Kapten Trumm kirjutas:Viskan sortsu bensiini lõkkesse - lihtsalt selline mõte tekkis Kunnase-Tali viimast debatti kuulates.
Kuidas 180 miljonit programmiperioodil alternatiivselt kuulutada "soomusmanöövervõimeks":
-1 PAT jalaväelahingumasinaid a' 500 tuhat eurot tükist (st remonditud Marder või BMP-2, 50 masinat) - 25 miljonit eurot
-1 PAT Leopard 2A6 tanke a' 2,5 miljonit tükist (2M tank+0,5M remondiks) (40 tanki) - 100 miljonit eurot
-1 PAT ekvivalent toetusmasinateks MTLB-V 200 tuhat eurot tükist (50 tuhat masin, 150 tuhat remondiks,40 masinat) -8 miljonit eurot
-1 PAT ekvivalent 2S1 Gvozdika 122 mm liikurhaubitsaid 500 tuhat eurot tükist (50 tuhat masin, 450 tuhat remondiks, 24 masinat) - 12 miljonit eurot
-1 patarei ZSU-23-4 (12 masinat), mida on täiendatud Mistrali laskeseadmetega tornil 1 miljon eurot masin - 12 miljonit eurot
Kokku 157 miljonit, ülejääv 23 miljonit - mõned sillatankid, täiendav laskemoon jne.
Soomlased oleks sarnases olukorras umbes taolisi valikuid teinud.
Mingisuguse digitaliseerimise jne värgi pärast pole vaja muretseda, Ukrainal seda väga vaja polnud.
Küll aga selgus õige pea, et rasketehnikat napib ja selle juurde saamiseks tehti päris meeleheitlikke käike (kuni tehnika ülesputitamiseni annetuste eest).
Selle 180 milli eest saab päris palju asju, isegi täiesti mehhaniseeritud lahingugrupi laadse asja, kui latti mitte väga kõrgele tõsta.
Kindlasti hakatakse sind kohe nende hinnalipikute eest lapikuks lööma (kindlasti muu sodi kõrval ka väga põhjendatult). Muuhulgas esinevad kindlasti argumendid; tehnika mitte-saadavus hetkel, täiendavad personali-, hoolduskulude jms kohta. Ma ise olen ka näiteks veendunud, et need konkreetsed numbrid on pehmelt öeldes optimistlikud ...
Aga unustaks korraks ära need, saadavuse, hoolduskulud ja ostuhinnad (palju täpselt saaks, mis raha eest, tõenäoliselt vähem). Tahaks korraks pöörata tähelepanu tüüpilisele Trummi-vastasele väitele:
"Sellise lähenemisega saavutaks me ainult pakasuhha-sõjaväe nagu Ukrainal mis laguneks vaid välisladudes ja mille hooldamine lootuselt üle jõu käiks"
Kuidas oleme tavaliselt käitunud juba kasutusel oleva tehnikaga, olgu see siis misiganes seisukorras või kust saadud? Palju on meil olnud rauda ja sellele väljaõpetatud mehi, mille me oleme lihtsalt ebaperspektiivikana pensionile saatnud, asendust leidmata? Mulle väga ei meenu selliseid (kui vast Pitka välja jätta, jumal tänatud).
Väike, veidi provotseeriv, nimekiri puusalt:
- Mapatsid olid pikalt üsna kasutuskõlbmatud, kas kantsime asenduseta maha?
- 105mm haubitsad said asendatud. 122mm sai ometi ostetud väga ootamatult, ja näe, ei seisa sugugi aiaääres roostetamas
- Vanad miinikünad asendasime uutega, sest väljaõpe ja meeskonnad olid olemas. Uusi hoitakse nui-neljaks käigus, kuna sai ära lubatud. Sest loomulikult kõik lubadused NATOle on täiesti läbirääkimatud misiganes etteteatamisega. Kaua Holland või Kanada ette teatas, ennem kui väed ISAF-ilt ära tõi? 10 või 15 aastat?
- 1. Brigaad oli varustuse kohaepalt vähemalt Siilini samuti "pakasuhha", varustasime ära, mitte ei kandnud maha (oleks küll hea, aga noh, kogu reservväe kasutusohuhinnang ju madal nagunii ja on liitlased)
Ajalugu kipub näitama, et kui meil on mõni võimekus (kasvõi 90ndatel ülejõu) loodud, kipume sellest 10-küünega kinni hoidma ja leidma vahendeid pakasuhhast tegeliku võime loomiseks. Seda loomulikult vaid motiveeritud kaadri pingutuste tõttu. Nii või naa,
see pigem just tõestab et me ei kipu mitte-millestki naljalt loobuma.
See teeb aga väga kahtlaseks tüüpilise jutu sellest, nagu näiteks 50 LeoA6 hankimine oleks mingi nullsumma-mäng kus on ainult kaks valikut:
a) Võtame kasutusele ja seiskub kogu ülejäänud kaitseväe areng
b) Roostetavad kõik lagedal platsil kasutult ning raha tuulde visatud
Vaadates praegust seisukorda ja antud võimekuse sõjalist panust, ei tohiks meil minumeelest kuskilt võtta olla näiteks neid miljoneid miinitraalerite uuendamiseks. Ometi on ja tuleb välja et see eriti ei mõjutagi teiste võimekuste arengut, kui õigesti planeerida ...
Kõik mis on peab jääma ... iga uus võimekus tuleb täismahust tühjale kohale tekitada
See võiks olla meie kaitseväe arengu moto, vähemalt viimased 15 aastat. Selle tõttu jõuame hankida ainult ülivähe, odavaid asju ja natukese kaupa ja pika aja jooksul. Eriti häirib see Põhja-Korealik kaljukindlust tehtud otsuste õigsuses. Mis veel enam, kui ka midagi osutus ümberlükkamatult selgelt "valeks", tegeleme süüdlaste poomisega (või pigem "poomiskartus" sunnib eksimusi varjama?)
Vähenevate kaitsekulutustega Lääne-Euroopas käib asi teisiti. Näiteks britid, mängivad iga paari aasta tagant ringi oma võimekused. Kaotavad osad ära, otsivad odavamaid alternatiive, arendavad püsivalt edasi vaid tõesti kriitiliseks-peetavat. Ei tehta seda hea meelega, meeleheitlikult otsitakse lahendusi ... ja tehakse selle käigus loomulikult ka vigu. Mitte ainult ei tee,
vaid heidavad mitte-ametlikult ka meile otseselt ette (ja see ei ole ainuke juhtum).
Selle kõige foonil tundub nati häiriv see, meie kaljukindel teadmine, et senimaani on kõik tehtud ainult õigesti. Loobuda millesti ei tohiks ning ümbermängimine on võimalik ainult
win-win situatsioonis, kui sisulisi kadusid ei ole (Scouts PASId -> IFV), kõik uus kraam kasutusele võtta nn "täispaketiga ja tühjalt lehelt".
Võibolla oleme oleme olnud liiga mugavad ja tuleks teha rohkem raskeid valikuid? Isegi kui see mõnel juhul võib tähendada mõnest üksusest loobumist (reaalsed inimesed vahetavad eirala või saavad saavad kinga) ja siis avastamist viie aasta pärast, et näe, läheb ikkagi vaja. Äkki oleme oma ülimas kõiketeadmises (ka absoluutselt kõigi relvasüsteemide ja võimekuste kohta, mida meil kunagi pole olnud) natukene liiga teise äärmusesse läinud? Äkki peaks rohkem katsetama?
Lihtsalt paar mõtet, palun mitte kellelgi solvuda.