Riigikaitse eelarve

[Martin Herem]

Minu jaoks liiga diip seisukoht.
Ja minu kõne oli liiga ebaselge Trummile... pealegi on "hästi" erinevalt mõistetav.

[A4]

See kõik – nii meie kaitsekulude suurus ja selleteemaline poliitiline debatt (või selle puudumine), kui ka NATO „tervislik seisund“ – on paljuski küsimus sellest, kas klaas on pooltäis või pooltühi.

Mulle ka väga meeldiks, kui meil oli valimiste eel vähem lubadusi sotsiaalraha juurde juurdelubamist ning rohkem diskussiooni või lubadusi julgeolekust, NATO tulevikust ja kaitsekulude tõstmisest; ja ma isiklikult leian, et tänases olukorras peaksidki meie kulud olema suuremad kui 2 või 2,17%. Aga selline asi ei juhtu automaatselt ja kindlapeale vaid siis, kui president, kaitseminister, ametnikud ja ohvitserid sellest aktiivsemalt rääkima hakkavad (mida, muide, on viimase u aasta jooksul ka tehtud, aga ilmselt mitte väga suure eduga). Olen nõus, et kaitsekulude tõstmine on asi, mille puhul ei saa lohiseda avaliku arvamuse taga (mis täna kaitsekulude hüppelist tõstmist selgelt ei poolda), vaid siin peavad poliitikud liidi võtma ja selle diskussiooniteemaks võtma. Aga meeldib see meile või mitte, lähtuvad poliitikud nii meil kui mujal, nii täna kui ka tulevikus väga palju siiski ka sellest, mida ootab ja eeldab avalik arvamus. Ja ühiskond ja avalik arvamus on meil õnneks või kahjuks jõudnud täna sinna, et tahetakse elada paremini ja rõõmsamalt, mitte aga säästa ja rahakotti pingutada.

Mis puudutab kaitseministri, ametnike ja kaitseväelaste „panust“ selle teema tõstatamisse, siis tuleks aru saada sellest põhimõttelisest kahvlist, kuhu nad selle jutuga sattuda võivad. Kui tahetakse, et kaitsekulude märkimisväärne suurendamine saaks avaliku arutelu keskseks teemaks, siis utreeritult tuleb selleks väga otsekoheselt öelda, et 2% on täiesti ebapiisav ja selle tasemega ootab meid ees suur katastroof. Esiteks ei oleks selline steitment sisuliselt õige – võime kaitsekulud ju tõsta 4% ehk miljardi euroni aastas, aga Venemaa ca 60 miljardi vastu see ikkagi piisa, eriti siis, kui USA oma 600 miljardiga „tagant ära kukub“ – seda pidas omal ajal ka Terras silmas, kui talt küsiti, et kas 3 või 4% oleks piisav.

Teiseks – ja see on nüüd põhiline – võib ju teha suure kärarikka kampaania teemal „pelgalt 2%iga on meil asi kapitaalselt pees!“, aga tänases poliitilises ja majanduslikus olukorras ei näe mina mitte mingit piisavat garantiid, et selle peale kaitsekulud siiski tõusma hakkavad. Ja kui kaitsekulud selle kära peale siiski kasvama ei hakka, siis leiame me kõik end äkitselt olukorrast, kus inimeste usk Eesti kaitstavusse on põhjalikult purustatud, aga lisaraha ikka ei ole.

Optimisti ja eduraportöörina võib seda meie 2,17% taset ka muidugi pooltäis klaasina vaadata – meie lollid poliitikud suutsid argade ametnike ja ohvitseride utsitamisel 2% tasemele jõuda juba 2012. aastal kui kogu ülejäänud Euroopa, sh Balti riigid, rahudividende endiselt sisse kasseerisid. Ja meie tänane 2,17 tase jääb NATO-s vist alla ainult USA-le endale. Suurem osa liikmesriike ei jõua selle tasemeni ilmselt ka aastaks 2024. Aga see selleks.

