Terrorirünnakud Euroopas

[nimetu]

Profileerimisest rääkides....

Ma profileeriks siis potentsiaalsete terroristide asemel riike alustuseks hoopis.

EU 2012-2016 periood.

EU2012-2016_2.png

Et siis midagi tundub on totaalselt mäda just konnasööjate riigis.

See Hollandi number küll õige ei ole. Viimaste andmete järgi on neil ~825 000 moslemit. Sisuliselt on nende moslemikogukond sarnane Saksamaa omaga, millest valdava osa moodustavad tööjõuna imporditud türklased ja marokolased. Ehk siis pigem moderaatidest moslemid. Lisaks on sotsiaalne ning majanduslik võrdsus nendes riikides veidi leebem, puudub tõsisem getostumine.

[Aixc]

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/hiiliv ... d=75084767

Tundub intrigeeriv, ehk saab keegi jagada? Tänud ette.

[Kriku]

Hiiliva islamiseerumise järgmine etapp
17. juuli 2016 23:55
Üllar Peterson
Eesti Päevaleht

Muutust ei tule, kuni Euroopas kahemõttelisusetariiklikult ei tunnistata, et viimase aja terroriaktidel on otsene seos islamiga.

1996. ja 1998. aastal kuulutas toona vähetuntud, kuid hiljem paljude muslimite jaoks kangelase ja märtri oreooli omandanud bin Laden kahe fatwa’ga sõja „juutidele ja ristisõdijatele” ehk läänemaailmale. Kui sümboleid otsida, siis võib seda pidada islamimaailma sõjakuulutuseks läänele. Lääne „ristisõdijaid” polnud toona ei Afganistanis ega Iraagis, lääne kolonialismist aga oli möödas juba hulk aega. Sellest sõjakuulutusest alates on muslimitel õnnestunud läänes korraldada paarkümmend islamiterroristlikku rünnakut. Eriteenistused on neid ära hoidnud sadu, võib-olla tuhandeid – selliste edulugudega ei hoobelda. Neljapäeval toimunud islamistlik terrorirünnak Nice’is oli märgiline ka meile, sest esimest korda on kannatanute seas eestlasi.

See Eesti jaoks uus lehekülg on igivana lugu islami sõnumist uskmatutele: heitke end islamile alla või te saate tuld ja turma. Islami mitmenäolisus avaldubki sõnumis, et uskmatuid saab alistada relva või kutsungiga, seest või väljast, jõu või kavalusega, rünnates või rännates – ainuüksi selliste keskajast kuni tänapäevani kirjutatud uskmatutevastaste tööde pealkirjadega võiks peenes kirjas täita terve Eesti Päevalehe pabernumbri.

Midagi uut Nice’i aktsioonis polnud. Sellise rünnaku üksikasjalik kirjeldus pärineb kuue aasta tagusest islamiäärmuslikust ajakirjast Inspire (2/2010, lk 53–56), mida antakse regulaarselt välja inglise, araabia, vene jt keeltes. Selle ja teiste džihaadi-ajakirjade peasõnum on väide, et kuna lääs ründab islamimaailma, tappes selle tsiviilelanikkonda, on iga muslimi kohus uskmatutele vastata, kus ja kuidas ta saab, sest käimas on islami ja uskmatute vaheline totaalne sõda.

Prantsuse luurel see ajakiri vist ei käi või jäi üks number lugemata. Või läks neil meelest, et 2014. aasta 12. detsembril juba õnnestus ühel muslimil Dijonis kaubikuga 11 jalakäijat alla ajada. Toona vaikiti seos islamiga maha ja püüti seda nimetada olmehulluseks. Nüüd neljapäeval kehtis riigis eriolukord, kuid Muhamedi kümnetonnine kaubik, mis enne rünnakut pool tundi kõrvaltänavatel edasi-tagasi traavides julgust kogus, jäi märkamata ja pääses promenaadile. Korrakaitsjad olid vist pärast edukalt turvatud jalgpalli EM-i veidi tähelepanematud. Võib-olla oodati loogikale toetudes ka rünnakut pigem mõne keskse sümboli pihta. Kuid ei saa ju loogikaga läheneda ideoloogiale, mis lubab uskmatutevastase maise pingutuse eest tasuks taevaneitsisid.

Järjekordne hirm

Tulemuseks on järjekordne hirm, Prantsuse lipuvärvid üle Euroopa, pisarates sotsiaalmeedia, südamesopi pitsitused – inimlik reaktsioon. Kummaline aga on Prantsusmaa establishment’i vastus terrorile: mingem seitsme maa ja mere taha pommitama, aga kodus tuleb terroriga leppida. Õhtumaiste riigijuhtide vaikiv sõnum on juba mõnda aega üldjoontes selge: harjuge ära, see on hiiliva islamiseerumise järgmine etapp.

