http://arileht.delfi.ee/news/uudised/he ... d=75985285
Eesti põllumajanduses on asjad korrast ära, aga Venemaal ja Ukrainas on olukord palju hullem, sest seal on meeletud riskid.
Eesti suurimat piimandusfarmi pidav Joakim Helenius ütles, et frustreeriv on juhtida põllumajandusäri, kui hinnad on väga madalad, kuid veel hullem on olukord Venemaal ja Ukrainas, kus valitseb täielik korralagedus.
Helenius sai valusaid kogemusi, kui ta oli seotud Trigon Agri juhtimisega, mis tegeleb teravilja kasvatamisega ja millel oli 110 000 hektarit põllumaad Ukrainas, Venemaal ja Eestis – kokku tervest Hiiumaast suuremal maalahmakal. Alates 2006. aastast on sellesse ärisse investeeritud 170 miljonit eurot.
„Venemaal kahanesid varade väärtused peaaegu olematuteks, pangandussüsteem lõpetas normaalse toimimise ja kohalikel puudus ligipääs finantseerimisele, välja arvatud Putini lähedal seisvad tegelased,” lausus Helenius. „Välismaalased lõpetasid Venemaal igasuguse toimetamise,” lisas ta.
„Ukrainas, kus meil oli kena kasumlik põllumajandusäri, ei saanud me kasumit riigist välja viia, sest kapitali väljaveole kehtestati piirangud,” rääkis Helenius Ukrainas toimetamise raskustest. „Lõpuks oli ainus võimalus jõuda kokkuleppele rahvusvaheliste kreeditoridega, kes olid meile laenu andnud. Kokkulepe tähendab võlgade konverteerimist aktsiakapitaliks ja see võimaldab ettevõttel tegutsemist jätkata. See omakorda tähendab seniste omanike osaluse vähenemist ja kontrolli üleminekut kreeditoride esindajatele,” lisas ta.
Kalliks läinud ettevõtmine
„Loodetavasti muutub see äri kunagi veel edukaks,” ütles Helenius. „Minu jaoks oli see väga kalliks läinud ettevõtmine. Ma usun Ukrainasse niivõrd, kui see on võimalik riigi puhul, kes piirab kapitali väljavedu, mis ei võimalda teenitud kasumit välja viia.”
Helenius ei usu Venemaa põllumajanduse tulevikku. „Kõik arvavad, et Venemaa on põllumajanduslikult kõigi võimaluste maa,” ütles Helenius. „See ei ole nii, sest riik on tohutult suur.”
Venemaal on transport väga kallis ja kaupa tuleb liigutada väga suurte vahemaade taha. „Kui sul on farm, siis nn väravahind on sadama ekspordihind miinus transpordikulu,” jätkas ta. „Mida kaugemal oled sadamast, seda vähem tulusaks äri muutub. Lugu on teisiti, kui tegemist on integreeritud äriga, kus kasutatakse vili ära.”
„Näiteks sadamast kaugel tegutseval lihatootjal on väga odavad teravilja sisendhinnad,” rääkis Helenius. „Kasvatad vilja ise või ostad selle kohalikelt põllumeestelt sisse, kuid hinna määrab sadama ekspordihind miinus transpordikulu.” Probleem on see, et Venemaa transpordihinnad on kõvasti tõusnud. „Meie Venemaal tegutsemise aastate jooksul on raudtee kaubaveotariif peaaegu kolmekordistunud,” ütles ta.
Kui Venemaa majandus arenes, siis veomahud kasvasid, kuid raudtee infrastruktuuri ei investeeritud piisavalt, et viia võimekus nõudlusega vastavusse. Seetõttu tõsteti veotariife, et raudteefirma teeniks investeerimiseks piisavalt raha. Heleniuse sõnul on suurimad kaotajad vähese lisandväärtusega tooraine tootjad, näiteks põllumajandustooraine tootjad.
„Veos on mahukas, kuid kaalu kohta on toote hind madal,” selgitas Helenius. „Kui tahad näiteks saada suureks lihatootjaks, siis võib saada väga odava sööda ja toota liha. Eksportides on transpordikulud kauba väärtusega võrreldes palju väiksemad. Tonni liha tootmiseks on tarvis kaheksa tonni teravilja.”
„Mina Venemaale tagasi ei lähe,” ütles Helenius. „Ära iial ütle iial, kuid mulle ei meeldi põrmugi praegune süsteem. Tegemist on riikliku korruptsiooniga, see on peaaegu nagu poliitiline süsteem. Kõik põhineb varade liigutamisel võimu soositud isikutele. Sellel puudub igasugune seos efektiivse majanduse juhtimisega.”