NATO tervisest, USA-st ja Ida-Euroopa julgeolekuolukorra „halvenemisest“. Esiteks, minu arust ei saa öelda, et alates 2014. aastast on Ida-Euroopa julgeolekuolukord halvenenud. Vene armee moderniseerimine ja läänepiiril oleva löögirusika tugevdamine algas juba ammu enne 2014. aastat. Vene Föderatsiooni agressioonid (NATO-sse mittekuuluvate) riikide vastu ei alanud mitte 2014., vaid 2008. aastal, mittesõjalise meetmetega aga juba veelgi varem. Vastupidi – mina väidan, et alates 2014. aastast on julgeolekuolukord Ida-Euroopas mitte halvenenud, vaid hoopis pidevalt paranenud: NATO on väga selgelt ja üheselt tagasi pöördunud kollektiivkaitse ja oma liitlaste territooriumi kaitsmise kui põhiülesande juurde. Ida-Euroopa riikidesse on paigutatud liitlaste üksused, lennukid, varusid jne, mida siin enne 2014. aastat praktiliselt ei olnud. Ida-Euroopa kaitseplaane tehakse NATO-s tõsisemalt ja kvaliteetsemalt kui kunagi varem. Kaitsekulud, mis kuni 2014. aastani igal pool (v.a. Eestis) ainult langesid, on tõususule pööranud. Aeglaselt tõusevad, aga siiski tõusevad. NATO õppuste sisuks ei ole enam insurgentide-vastane võitlus kaugetel maadel, vaid vägede paiskamine idatiivale ja konventsionaalne sõda ida suunast tuleva konventsionaalse vastasega. Üldiselt saavad Euroopas kõik (v.a. EKRE sõsarparteid) tänaseks suuremal või vähemal määral aru, et Venemaa on vaenulik ja ohtlik nähtus. Jne.

Jah, mingid asjad NATO-s ei liigu sellise kiiruse ja kvaliteediga, mis meile meeldiks. Jah, teatud tendentse ja retoorikat USA praeguse presidendi tegevuses nimetatakse mõttekodalaste õigusega murettekitavaks. Riikide ametlike esindajate võimalused oma muremõtteid avalikult väljendada on aga piiratud üsna objektiivsetel asjaoludel: NATO on veel väga kaugel kokkukumisest ja USA väga kaugel NATO-st väljaastumisest (USA kohalolek eriti Ida-Euroopas hoopis kasvab pidevalt). Kas sellises olukorras oleks adekvaatne meil ise sellele asjale hagu alla panna ja NATO lõppu ette hakata kuulutama? Minu arvates absoluutselt ei ole. Ärgem unustagem, et heidutust tekitavad eelkõige reaalsed asjad – väed, õppused, kaitseplaanid, võimed. Heidutust murendavad ja lammutavad aga eelkõige sõnad, olenemata sellest, kas need sõnad on lausutud Washington DC-s või Tallinnas.

Üks paralleel lähiajaloost: Eesti väga selgeks ja pidevaks eesmärgiks alates NATO-ga liitumisest 2004. aastal oli lisaks liikmelisusele endale saada Eesti jt Balti riikide pinnale ka reaalsed liitlaste üksused, nagu seda täna on eFP. AGA – seda eesmärki ei edendatud mitte avaliku retoorikaga, vaid eelkõige kulisside ja kinniste uste taga. Sel samal põhjusel, miks ei pruugi olla mõistlik avalikult ja pidevalt pröögata kaitsekulude „ebapiisavusest“ – kui neid liitlaste üksusi vaatamata su avalikule ja pidevalt retoorikale siiski ei tule, siis oled kokkuvõttes õõnestanud NATO ja heidutuse tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust. Seetõttu tuligi avalikult teha ette pokkerinägu ja öelda, et asjad on hästi ja pidevalt paremaks lähevad (kuigi reaalsuses paranesid teosammudega kuni 2014. aastani).

