www.militaar.net

Aimla on ikka kangem naljamees kui Baskin, sest kirjutas alla ka 40 kirjale.

Aga bänni võis saada NLis väga lihtsalt. Aimla meenutab kogumikus "Igal linnul oma laul", et üks esimesi tsenseerimiselamusi koges ta 1972. aasta kevadel, mil teatati USA presidendi Nixoni peatsest kohtumisest Brežneviga, siis keelas Eesti Raadio direktor eetrisse laskmast järgmist nelikrida:

Küllap teate, miks on
mul rõõmsad laulud suus?
Moskva sõidab Nixon
visiidile maikuus!

Direktor olla öelnud lihtsalt: Meie ei ole presidenti siia kutsunud ja meie temast ka ei laula!
Viisimaa ja Aren kurtsid, et ladus laulutükk läheb raisku, äkki kutsume omalt poolt ise ka, siis võib ju laulda!

Helvi Jürisson sai "Mägra maja" eest vist aastase avaldamiskeelu. Ajakirja number korjati müügilt ära.

https://jalutuskaikajas.blogspot.com/20 ... -maja.html

Madis Reivik kirjutas: ↑02 Mär, 2025 23:22 Huumor ja ridade vahele kirjutamine - minu arvates huumor vananeb, isegi Kreisiraadio on kuidagi ära tolmanud. Uus tuleb peale, hea halb - kuidas kunagi.

Möödunud aastal vaatasin 2023a Vigaste pruutide filmi ära. no oli kah, otseselt raisatud ajast kahju ei olnud aga eriti naerma nagu ka ei ajanud.
Eile sattusin 1989 aasta (vist) versiooni vaatama, hoolimata kohutavast pildikvaliteedist (justnagu oleks VHS kasetile filmitud) oli väga lõbus vaatamine. Ehk siis võib ka vastupidi olla, vana nali läheb ajas paremaks.
Sama lugu on tegelikult ka "Siin me oleme" filmidega minuarust.

Kas nõuka ajal ei olnud raamatud breznevi pakikeses?
Mäletan vanemate jutust et kui mingit raamatut tahtsid tuli see osta komplektis sellistega mida keegi vabatahtlikult ei ostaks?

Lennujaam. Palju seda paberit vaja oli?

Sten1111 kirjutas: ↑03 Mär, 2025 19:47 Kas nõuka ajal ei olnud raamatud breznevi pakikeses?
Mäletan vanemate jutust et kui mingit raamatut tahtsid tuli see osta komplektis sellistega mida keegi vabatahtlikult ei ostaks?

Nuh, näiteks "Lennujaama" eest tuli 20 kilo vanapaberit viia. Selle kohta on dokumenteeritud telesaade, vastav lõik algab 14:33 https://arhiiv.err.ee/video/vaata/igihaljas-vaatemang

Ja mingi asjaga tuli küll miski mõttetu raamat kaasa osta, aga mis asi konkreetselt pealesunnitud kirjandust nõudis, seda enam ei mäleta. Omal ajal kutsuti "sundeksemplariks", kuigi see termin tähendab biblioteeginduses küll midagi muud. Tuntuim sundeksemplar oli muidugi Brežnevi "Väike maa", a neid oli teisigi...

Ei tea kas vabariigi tasemel oligi üldse konkreetseid raamatuid millega midagi kaasa tuli osta. Mõne ostuluba oli vanapaberi eest nagu "Lennujaam" , mõne ostmiseks pandi end nimekirja nagu entsüklopeedia "ENE" või muud teatmeteosed. Üks oli oma 7 osaline kataloog loomadest, nimi ei tule enam meelde.

Ema oli sovhoosis raamatulevitaja. See oli selline ühiskondlik ülesanne mille eest raha ei makstud ja raamatud tuli ka enda autoga laiali vedada. Vastutasuks sai endale paremaid raamatuid valida. Lähim suur raamatupood oli Loksal ja vist ikka korra kuus tuli sinna sõita. Kastid olid valmis pandud ja enamasti trükikoja pakendites. Mõnda paremat raamatut oli küll ainult mõned eksemplarid. Igasugust sodi mis juba aastatuhandeid letis oli seisnud anti ka kastiga kaasa. Kodus lammutasime pakid laiali ja jagasime osakondade vahel ära ja siis viidi nad kolhoosi kontorisse, farmidesse ja mujale kus mingi töökollektiiv oli. Enamasti jõudsin paari õhtuga süüvida ja väärt raamatud ostsime ka endale riiulisse. Kodus oli raamaturiiul sellepärast maast laeni, 4 meetrit pikka ja kahes reas täis surutud. Aja jooksul neid kogunes.

