www.militaar.net

Polevskoi linnas Jekaterinburgi lähedal maeti 26. oktoobril kohaliku lihakombinaadi 29-aastane transporditööline Ilja Koroljov, kes hukkus sõjatandrile saadetuna esimesel päeval. Portaal e1.ru tegi intervjuu tema abikaasa Anastassiaga, kes ütles järgmist: „Me ei uskunud seda olukorda. Tundus, et see ei toimu meiega. Ta väga muretses ja kartis. Aga ma ütlesin talle: „Ära ole argpüks, lähed kaitsed mind ja meie lapsi,““ rääkis Anastassia Koroljova. „27. septembril viidi ta väljaõppeväeossa. Aga juba 28nda hommikul saadeti ta Rostovi oblastisse. Neile räägiti, et neid õpetatakse kuu aega, kuid lõpuks kestis väljaõpe vaid nädala. 12ndal saadeti nad juba sõdima ning ta hukkus kohe. Ma ei oodanud, et see juhtub minuga ja nii kiiresti.“

Sõltumatu Venemaa meediaväljaanne Novaja Gazeta Europe (NGE) teatab, et 423. kaardiväe Yampolski mootorrelvade rügemendi 6. ja 7. kompanii 27 ellujäänut ähvardab karistus selle eest, et nad lahkusid 25. oktoobril Ida-Ukrainas Svatove lähedalt rindejoonelt. Kolm meeste naist on rääkinud NGE-ga nendega juhtunust. Siin on tõlgitud kokkuvõte. Mehed mobiliseeriti septembri lõpus ja saadeti Naro-Fominskis asuvasse väljaõppepolügooni, kus neile öeldi, et nad jäävad väljaõppe saamiseks kaheks nädalaks kuni kuuks ajaks. Kuid nad saadeti 3 päeva jooksul Belgorodi oblastis Valuyki lähedal asuvasse metsalaagrisse. Ühe laagrit külastanud naise sõnul: "Esimesed kaks-kolm päeva kaevasid nad kaevikuid. Laagris elasid inimesed, otse lageda taeva all. Mina nägin seda laagrit isiklikult, sest käisin seal. Seal olid telgid, kus olid mingisugused pohlaahjud, mis abikaasa sõnul olid auke täis. Mõned tüübid lihtsalt ööbisid vabas õhus, neil polnud telke." 14. oktoobril saadeti äsja mobiliseeritud mehed rindejoonele, olles saanud peaaegu üldse väljaõppe. Üks naine ütleb: "Neile ei õpetatud laagris midagi, nad viidi kaks korda lasketiiru ja see on kõik." Nad olid relvastatud ainult automaatidega. Mehed olid vabatahtlikult mobiliseerunud patriotismist, kuid nende entusiasm oli tõenäoliselt mõranenud, kui nad said teada, et eelmisest 7. oktoobril laagrist saadetud 96-liikmelisest mobiliseeritud mehest koosnevast rühmast oli vaid 20 pärast Ukraina tulistamist elusana tagasi tulnud. Sama juhtus nendega, kui nad jõudsid 15. oktoobril Svatove lähedale metsa, kus nad seisid kohe silmitsi käimasoleva Ukraina pealetungi jahvatava rünnakuga. Paljud nende rühmast said surma või haavata, sealhulgas nende kaks komandöri. 25. oktoobril oli ühe naise sõnul "neid mürsutatud 12 tundi, minu mehe seltskond oli kõik mobiliseeritud [mehed], nad lebasid seal mingis metsas ega tõstnud mürsu pärast pead. "Neid tulistati suurtükiväe ja miinipildujatega, üks nende komandöridest, samuti mobiliseeritud mees, lasti nende silme all õhku, paljudel olid põrutused ja kuulmekile purunes. Abikaasa on õnneks vigastamata, elus." "Teisel komandöril oli ribi murtud ja kildude haavad." Teine naine ütleb, et "nad lamasid mitu tundi lihtsalt maas ja teesklesid surnut ühel lihtsal põhjusel: neil polnud peale automaatide muid relvi." Ja nende vastu olid suurtükid, droonid lendasid üle, kui nad oleks näppugi liigutanud, oleks droon tulnud ja need hetkega hävitanud." Üks sõdur ütles oma naisele: "Leena, me oleme pool päeva maas lamanud. sest droonid ja suurtükid töötavad." Pärast seda, kui "üks komandör tükkideks rebiti", andis teine haavatud käsu pimeduse saabudes taganeda. Mehed pöördusid tagasi oma baasi Svatove, kuid neile öeldi, et neid ei lubata sisse, välja arvatud haavatuid. Kas haavatud on saanud arstiabi, pole selge. Ühe naise sõnul pole "haavatud komandörile kahjuks veel korralikku arstiabi antud, öeldakse, et varustust pole." Ellujäänud haavata mehed "keelduvad nüüd tagasi rindejoonele minemast, sest tahavad elada. Pärast tagasitulekust keeldumist pakuti neile uut varustust, kuulivesti, kiivreid – või sõjakohust." Mehed ütlevad, et "kindral Lugovoi tuli nende juurde ja hirmutas neid deserteerumise eest viie- kuni seitsmeaastase [vangistusega]". Üks mees võttis 26. oktoobril oma naisega ühendust: "Naine, päästa meid, meid kuulutatakse desertöörideks. Meid antakse sõjakohusse." "Ja nüüd," ütleb üks naine, "nad on mingis mahajäetud majas. Nende pangakaardid on blokeeritud, nad on ilma elatiseta, ilma rahata, ilma toiduta, ilma veeta. Mu mees ütles mulle, et ta pole mitu päeva söönud. ja me ei tea, mida teha." Teine naine ütleb, et neil õnnestus meestele vahendaja kaudu raha saada "vähemalt selleks, et kutid saaksid vett ja süüa osta. Neil ei jäänud pärast suurtüki mürsku üle midagi. Üks magamiskott [kõikide vahel] ja nüüd ka külm on." Mehed olid värbamisbüroost lahkunud "naeratades, ülevas tujus, võidulootuses. Nad ütlesid: "Emamaa on meid kutsunud, nii et me peame minema". Nüüd aga ütlevad naised, et mobikidesse suhtumine on muutunud radikaalselt. Üks naine ütleb: "Nad räägivad nüüd, et kodumaa ei aita kuidagi, et inimesed, kes neid kamandavad, peavad neid kahurilihaks. Võimud on mobiliseerinud kogemusteta diivaniväed ja visanud nad hakklihamasinasse." "Elukaaslane ütles siit lahkudes, et kui vaja, langeb ta Venemaa eest, ta pole elus kordagi kodumaad ära andnud. Hetkel on tal toimunud suur maailmavaate muutus." "Ta ütles mulle: "Ma olen valmis deserteerima, las nad panevad mind vangi, aga ma ei lähe rindejoonele. Sinna on üheotsa pilet."" Teine naine räägib, et tema mees läks "uhkelt tõstetud peaga... meie kodumaad kaitsma ja kõik oli korras, kuni meie kodumaa ta reetis ja nagu kahuriliha tule alla viskas. Millegita. Ta ütleb, et oli meie riigis pettunud , meie sõjaväes ..." Ja siin on tegelikult mu mehe iseloom murtud, et ta lükkab kaljukinlalt ümber kõik, mida ta varem ütles." Tema ja teised mehed ütlevad, et nad läheksid pigem vanglasse kui tagasi rindejoonele. "See on nüüd tema selge seisukoht: "Ma eelistan olla vanglas, kui kaitsta oma riiki, mis ei hooli inimeludest." Meeste jutt kattub peaaegu teiste hiljuti mobiliseeritud venelaste omadega, kelle jutust on selgunud ettevalmistamata ja puuduliku varustusega rindele saatmisest.