Ühesõnaga – see, et mingitest probleemidest avalikult ei kisendata, ei tähenda automaatselt, et sellega tegelikult ei tegeleta. On olukordi, kus igasuguseid plaan B-sid ei olegi mõistlik avalikult arutada ennem, kui see olukord kätte on jõudnud.

[Chupacabra]

Sellisel juhul tuleks debatt avalikkusesse viia sellise rakursi all, et meil on puudu võtmevõimekused. Rannaseire- ja kaitse, keskmaa õhutõrje, tankipataljon, miini veeskamine jne. Siis ei õõnestaks me olemasolevat (kõik on pekkis kui raha juurde ei saa). Probleem on aga meie kremlimeelne sotsialismivalitsus. Sotse absoluutselt ei huvita riigikaitse, neil on peamine igast toetuste tõstmine ja Kesk lihtsalt püüab oma valijale meeldida (kelle arvates kõlbab Eestit kaitsma ka VF relvajõud). Tänaseks on konkreetselt kaitsekulude tõusu lubanud EKRE ja IRL. Reform on öelnud et hangitakse vajadusel kriitilisi võimeid. Seega nagu natuke oleks lootust. Tuletan ka meelde, et e-hääletada saab täna kella 18:00ni, seega ärge jätke valimata, sest Lasnamäe baaba läheb igal juhul valima ja valib sinu eest.

Kui jätkata tankipataljoni kulu teemat, siis hetkel tundub, et meil on valida, kas liitlaste patlajon siin või enda tankipataljon - suurusjärk on sama. Raske valik

[A4]

Kui jätkata tankipataljoni kulu teemat, siis hetkel tundub, et meil on valida, kas liitlaste patlajon siin või enda tankipataljon - suurusjärk on sama. Raske valik

Päris kindlasti ei oleks suurusjärk sama. Liitlaste tankipataljoni puhul oleks Eesti kuludeks eelkõige sobiva väljaõppe- ja lahinglaskmiste ala väljaarendamine (mis on juba töös niikuinii) ning tankide hoolduseks ja hoiustamiseks vajalike garaažide, ladude, pesulate, ühe kasarmu jms ehitamine – samad kulud tekiksid meile ka siis, kui ise seda tankipataljoni arendaksime. Väike vahe on täna veel selles, et liitlaste tankipataljoni puhul saaks kõik need „võõrustamiskulud“ küsida valitsuselt täiendava summana lisaks meie enda „rahvuslikule“ 2%ile.

Aga kui taristu kõrvale jätta, siis liitlaste tankitapataljoni puhul pääseksime kõikidest muudest suurtest kuludest – tankide hankimisest, moderniseerimisest, elutsüklikuludest, laskemoona hankimisest, tankipataljoni personali värbamise ja väljaõpetamise kuludest. Ilmselt oleks ka kvaliteet selles vallas aastakümnetepikkuseid kogemusi omavate liitlaste puhul kõrgem, kui meil endal kõike esmakordselt põlve otsas kokku klopsides.

[Chupacabra]

Päris kindlasti ei oleks suurusjärk sama. Liitlaste tankipataljoni puhul oleks Eesti kuludeks eelkõige sobiva väljaõppe- ja lahinglaskmiste ala väljaarendamine (mis on juba töös niikuinii) ning tankide hoolduseks ja hoiustamiseks vajalike garaažide, ladude, pesulate, ühe kasarmu jms ehitamine – samad kulud tekiksid meile ka siis, kui ise seda tankipataljoni arendaksime. Väike vahe on täna veel selles, et liitlaste tankipataljoni puhul saaks kõik need „võõrustamiskulud“ küsida valitsuselt täiendava summana lisaks meie enda „rahvuslikule“ 2%ile.

