Harju maakohtu kohtunik Merit Helm ütleb, et on üles kasvanud vaimuhaiglates üle Eesti. Järgnev paus on kandev, kuid seda on ka selgitus: «Mu isa on psühhiaater ja ema kliiniline psühholoog. Seetõttu olen ma elanud Jämejalas, olen elanud Iru hooldekodus, olen elanud Seewaldi kõrval. Psüühikahäiretega inimesed ja nende mured olid mulle tuttavad juba enne seda, kui minust sai kohtunik.»
Igal aastal otsustakse Harju maakohtus umbes 800 inimese kinnisesse raviasutusse saatmine: psühhiaatrilise abi seadus sätestab nimelt, et isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas võib kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. «Ma tean, et see arv on suur,» nõustub kohtunik Helm, kelle ette sundravijuhtumid Harju maakohtus sageli jõuavad. Kogu Eesti peale on selliseid kohtumenetlusi aastas umbes 2000, kuid kuna Tartu maakohus teeb sundravi pikendamise kohta üldjuhul eraldi määrusi ja Harju maakohtus on tava teha kõike ühe määrusega, peab Helm realistlikuks, et Eestis saadetakse aastas tahtevastasele ravile umbes 1500 inimest.
«Tegelikult on mitu korda suurem nende inimeste arv, kes mingit tüüpi psühhiaatrilist abi vajavad,» on kohtunik kindel. Kõik juhtumid ei jõua ka kohtusse: «Kui inimene saab ise aru, et ta vajab abi, ja on nõus haiglasse jääma, siis ega keegi ei kutsu kohtunikku.» Just nimelt ei kutsu: kui haiglast on taotlus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks tehtud, läheb kohtunik patsiendi juurde ise kohale, mitte vastupidi. Seda tehakse, et vältida patsiendi solgutamist, kuid ka stigma tõttu, mis psüühikahäireid Eestis jätkuvalt ümbritseb. Helmi sõnul on patsiendiga kohtuma minek olnud kohtunikel tavaks juba aastaid, sest tahetakse, et protsess oleks patsiendile võimalikult vähetraumeeriv. Üksnes koroonakriisi tippajal kevadel kasutati vahel asjaolude hindamiseks ka videosilda.
«Kui inimene on katatooniline ning täiesti endasse kapseldunud, siis muudele küsimustele ta enamasti ei vasta, kuid kui kutsun teda nimepidi, siis oma nime kuuldes ta tavaliselt ikka korraks tõstab silmad ja vaatab mulle otsa,» kirjeldab kohtunik vaatepilti, mis haiglas ees oodata võib. «Mõnikord on inimene jälle nii uimane, et silmadki ei püsi lahti, aga arst selgitab, et tuli sisse täiesti märatsevana, aga nüüd aeti üles keset sügavat und.» Võimaluse korral võtab kohtunik väidete kontrollimiseks ühendust ka hospitaliseeritu lähedastega. «Võib juhtuda, et inimene ütleb, et tal on neli last ja et ta elab Lasnamäel, aga selgub, et ta ei ela Lasnamäel ning lapsi pole tal ka ühtegi.» On olnud juhtumeid, kus kodustega rääkides selgub, et patsiendi hirmud on sellised, et ta magab igal ööl, kirves voodi kõrval. On olnud juhtumeid, kus teistel pereliikmetel on hirm ning ema-isa end lapse eest igal ööl oma tuppa lukustavad.
Kui pärin, kas psüühikahäiretega inimesed kipuvad sageli olema üksikud või elama vanematega veel täiskasvanueaski, ohkab Merit Helm kuuldavalt. «Kui on luululine häire või skisofreenia, siis paljud on minu kogemuse põhjal üksikud, aga ma ei saa öelda, et kõik. Depressiivsetel võib olla kaaslane kõrval, kes nende pärast muretseb, kuid ei pruugi. Bipolaarsed või maniakaalsed inimesed leiavad jällegi suhteliselt kergesti kaaslase, aga väga vähesed ütlevad, et on viis või enam aastat koos olnud.»
Ravi õigustatus
Esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse läbivaatamisel – just nimelt sellist nime tahtevastasele ravile paigutamine kannab – viibib tavaliselt juures ka riigi määratud esindaja, kellelt kohtunik psühhiaatri kõrval samuti arvamust küsib. «Advokaat peab ütlema, kas tema oma isikliku kogemuse põhjal toetab ravile jätmist. Ta peab aitama kujundada seisukohta, mida otsustaks inimene ise, kui ta oleks täie mõistuse juures. Ei ole nii, et kohus paneb oma kummitempli alla ja ütleb: «Jah, palun!» See on väga sisuline menetlus.»
