseid ja muid mõjuhoobasid. Ainult Ukraina enda edukus – reformides, demokraatias – võib lõpuks veenda Venemaad, et see, mida ta tahab, on võimatu. Sinna läheb veel hulk aega. Aga seni peaks Euroopa sanktsioonidele truuks jääma.
Riigikantseleis loodi rakkerühm, mis töötab välja elanikkonna kaitse plaane, et ühiskond saaks paremini reageerida mistahes kriisidele looduskatastroofidest sõjaliste konfliktideni.
Siseministeeriumi päästepoliitika asekantsler Hannes Kont, miks meil on praegu vaja elanikkonna kaitseplaane?
Enne eelmisi riigikogu valimisi tõstatasid mitu erakonda elanikkonna kaitse küsimuse, mis lõpuks jõudis ka koalitsioonileppesse. Maailm meie ümber on viimase kolme kuni viie aasta jooksul muutunud järjest vähem turvaliseks. Meil on kolm olulist muutujat: järjest agressiivsem idanaaber, ISIS-e pretsedenditu esiletõus ja terror Euroopas ning meie sõltuvus elutähtsatest teenustest, sh infotehnoloogiast, elektrist, kaugküttest ja veest.
Mis on elanikkonna kaitse rakkerühma eesmärk?
Praegu on fookuses probleemkohtade kaardistamine ning parimatest rahvusvahelistest praktikatest õppimine: mida saame teha selleks, et suurendada elanike kindlustunnet. Eksperdirühm peab oma ettepanekud esitama juba järgmise aasta esimeses kvartalis.
Peame vaatama, milline on meie vastupanuvõime elutähtsate teenuste häirete korral. Näiteks mis saab, kui andmeside on maas ning meie e-riik ja e-valitsus on häiritud. Need küsimused vajavad kiiret edasiliikumist. Samas on oluline ka elanikkonna alarmeerimise küsimus. Oleme jaganud asutustele vastutusvaldkonnad, kuid meie elanikel pole praegu piisavalt infot, kuidas käituda, kui midagi juhtub.
Mis muutusi kaitseplaanid inimestele toovad?
Mida nutikamalt me suudame oma elu korraldada, arvestades sealjuures riske, seda kindlamad me saame olla, et meie reageerivad ametkonnad saavad oma töös keskenduda kriisi lahendamisele ja just neile, kes abi kõige rohkem vajavad.
See ei ole nii, et me oleme järsku avastanud, et meid ümbritsevad ohud ja riskid. Praeguseks on paigas juba väga palju, mis puudutab riigi valmisolekut hädaolukordadeks.
Kas olukord on selline, et meil on põhjust karta?
Meil on olnud eri kriiside jaoks juba 15 aastat seadused ja tegevuskavad ning selles pole midagi uut. Loomulikult on ümbritsev maailm muutnud inimesi närvilisemaks ja see on mõistetav. Aga seda enam peaksime hingama kümme korda sisse-välja ja mõtlema rahulikult, mida saame teha, et pingeid maandada ja olla valmis võimalikeks ohuolukordadeks.
Üldiselt on meil ootuste konflikt. Ühelt poolt ei pööra inimesed rasketele ohtudele piisavalt tähelepanu, teisalt on meil põhjendamatult suured ootused keskvõimule või abistavatele asutustele. Tihti arvatakse, et kuskil on kuninglik kaardivägi, kes lahendab kõik probleemid ja kriisid. Kui me tahame seda riiki turvaliselt üles ehitada, siis peame tajuma, et igaühel on oma roll ja vastutus. Vastupanuvõime algab sellest, et me mõtleme oma peaga.
Meie kõigini jõuab iga päev negatiivset infot, olgu selleks Ebola viirus, sõjaoht Euroopas või küberterrorism. Me peame rahulikult mõtlema, kas see on tõsiseltvõetav teema või uudiskülgede klikimootor. Me peame tõlkima selle emotsionaalse info kaineteks ja rahulikeks tegudeks.
Re: Venemaa majandus ja sanktsioonid
Postitatud: 22 Okt, 2016 21:28
Postitas devro
demokraatia vf moodi läbi huumoriprisma:
В ответ на очередной пакет санкций со стороны ЕС и США президент России издал указ, согласно которому каждый житель страны должен самостоятельно выколоть себе один глаз.
84 процента россиян однозначно одобрили новое распоряжение руководства страны.
- Не понимаю, как я раньше жила с двумя глазами, это тяжелое и неудобное излишество, - пишет в своей новой колонке на сайте "Костоломской правды" журналистка Ульяна Стобедова.
- Давно пора было избавиться от двуглазости, навязанной нам Западом, - уверен политолог Сергей Мраков. Специалист также отметил, что важная составляющая решения - его предельная демократичность, поскольку каждый россиянин может свободно выбрать, какой именно глаз выколоть - левый или правый.
Философ Александр Бякин заявил, что одноглазость - это коренная евразийская ценность.
Кроме того, многие эксперты заявляют, что теперь отечественное производство моноклей получит мощный импульс для опережающего развития.