Aga kui taristu kõrvale jätta, siis liitlaste tankitapataljoni puhul pääseksime kõikidest muudest suurtest kuludest – tankide hankimisest, moderniseerimisest, elutsüklikuludest, laskemoona hankimisest, tankipataljoni personali värbamise ja väljaõpetamise kuludest. Ilmselt oleks ka kvaliteet selles vallas aastakümnetepikkuseid kogemusi omavate liitlaste puhul kõrgem, kui meil endal kõike esmakordselt põlve otsas kokku klopsides.

Akf Strateegiline Sõdur nimetas meile tankipataljoni kulu suurusjärgu (alla 0,25% SKTst). Liitlaste siin olemise eest maksame 0,2%SKTst.

[Martin Peeter]

to akf A4

Heidutada on ikka vaenlast vaja. Ja vaenlane teab - isegi ainult avalike allikate süstemaatilisele analüüsile tuginedes - reaalset olukorda kindlasti paremini, kui Eesti keskmine valija. Küsimus on aga keskmise valija informeerimises ehk selles, millist informatsiooni on viimase 5 aasta jooksul antud.

Eesti keskmisele valijale on kahjuks loodud täiesti väär ohtude ja riskide pilt. Kuidas see siis nüüd nii juhtunud on, et ajalooline oht kuidagi päris tahaplaanile tõrjutud? Kas on sel mingit ratsionaalset põhjust?

https://poliitika.postimees.ee/6456883/ ... ele-kohale

Kaudselt toetab seda ka Kaitseministeeriumi uuring, ehkki see ei püstita küsimust, milline oht on kõige tõsisem: sisuliselt valemi järgi tõenäosus korda tagajärje raskus.

http://www.kaitseministeerium.ee/sites/ ... r_2018.pdf

Keegi ei räägi, et oleks pidanud või peaks mingit häda kraaksuma hakkama, et "kõik on pekkis". Piisab, kui rääkida nii nagu asjad on (edit: mingid saladused muidugi peavad valdkonna spetsiifikast tulenevalt jääma), ja mida saab reaalselt teha. Loomulikult päris üksi Eesti ennast ära ei kaitse, aga jube kehv lugu oleks see, kui jääks enesel tegemata mingi mõistlik pingutus, mis hiljem kurjalt kätte tasub. Põhimõte, et "NATO kaitseb neid, kes ennast ise kaitsevad;" on olnud tegelikult sisse kirjutatud artiklitesse 3 ja 5 juba sõlmimisest. Kõige mustema stsenaariumi - et Trump tviidib ühel päeval, et ta kavatse Euroopa liitlaste pärast sõda pidada - ja kõige parema stsenaariumi vahele - et juba praegu paigutavad liitlased siia piisava õhu- ja merekaitse ning muud puuduvad võimekused, vahele jääb kilomeetrite kaupa halli ala, mida vähemalt osalt on võimalik oma tegevusega täita.
Edit: Rääkimata sellest, et mõningate negatiivsete stsenaariumite tõenäosust on võimalik vähendada ning isegi nende realiseerumisega kuidagi hakkama saada.

See, et kunagi otsustasid Päts ja Laidoner kahekesi, peaks meile olema hoiatuseks info liiga kitsas ringis hoidmise eest. Mis kasu on demokraatiast, kui see on mitteinformeeritud või valestiinformeeritud? Nagu me näeme, tekib valeinformatsiooni põhjal tehtud demokraatlikest valikutest ainult suur jama (n Brexit).

[A4]

Päris kindlasti ei oleks suurusjärk sama. Liitlaste tankipataljoni puhul oleks Eesti kuludeks eelkõige sobiva väljaõppe- ja lahinglaskmiste ala väljaarendamine (mis on juba töös niikuinii) ning tankide hoolduseks ja hoiustamiseks vajalike garaažide, ladude, pesulate, ühe kasarmu jms ehitamine – samad kulud tekiksid meile ka siis, kui ise seda tankipataljoni arendaksime. Väike vahe on täna veel selles, et liitlaste tankipataljoni puhul saaks kõik need „võõrustamiskulud“ küsida valitsuselt täiendava summana lisaks meie enda „rahvuslikule“ 2%ile.

