Kapten Trumm kirjutas:Õpetlikkus seisneb selles, et kui kriitilisel ajal sihtida liiga kaugele (ostame lennukid, mis oleks tasemel vähemalt 1950. aastani) ja liiga kõrgele (ostame parima), siis finaaliks võib olla tühjade pihkudega jäämine. Loomulikult piiratud võimalustega väikeriigis ei pruugi siin keegi konkreetselt süüdi olla, kuid taolist võimalikku stsenaariumit peaks ka silmas pidama.
Sarnasus selle "püsikulude jumaldamisega" on selles, et põrgatades tagasi kõik, mis Excelisse ei mahu, võib ka tekkida seis, et kui kiireks läheb, siis ei jõua/ei saa enam. Kui nt Rootsi abi, mis meile 2000ndate alguses tuli, oleks Exceli meeste poolt (kui nad tollal nii võimekad ja võimukad oleks olnud), oleks suuremas osas tagasi põrgatatud. Õnneks ei põrgatatud ja täna hoiab see ju mitmel teemal meil endiselt nina veepeal.
Loomulikult polnud meil 2005 ei 160 tk 120 mm MP meeskonda ega 160 tk 90mm TT meeskonda kuskil ootamas. Üksusi polnud, koondisi polnud, väljaõpet (piisavas mahus) polnud - ainult hädad ja raskused olid. Ja noh, traagilisi jutustusi Soomest ostetud 122 mm haubitsate kahjulikust mõjust Eesti riigikaitsele on ka siin foorumis lehekülgede kaupa kirjutatud.
Ei olnud see 12 Spitfire’i puudumine toona sisuliseks ega maailmamuutvaks probleemiks, miks riigi juhtkond sisuliselt kapituleeruda otsustas. Minu hinnangul oli see Laidoneri poolt väljamõeldud ettekääne, mis toodi mängu hetkel, mil alistumisotsus oli juba tehtud; ja mida tagantjärele (tarkusega) kohati endiselt võimendatakse ja kasutatakse.
Kapitulatsiooniotsuse tegelikeks peamisteks põhjusteks olid (minu hinnangul) Nõukogude-Saksa omavahelise vaenulikkuse peale ülesse ehitatud välis- ja julgeolekupoliitika kiire ja ootamatu krahh pärast MRP sõlmimist; selle pinnalt tekkinud „ootamatu“ avastus, et tõsiseltvõetavaid ja reaalseid abistada tahtvaid liitlasi enam ei ole; sõjaliselt suhteliselt tugeva Poola riigi väga kiire kokkuvarisemine; ilmselt ka 60ndatesse elu-aastatesse jõudnud riigi juhtkonna tahtejõuetus, julgusepuudus, mugavus ja lootus, et „ehk läheb kogu see asi ikkagi kuidagi valutult üle“.
Kui need Spitfire’id oleksid 1939. aastaks Eestis kohapeal olemas olnud, küll siis oleks mingi muu analoogne „vabandus“ leitud – näiteks kaasaegsete õhukaitse- või tankitõrjekahurite nappus, tankide puudumine vm võimelünk. Kui otsus vastu hakata sõltub sellest, kui palju sul mingis väe- või relvaliigis parajasti kaasaegseid võitlusvahendeid on, siis poleks ju 1918. aasta novembris üldse mingit vastupanu pidanud hakkama Punaarmeele osutama.
Lisaks: lehitsesin hiljuti jälle 2014. aastal välja antud Riigikaitse Nõukogu Protokolle 1933-39. Väga õpetlik ja huvitav lugemine, soovitan kõigile. Ei olnud seal ühegi väe- või relvaliigi puhul enne sõja algust juttu sellest, et olukord mõne relvatüübi osas on nii puudulik ja katastroofiline, et sõjaohu korral pole vastupanul mingit mõtet ja kohe tuleb käpad ülesse ajada. Üleüldse oli mälu järgi seal kõige vähem juttu lennuväe puudujääkidest – ilmselt oldi lepitud sellega, et selles valdkonnas mingigi pariteedi saavutamine ei ole Eestile jõukohane. Pigem oli üldine ja rahulik suhtumine, et ressursid on piiratud, sõdida tuleb sellega, mis parajasti olemas on, vaba raha tuleb suunata sinna, kus augud ja efekt kõige suuremad. Borja viidatud 35-miljoni kroonine programm polnud toonaste otsustajate jaoks mitte mingi õndsuse tipp, mille elluviimise korral oleks riik sõjaks piisavalt valmis olnud (siukest seisundit ei teki kunagi), vaid kõige hädapärasem miinimum, mida riigi rahalised võimalused üldse reaalselt suutsid katta. Tegelikke vajadusi ainuüksi suurtükiväe moderniseerimiseks ja jalaväe tuletoetusrelvade hankimiseks hinnati toona (mälu järgi) u 100 miljonile, kuid saadi ka väga hästi aru, et selliseid summasid ei ole ega tule ka. Seetõttu tehtigi see 35-miljoniline miinimumprogramm, mis pidi seejuures ära katma ka õhu- ja mereväe miinimumvajadused. Samuti lükkavad need numbrid ümber müüdi, justkui oleks kahe allveelaeva hankimine (kokku vist u 10-15 miljonit krooni) jätnud kõik teised väe- ja relvaliigid pikkadeks aastateks känguma.
Kui nüüd tänasesse päeva välja jõuda, siis jääb mulle endiselt arusaamatuks Borja ja Trummi väited, et teeme oma kaitseplaneerimises ja -hangetes midagi väga valesti ja lollisti, et oleks võimalik kuidagi püsi- ja elutsüklikuludele sülitada ning ruttu-ruttu puuduolev kraam ära osta ja kasutusele võtta. Ei 1930. aastatel ega ka täna ei ole kuskil minu arusaamist pidi sellist vaba raha, et hakata nt tanke kokku ostma. Kui öeldakse, et see raha (+inimesed) on tänase kaitse-eelarve sees olemas mingi muu tarbetu võime all, siis tahaks näha konkreetset näidet. Kui öeldakse, et võtame alginvesteeringuks laenu, siis tekib taaskord küsimus inimestest, aga ka kohe jooksma hakkavatest elutsüklikuludest, mille jaoks vist enam laenu väga võtta ei saa – ja mis peaks siis paratamatult tulema mõne n-ö baaseelarve sees oleva võime arvelt. Ühesõnaga – keegi võiks mõne praktilise näite või võime varal siis lõpuks ära selgitada, et kuidas sellest neetud Exceli-tabelist loobumisega õnn meie õue peale tuleb?
Rootsi abist rääkides – on sul Trumm mingitki viidet või fakti tuua sellele, et Exceli-mehed olid vastu või oleksid vastu olnud, kui oleksid osanud vms? Minu teada oli Rootsi abi vastuvõtmine konsensuslik ja plaanipärane tegevus, sest oli arengukava sellise struktuuri väljaarendamiseks, milleks see tasuta antud kraam ilusti ära kulus; oli arvestatud (toonase parima, aga kindlasti alahinnatud teadmisega) sellega, kuidas ja mis ressursside eest seda kraami käigus hakkame hoidma; olid olemas üksused ja inimesed, kes sealt saadud relvastuse ja varustusega ka koheselt väljaõpet said alustada.