Riskid on meeletud
„Ütleme, et proovid Venemaal midagi teha ja osutud tohutult edukaks,” lausus ta. „Olgu tegemist toorainete, maa, kaevanduste või füüsilisse varasse investeerimisega – riskid on meeletud. Kui sa teenid hästi, siis varem või hiljem toimub Kremli siseringis kohtumine, et see äri tundub päris huvitav. Näiteks Gennadi ei ole juba kaua midagi saanud, ehk anname selle äri talle.”
Erinevalt Venemaast usub Helenius Ukrainasse. „Hoolimata suurtest kogetud raskustest usun ma Ukrainasse,” lausus ta. „Kuigi see on tohutult korrumpeerunud, on muutuses paljud asjad, mis viivad Ukrainat õiges suunas. Ukraina vajab läänest välisabi ning lääs nõuab vastutasuks poliitilisi ja majandusreforme. Sellest üksi ei pruugi piisata, kuid koos rahva survega tegeleda tippametnike ja poliitikute kleptomaaniaga muutub olukord paremaks.”
„Ukraina varad on praegu väga odavad,” lausus Helenius. „Meil on Ukrainas Hartwalli perekonnaga kinnisvara ühisettevõte, mis jälgib kinnisvaraturu võimalusi, peaasjalikult arenduse valdkonnas, kuid ka muid võimalusi.”
Trigoni varasem Harkivi kinnisvaraarendus on nüüd uue ühisettevõtte, Trigon Hartwall Ukrainian Properties AS-i osa.
„Loodame, et suudame ettevõttes elu käima panna,” lausus ta. „Praegu istume varade otsas ja peame vaatama, kuidas need toimima panna, mis muidugi oleneb majanduse arengust.”
Venemaal on lahendamata geopoliitilised riskid
Tõnu Palm
Venemaa majanduse väljavaade on praegu seotud suure määramatusega, mida külvavad lahendamata geopoliitilised riskid. Kriisiküsimustele konstruktiivsete lahenduste otsimine võimaldaks Venemaa elanike heaolu kasvu märkimisväärselt parandada, sest majanduse pikaajaline kasv ja reaalsed sissetulekud sõltuvad suuresti ekspordituludest ja investeeringutest.
Venemaa impordimaht dollarites arvestatuna on paraku poole väikesem kui 2013. aastal. Eksporditulud ja seega ka kodanike tarbimisvõime võiksid olla vähemalt sama suured kui varem, kui oleks soovi leida ühiselt lahendusi maailma majanduse valuküsimustele.
Eeldades, et geopoliitilised kriisid ei eskaleeru, näeme baasprognoosis ette Vene majanduse pööret tänavusest umbes protsendipunktisest langusest sama suurele kasvule järgmisel aastal. Eratarbimine kahanes II kvartalis aastataguses võrdluses veel 4% ja järgmiselt aastalt ootame umbes 1,5% aastakasvu, mis on seotud positiivsete reaalpalkadega.
Tänu inflatsiooni alanemisele on reaalpalk jõudnud juba kergesse plussi ja koos madala, umbes 5% tööpuudusega soosib see eratarbimise taastumist. Näiteks kui jaemüügi aastalangus suvekuudel küündis veel 5,5%-ni aastases arvestuses, siis septembris jõuti langusega esimest korda alla 4%. Tarbijate kindlustunne on viimastel kuudel paranenud, kuid visalt. Pessimistide osakaal on endiselt ülekaalus.
Stabiliseerunud maailmaturu toornafta hinnad on olnud Vene majandusele kahtlemata kõige olulisemaks toeks. Eksport on ka dollarites arvestatuna aasta alguse madalseisust üle saanud. Kui jaanuaris oli ekspordi kuine maht 17 miljardit dollarit, siis augustis ulatus see 23 miljardini. Toornafta ekspordimahud püsivad ajalooliselt kõrgematel tasemetel. Hiilgeaegadel teeniti ekspordist aga poole rohkem.
Seega on märkimisväärsed võimalused Venemaa kodanike heaolu kasvatamiseks potentsiaalselt olemas, kui on olemas soov panustada rahvusvaheliste kriisikollete lahendamisse ja üldise kindlustunde kasvu.
Investeeringute aastane langus vähenes aasta esimese kvartali pea 10% langusest 4,3%-le II kvartalis. Investeeringute taastumise puhul on endiselt kõige olulisem roll riigiettevõtetel. Üldise kindlustunde paranemisest olenevad aga välisinvesteeringud ja pikema horisondi kasv.