Aga kui taristu kõrvale jätta, siis liitlaste tankitapataljoni puhul pääseksime kõikidest muudest suurtest kuludest – tankide hankimisest, moderniseerimisest, elutsüklikuludest, laskemoona hankimisest, tankipataljoni personali värbamise ja väljaõpetamise kuludest. Ilmselt oleks ka kvaliteet selles vallas aastakümnetepikkuseid kogemusi omavate liitlaste puhul kõrgem, kui meil endal kõike esmakordselt põlve otsas kokku klopsides.

Akf Strateegiline Sõdur nimetas meile tankipataljoni kulu suurusjärgu (alla 0,25% SKTst). Liitlaste siin olemise eest maksame 0,2%SKTst.

Tõenäoliselt on Strateegilise sõduri mainitud 0,25% SKT-st rahvusliku pataljoni puhul pidev ja iga-aastane lisakulu, mitte ühekordne sutsakas. Suurem osa liitlaste võõrustamiseks vajalikust kulust on minu teada taristu ehitamine, mis on suhteliselt ühekordne kulu, vähemalt esimeseks 10-20 aastaks. Selle 0,2% SKT sees on mitme kasarmu ehitamine 1000-pealisele pataljonile, terve rida hooldus-õppegaraaže, ladusid jms, samuti ka juba tankidele sobivad väljaõppealad. Olemuslikult ühekordne kulu, vähemalt seniks, kuni põhjalikku rekonstrueerimist pole vaja teha. Kui tänasele liitlaste tankikompaniile peaks lisanduma veel pataljon, on ilmselt vaja vaid ühte lisakasarmut ja paari hooldus-õppegaraaži, mis samuti ühekordne kulu suurusjärgus 10-15 miljonit. Muu on kõik juba olemas.

[Martin Herem]

Aga just "NATO vihmavari" on olnud meie strateegilise kommunikatsiooni ülitugevaks võimendatud argumendiks alates 2014 aastast, kui Ida-Euroopa julgeolekuolukord taas märkimisväärselt halvenes. Üks olulisemaid selle sõnumi (minu hinnangul) suhteliselt kriitikameeleta võimendajaid Eesti avalikkuses on olnud kindral Terras.

Kas ma saan õigesti aru, et tänu Terrase NATO kaalukuse rõhutamisele, ei pea nüüd erakonnad rahvast meelitama kaitseeelarve suurendamisega?
Riik on nii kui nii kaitstud - seda teeb NATO.
Seepärast on rahval teisi tähtsamaid asju.
Seega peavad erakonnad oma valimislubadused mujale suunama.

No põhimõtteliselt võib ka nii tõlgendada, kuigi mina sellega nõus ei ole.
Võib ka tuletada, et Terrase jutt tagas hoopis kaitseeelarve suurendamise ~0,15% võrra SKTst - selle mis liitlaste kohalolule kulutatakse. Aga ma pole nõus sellegagi.
Minu arvates püüdis Terras öelda seda, mis ta asjast arvas. Mida tähendanuks "kriitikameel" ja "mittevõimendamine" selle teema juures, jääb mulle ka uduseks.
Nii et väide "sõjaväelased on kuskile midagi ajanud", on minu arvates vale. Esiteks lugesin ma siit ühte nime. Teiseks ei näe ma et keegi oleks midagi kuskile ajanud.
Kuigi kokkuvõttes oleme omadega suuresti tõesti seal, kuhu sõjaväelased selle viinud on

Liitlastele ei kulu muuseas 0,2. Isegi tänane +0,17 sisaldab liitlastele minevaid kulusid ja 20milj aastas kaitseinvesteeringuid laskemoonale.

[Martin Peeter]

Kindral Terras ei varja ka ise, et on püüdnud ohufooni alla tuua:

https://www.postimees.ee/6462035/kindra ... 1543233344

Ja et kaitsekulude kiirel tõstmisel pole tema meelest mõtet:

http://epl.delfi.ee/news/eesti/terras-l ... d=68359209

Laskemoonavarud muidugi ei ole avalik info.