Parem oli millalgi palgapäeva kandis kaup ette anda. Muidu ei tahetud hästi osta. Breznevi "Väike maa" taolised asjad olid laual eraldi kuhjas ja otsest sundi osta polnud. Aga üldiselt osteti need ka ära sest need "sundeksemplarid" ei maksnud suurt midagi. Mõni Breznevi shedöövr võib-olla 5 või 10 kopikat ja selle raha eest poleks korralikku limonaadigi saanud. Ilmselgelt dotatsiooniga trükitud et rahvast valgustada.
Selline 100 lk raamat oli 1980-ndatel vist 70 kopikat ja kahe sõrme paksune 1.30. Üle kahe rubla olid juba tõsised tellised nagu Ranneti "Kivid ja leib" või mõni planeeritult defitsiitne raamat. Pudel viina oli 5.30.

Linnas veeti neid tehastesse samamoodi ette . Võib-olla seal olid Anniko "Rusikad" ja Breznevi "Taassünd" isoleerpaelaga selgapidi kokku tõmmatud?

Jaan Krossi romaan Kolme katku vahel 1970. Mõne päevaga müüdi kõik 32 000 eksemplari.

Kaugver nüüd kindlasti polnud mingi ridadevahele kirjutaja. Rahvakirjanik pidi raha teenimiseks ikka võimude ja populaarsuse vahel laveerima.

Kaugveri 66ndal välja antud "40 küünalt" oli ikka vägagi silmiavav teos, kummaline, et seda ülepea lubati avaldada. Teine raamat, mille letilejõudmine oli paras müsteerium, oli Juhan Peegli fragmentaarium "Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Mille tõlkimise eest kinnistus siinkirjutaja fašistikuulsus teenistuskaaslaste hulgas aastal 1980.

Kriku kirjutas: ↑03 Mär, 2025 13:58 Helvi Jürisson sai "Mägra maja" eest vist aastase avaldamiskeelu. Ajakirja number korjati müügilt ära.

https://jalutuskaikajas.blogspot.com/20 ... -maja.html

Kusjuures ei saanud. Sellest rääkis telekas mingis portreesaaates portreteeritav Peeter Volkonski ise. Ta on Helvi Jürissoni poeg. Ja Volk rääkis, et ema olevat vaibale tõmmatud, aga ta olevatki ära selgitanud, et kährik ongi selline võõrasse pessa sisse trügiv loom. Ja selle kohta oli ilusasti ka mingi kompetentne (ju mõni punateadlane) loodusteaduslik artikkel kohe käepärast võtta olnud. Et tema ema oligi niimoodi karistuseta pääsenud, aga kunstnik Asta Vender oli saanud see eest karistada, sest tema poolt loodud kunstiline taust loeti just selleks, mis selle leheküljele ärakeelamise aluse andis: .... Asta Venderi joonistus, millel kujutati mäkra Eesti rahvariiete moodi rõivas ja kährikuid sinelimoodi riietes
https://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4gra_maja

Aitäh, seda ma ei teadnud. Ma vaatasin eile tema bibliograafiat ESTER-is ja tuvastasin, et üle aasta ei saanud see bänn olla ja siis oletasin, et vast oli aasta.

Lemet kirjutas: ↑03 Mär, 2025 22:29 Kaugveri 66ndal välja antud "40 küünalt" oli ikka vägagi silmiavav teos, kummaline, et seda ülepea lubati avaldada. ...

Hruštšovi aja lõpus (ja Brežnevi aja esimestel aastatel) juhtus teisigi kohutavaid eksitusi. Ilmus ju näituseks "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Vennad Strugatskid on avaldamisvabaduse muutumisest üsna põhjalikult kirjutanud.

Imestan, et keegi ei ole siiani meenutanud Heino Kiige "Tondi öömaja"!
Vaat see oli VÄGA HEA kolhoosiaja alguse kirjeldamine!

Kuidas ilmuda lasti, ei tea, kuid laual see oli...
Lugesin, kuid kirjanduse õpetaja sellest eriti rääkida ei tahtnud (julgenud?) ...

Kes pole veel lugenud - soovitan!

uncle_sid kirjutas: ↑12 Mär, 2025 11:04 Vaata seda mandihunnikut ka mis usast venemaale transporditi.

NSVL oli pankroti äärel korduvalt, kuid näib, et lagunemine tekib sõltuvalt sellest, kas rahvas on idee nimel valmis kartulikoori sööma või mitte.
1991 enam ei olnud.