Samas nendib Helm, et kui patsient ise pole sundravile paigutamisega rahul, peab advokaat määruse vaidlustama ka siis, kui leiab, et inimese huvides oleks jääda ravile. See viib ka küsimuseni: millisest hetkest on tahtevastase ravi kohaldamine õigustatud? Riigikohus on leidnud, et vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist. Riigikohus on meenutanud võimalust, et haigla töötajad või puudutatud isiku lähedased võivad puudutatud isikuga manipuleerida, mistõttu kohus peab hindama ravi õigustatust ka siis, kui isik ise sellele vastu pole. «Aga mina küsin vastu: miks te arvate, et see on haigla huvi inimest ravile jätta?» pärib Helm. «Psühhiaatrias on ravijärjekorrad samasugused nagu mujal, kui abi ei saada erakorraliselt, tuleb seda võib-olla oodata kolm-neli kuud. Miks peaks haigla tahtma täita kohta, mida ootab juba ammu keegi teine? Neid otsuseid ei tehta kergekäeliselt. Ma olen küll selgitanud patsientidele, kes arvavad, et «tulevad võib-olla homme», et ega neid kohti niimoodi võtta ei ole.»
Ta nendib, et patsiendid ise pole ravist alati huvitatud ning mida haritum on inimene, seda paremini ta kohtuniku ära räägib. «Minu praktikas oli näiteks üks haritud daam, kes oli parkinud oma auto nii, et ei mäletanud enam, kus see on. Ta selgitas seda sellega, et te ei kujuta ettegi, milline töökoormus mul on. Siis lukustas ta end tundideks oma kabinetti, aga põhjendas seda sellega, et peab ju ometi kusagil lõunatama. Iga sigaretikoni sulges ta eraldi kilekotti ja kirjutas selle juurde kuupäeva ja kellaaja, aga ütles, et muidu nad hakkavad ju haisema. Mõtlesin, et äkki see on tõesti vaid pisut kummaline käitumine, kuid siis selgus poja jutust, et ema on talle korduvalt teinud segaseid telefonikõnesid võõrastelt telefonidelt ja lühikese ajaga kodus kaheksa korda ukselukku vahetanud.»
Kust läheb piir?
Võtan jutuks kolmandagi riigikohtu lahendi, milles nenditakse, et tahtevastasele ravile saadetava poolt endale või teistele ohtlikkuse tuvastamine küll ei eelda, et inimene oleks juba jõudnud kellegi elu või tervist kahjustada, kuid samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et inimene võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha. Maakohtunik leiab, et inimese ohtlikkus endale võib seisneda ka selles, et psüühikahäirega inimene provotseerib endavastast vägivalda. «Maniakaalsetel või bipolaarsetel inimestel on ju vaja kogu aeg uut stimulatsiooni. Ma tean küll neid maniakaalseid, kes on hullude hematoomidega jõudnud haiglasse, sest on, vabandust, kusagil lihtsalt peksa saanud. Nende hulgas on ka väga palju liiklusrikkujaid – eriti omane on neile autoga kihutamine.»
Tõsi, Helm möönab, et aastate jooksul on teda rünnanud vaid üks raske vaimse alaarenguga umbes sajakilone tütarlaps, kelle puhul tuli otsustada Valkla hooldekodusse paigutamine. «Keset väga sõbralikku vestlust tõusis ta püsti, pani endale jalga minu kingad ja hakkas mind jalgadega peksma, õnneks ema suutis teda ohjeldada ja ta tuppa kinni panna.» Väga haruldane olevat ka advokaadi ründamine: «Enamasti need inimesed saavad aru, et esindaja on seal nende jaoks.»
Samas rõhutab Helm, et kuigi ta ei ole veel näinud haiglas inimest, kellel ei oleks psüühikahäiret üldse märgata, on ta otsustanud ka vastupidiselt psühhiaatrite ettepanekule ja lubanud patsiendi koju. «Näiteks oli üks neiu, kellel mingi psüühikahäire selgelt oli – ta nagu nägi asju, mida meie ei näe, pani kaarte, põletas küünlaid ja pobises midagi omaette –, aga midagi ohtlikku sellest ju ei juhtunud.» Pärin, et kas sellisel juhul ei võiks in corpore viia ravile ka «Selgeltnägijate tuleproovis» osalejaid. Helm vastab napilt: «Olen mõelnud selle peale, et kust see piir läheb.» Sageli vaagimist on – mida teha siis, kui mitme väikse lapse ema jätab kodustele kirja «Tuli mõte sõita Lõuna-Ameerikasse» ning kaob vähimagi eelhoiatuseta, hävitades ka oma telefoni?
Merit Helm nendib, et kaalutlusotsuse tegemisel on abiks aastatega tekkiv tunnetus. Ta püüab alati mõelda ka sellele, kuidas toimiks ta siis, kui patsiendiks oleks tema enda lähedane, abi vajav ema, isa. Või parim sõbranna. Kas inimene on sellises seisundis, et julgeks ta siin ja kohe haiglast tänavale lubada.
.