Ja KVJ sõnumid ei tugine loodetavasti ainult tema enese hinnangutele, vaid tal on ikkagi ka nii sõjaväelastest kui tsivilistidest alluvaid, kes seda kujundada ja levitada aitavad. Ma muidugi ei tea - ühe liitlasriigi president kahjuks toimetab teistpidi. Sel juhul vabandan! Ja samuti ei vähenda see kindral Terrase muid teeneid riigikaitse ülesehitamisel, mis on kahtlemata suured. Kas või julgus SAK ja võimalused kokku viia, et tekiks sõdimisvõimeline sõjavägi.

Aga mis seal ikka tagant järgi ...

Pigem mulle tundub, et ühel hetkel lootsid nii ametnikud kui sõjaväelased, et poliitikutega saab saavutada vajalikke kokkuleppeid kitsamas ringis, kui olukord seda nõuab, sest avalikkuse liigsel informeerimisel võivad olla negatiivsed tagajärjed näiteks majanduskasvu aeglustumise näol. Aga tuleb välja, et meie demokraatia on selline, et poliitiline juhtimine oleneb suuresti sellest, mida rahvas arvab ja rahvas arvab vastavalt sellele, millist informatsiooni tal on.

[tommy]

Mida rohkem kisakõrid üritavad avalikku ruumi paisata (enda konstrueeritud)sõnumeid, "kuidas NATOga on pekkis" ja "vihmavari ei toimi", seda kindlam on see, et igasugune kaitsekulude võimalik tõus jääb nägemata.

Tuleks vahel omaenda mullist väljapoole vaadata ja tõdeda, et ühiskonna osa, kus arvatakse "et see riik on loodud ennekõike selleks et keel ja kultuur ja haridus ja heaolu ja mugavused jne".....et see osa pole mitte mingi marginaalne vähemus vaid pigem vastupidi.
Vähemalt minu kogemustel..

Kas riigikaitse probleemid on tõesti pakilisemad...küsib ta.
Kas siis oleks Eesti lõplikult kaitstud?? Sõjaohtu enam poleks??
Ei..., vastab ta ise. ...Venemaa oleks ikkagi igal juhul suurem ja tugevam. Pange kaitsesse kasvõi topelt või rohkemgi, suurt midagi ei muutuks.
Lõpuks oleks tulemus ikka sama, lihtsalt taplus kestaks kauem ja laipu oleks rohkem. Mõlemal poolel.
Rohkem verd ja kannatusi, vaid seda saavutame. Aga meil surevad inimesed praegu ja iga päev, kuna riigil pole lihtsalt raha, et neile ravimeid osta.

[Kapten Trumm]

Mina arvan küll, et kaitsekulude tõstmisel on mõtet. Selle "võimaluste" taha ei maksa niipalju pugeda, "võimalus" on ka hea asi.
Ma ei lööks risti ette, kui "keegi" (oletame jõuluvana) paneb mulle lauale asju - siin on sinu kambale 4 hooldatud BMP-d/M113, mõned Gromid, mõned muud asjad veel - asi ei jääks pidama mingi müütilise väljaõppe, harjutusvälja vms taha. Ei jääks. Küll me selgeks asjad saame ja kui ei saa, siis küll leiame ka mõne matsu jagava kaitseliitlasest kaadrikaitseväelase appi. Ma ei oleks võimeline tarvitama kasutuskõlbmatut rauda (ok, talgukorras mõni auto ära teha oleks ehk teostatav, kui vähemalt varuosad ja materjalid kinni makstaks), aga nagu ütlesin, ma ei löö risti ette ega pea tõsiseks seda moekat raskustest ägisemist.

Raskused on ületamiseks, mitte ägisemiseks. Kõrgeid tulemusi saadakse kõrgeid eesmärke seades ja nende poole väsimatult rühkides.