... suvalisi 50neseid pool invaliide aetakse rindele,...
... seepärast kuulemegi lugusid mingitest pensionieelses eas burjaadi kollidest...

Turist 47 kirjutas: ↑03 Nov, 2022 18:42

... suvalisi 50neseid pool invaliide aetakse rindele,...
... seepärast kuulemegi lugusid mingitest pensionieelses eas burjaadi kollidest...

Kobisen. On küll OT, aga ei ole neil 50nestel ja, arvan ka 55+ häda midagi.
Võimalik, et "päevade" kaupa stepis joosta ei jäksa, aga miskit positsiooni kaitsta/hoida, läbimõeldult rünnata, kasvõi käsirelvaga rahulikult toimetada - sellega, usun, et saavad nad suurepäraselt hakkama. Arvan, et ka paarkümmend kilo varustust tassida, päeb otsa, mõistlikus tempos, ei ole probleem.
Lihtsalt, vaadates enda ümber 20 aastaseid, siis tõesti, vajadusel oleks endal mõistlik "kandideerida" - selmet lapsi sõtta saata, ei muud.
Krt. 50 ja +, pole miski vanus.
( )

Venemaal on alanud vabatahtlike värbamine Ukraina relvajõudude ridadesse, seda korraldab tsiviilnõukogu

Venemaal on alanud..

Xender kirjutas: ↑03 Nov, 2022 18:37 Mingi põhjused sellel on, et pensionärid rindele lähevad. Ma ei kahtlustaks kohe ja ainult Venemaa suutmatust. Esiteks pole meil üldse pilti ees palju Venemaal reaalselt nõuetele vastavaid noori üldse on?

Võib olla kõvasti vähem. Aastaid tagasi, postitasin ka siia foorumisse lingi, kus üks venelane lahkab Venemaa ametliku rahva arvu, ning jõuab järeldusele, et ta ei saa milleski kindel olla. Isegi mitte selles, kas Venemaal reaalselt elab isegi 100 miljonit inimest.

Arvatavasti selle probleemi tuumikpõhjus on suuremas jaos ikkagi selles, et mingid asjad on paremaks valetatud kui päriselt on ...