See on demograafiline paratamatus, millega tuleb tegeleda. Esimeseks vägagi efektiivseks sammuks oli vanemahüvitise sisseviimine selliselt nagu ta hetkel eksisteerib. Teha on palju ning järgnevaid samme on veel mitmeid. Üks järgnevaid on minuarvates see, millest ma kirjutasin. Võin korrata:
Ei ole ainult paratamatus, vaid ka eimidagitegemise paratamatu tagajärg.
Selle "esimese sammuni" oli ikka hulka munade sügamist.
Vaadates fakte: vanamahüvitis hakkas kehtima (alles) 01.jaanuar 2004.
1991 ja 2003 aasta vahele jäi aga tervelt 12 aastat, kus kodus lastekasvatamist "toetati" sandikopikatega. Lisaks vanemahüvitise praegune kontseptsioon ei seostu hästi lastehoiu tingimustega, nimelt lõpeb vanemahüvitis 1,5 aastat peale sündi, lasteaeda on võimalik minna 2 - 2,5 aastaselt. Vahele jääb pool aastat kuni aasta (kehvema tervisega veel rohkemgi), kus toimetulek on tagatud ainult toetuse ülemise otsa saajatele. Näiteks lastetoetus kuus kahe lapse peale on naeruväärne 38 eurot kuus. Selle eest saab toidupoes täpselt ühe ostukärutäie esmatarbeks vajalikku.
Järgmine etapp on meil "tasuta lasteaed ja algharidus".
Kõige tavalisemas munitsipaallasteaias on Tallinnas täna igakuine kulu ca 70 eurot lapse peale.
Koolidest, mis teoorias on tasuta, kuid praktikas tuleb igasugu "annetusi", "tasusid" jne arvestatav summa - mis kõik on "tasuta hariduse" sildi all vanemate kraesse kanaliseeritud. Näiteks elementaarne kehaline trenn, mis minu kooliajal oli täiesti tasuta ja peale riietuse-jalatsite andis mu spordikool.
Kokkuvõttes on iibepositiivse arvu (peres min 3 last) omamine rahaliselt küllaltki kulukas lõbu, keskmise palgaga pole seda lihtsalt peost suhu elamata võimalik endale lubada, kui pole käepärast vanavanemaid, siis on see võimalik vaid siis,kui üks pereliige peaks teenima vähemalt 2 keskmist (kui paljud 20sed-30sed seda täna teenivad,ah?).
Ei olnud. Erinevatel perioodidel oli sündivus erinev nagu oli erinev ka suremus. Meditsiini arenedes laste suur suremus kahanes ning see lõi eelkõige võimaluse lastel ka täisealiseks saada.
Suremus ei puutu hetkel asjasse. Küsimus, mille vastamisest sa tavapärase hämaga kõrvale hiilid on - kas tollased sündivuse arvud on meile täna saavutatavad ja kas nad on abiks?
Sündide arv iseenesest ei ole eesmärk omaette
On küll. Kui suremust täna me eriti mõjutada ei saa, siis sündivuse kasv toimub soodsatel asjaoludel mõne aastaga - mida näitas Eestis nt sündide arvu hüpe suure sõja järel ja 2000ndate keskel. Seega sündivuse stimuleerimne annab kiiresti käigekatsutavaid tulemusi, suremusega võitlemine tänastes oludes mitte.
1992.aasta rahareformile järgnes Eestis kappav tarbimisühiskonnale üleminek. Teistesõnadega, meie mudeli puhul oli tarbimisühiskond = heoluühiskonnaga = sünnitamine on sellisel juhul igal pool ja alati üsnagi teisejärguline tegevus
Tuletan meelde, et esimene reaalne samm sündivuse stimueerimiseks tehti alles 2003, enne seda maksid rikkamad KOV-id ühekordseid stiimuleid ja põhiline rahvastikupoliitiline "instrument" oli 12 aasta peale naeruväärne lastetoetus.
Ühiskondlike paratamatuste juurde ei saa unustada, et terve kümnendi ei tehtud suurt midagi, kuigi rahvastikuteadlased juhtisid sellele probleemile juba ammu tähelepanu. Olen siiski seda meelt, et kui ühiskonnas veab midagi väga viltu, ei peaks soiguma "küll turg reguleerib", vaid rakendama meetmeid ja seda võib ja tulebki teha maksumaksja raha eest.
Retoorika kisub küll sinnakanti.