[Kapten Trumm]

Mida rohkem kisakõrid üritavad avalikku ruumi paisata (enda konstrueeritud)sõnumeid, "kuidas NATOga on pekkis" ja "vihmavari ei toimi", seda kindlam on see, et igasugune kaitsekulude võimalik tõus jääb nägemata.

Tuleks vahel omaenda mullist väljapoole vaadata ja tõdeda, et ühiskonna osa, kus arvatakse "et see riik on loodud ennekõike selleks et keel ja kultuur ja haridus ja heaolu ja mugavused jne".....et see osa pole mitte mingi marginaalne vähemus vaid pigem vastupidi.
Vähemalt minu kogemustel..

Kas riigikaitse probleemid on tõesti pakilisemad...küsib ta.
Kas siis oleks Eesti lõplikult kaitstud?? Sõjaohtu enam poleks??
Ei..., vastab ta ise. ...Venemaa oleks ikkagi igal juhul suurem ja tugevam. Pange kaitsesse kasvõi topelt või rohkemgi, suurt midagi ei muutuks.
Lõpuks oleks tulemus ikka sama, lihtsalt taplus kestaks kauem ja laipu oleks rohkem. Mõlemal poolel.
Rohkem verd ja kannatusi, vaid seda saavutame. Aga meil surevad inimesed praegu ja iga päev, kuna riigil pole lihtsalt raha, et neile ravimeid osta.

See post on pesuehtne makaronide kõrvadele riputamine, kui idanaabri termineid kasutada. Ehe peavoolupropaganda.
Sellise asjaga on juba määratu kahju tehtud (pean silmas seda udujuttu hästi kaitstusest peale UKR sündmuste algust).
Jah tõesti, asi on märkimisväärselt paranenud viimase 10 aastaga, kuid "hästist" on asi veel päris kaugel.
Ja Eesti on kaitstav VF rünnaku eest ka üksinda. Vastupidise väitmine on jama.
Küsimus on vaid ja ainult ressursi suuruses ja tahtes seda kulutada.
Ja tegelikkuses on see nivoo ka meie käeulatuses, lihtsalt nõuab tõsist pingutust ja rihma pingutamist.

[Kapten Trumm]

Minu jaoks liiga diip seisukoht.
Ja minu kõne oli liiga ebaselge Trummile... pealegi on "hästi" erinevalt mõistetav.

Kõnel polnud viga midagi.
Lihtsalt, võibolla ma võtan nüüd sõna liiga paljude nimel, aga "Eesti on hästi kaitstud" loosungi aeg peaks ümber saama.
See on asi, mida siin foorumis vast oodatakse. Mis see uus loosung oleks? Kõik rinde heaks? Teatud sellist konteksti ma kõnest muide tajusingi.
Mulle see meeldis ja andis teatud lootust.

[toomas tyrk]

Ja Eesti on kaitstav VF rünnaku eest ka üksinda. Vastupidise väitmine on jama.
Küsimus on vaid ja ainult ressursi suuruses ja tahtes seda kulutada.
Ja tegelikkuses on see nivoo ka meie käeulatuses, lihtsalt nõuab tõsist pingutust ja rihma pingutamist.

See on siin kohe nii julge väide, et sooviks veidi lahtikirjutust. Millistel tingimustle lugupeetav peab võimalikuks Eesti kaitsmist VF rünnaku eest üksinda.

Tuletaks meelde vaid mõned kuud tagasi olnud vaidlust teemal kuidas Iskandereid lasti aga salvode kaupa. jms huvitavat kirjandust mida lugupeetav ise siia foorumisse tootnud on.

Ma kipun kahtlustama teatud kahetist lähenemist.

[Kapten Trumm]

Iskanderite ohu marginaliseerimine on ju samuti vaid ja ainult ressursside küsimus.
Sellest, kui palju, on siin korduvalt kirjutatud. Kas peab tõesti jälle otsast alustama?