Mis saab edasi? Lühiperspektiivis kuuleme massimeedias tüüpilist sõnumit, et islamil polevat islamiga mitte mingit pistmist. Nagu oleme viimastel päevadel eestikeelsestki meediast lugenud, polevat Tuneesiast pärit Muhamed olnud seotud islamiga. Oleks keegi talle tema eluajal öelnud, et tal islamiga mingit seost pole, murdnuks ta ütlejal paremal juhul sõrmed. Nüüd aga on ta surnud ja teda saab nimetada pisikurjategijast halvaks pereisaks ja psühhiks, aga mitte mingil juhul muslimiks. Või kui ta oligi muslim, siis õige pisut ja mitte „see tõeline”. Peavoolumeedia võtab parempopulistid veel vihasemalt ette ja algab igakordne nutulaul, kui ebaturvaliselt ikkagi muslimid end läänes tunnevad. Pikas perspektiivis aga ei muutu midagi, kuni otsesõnu ja kahemõttelisuseta riiklikult ei tunnistata, et sel kõigel on otsene seos islamiga.

Islamiga on läänes kummaline olukord. Ühelt poolt kõik teavad, et lääne luure suurim murelaps on islam ja erinevalt teiste religioonide pühakodadest pea iga mošeed jälgitakse. Euroopa südames kehtivad islamistide tõttu eriolukorrad. Teisalt kostab kõigest sellest üle sisisev „pssst!”, sest Vanas Maailmas on püünel muslimite rahvasterännu mahitajad. Ja teisel pool Suurt Lompi istub Valges Majas islamofiil, kes on reetnud, kukutanud või vaenlaseks kuulutanud islamismi vastu seisnud Mubaraki, Gaddaffi ja Assadi, kuid sõbrustab üleilmse šariaadipatrooni Saudi Araabiaga, tikub sõbraks isegi Iraani mulladele ja on kodumaal keelanud igasugused viited islamiäärmuslusele.

Vaevalt Prantsusmaal midagi muutub: seljad pannakse jälle kokku Le Peni, mitte islami vastu. Sellisel arulagedal poliitkorrektsusel ja allaheitlikkusel islamiülimuse ees võib olla karm hind: aina rohkem on neid, kellele selline teguviis tundub euroopalike põhiväärtuste reetmisena. See põhjustab exit’eid või paneb vaatama ida poole.

Mida siis teha? Calgary Mount Royali ülikooli muslimist sotsioloogiaprofessor Mahfooz Kanwar on lääne islamihaletsejatele öelnud: „Kui te tahate elada šariaadi järgi, siis kasige tagasi sinna põrguauku, kust tulite, või mõnda teise šariaadi järgi toimivasse põrguauku.” Alles pärast sellise põhimõtte omaksvõttu saab sõnastada islamistliku terroriohuga toimetuleku põhimõtted. Läänes on püütud muslimitele vastu tulla, kuid islam on juba kord selline, et kui ulatad talle sõrme, siis kuulutab ta sinu vasaku käe räpaseks ja nõuab sult paremaga almuse toomist.

Islamiäärmuslikus ajakirjas 2010. aastal rünnaku korraldamiseks ilmunud õpetus

Me anname oma lugejatele soovitusi, kuidas nad saaksid pidada indiviidipõhist džihaadi. [- - -] See on väga lihtne ja selle ettevalmistamiseks pole paljut tarvis. Ainus, mida vaja läheb – see on valmisolek anda oma elu Allahi eest. [- - -] Idee on selles, et kasutada veokit niidukina, kuid mitte muru, vaid Allahi vaenlaste mahaniitmiseks.

Sul läheb vaja neljarattaveolist autot. Mida võimsam, seda parem. [- - -] Vali hoolikalt koht ja aeg. Mine kõige rahvarikkamatesse kohtadesse. Kitsad kohad on samuti eelistatud, sest annavad inimestele vähem võimalusi ära joosta. Väldi kohti, kus teised sõidukid saavad sinu tee kinni panna. [- - -]

Kui sul on ligipääs tulirelvadele – võta need kaasa, et saaksid oma töö lõpule viia, juhul kui sinu sõiduk rünnaku käigus liikumisvõime kaotab. Usutavasti oleks sul pärast sellist rünnakut väga raske turvaliselt või äratundmatuna lahkuda. Seega tuleb seda pidada eneseohverduslikuks operatsiooniks. See on ühesuunaline teekond. Sa võitled seni, kuni saad märtriks. Sa alustad seda päeva selles maailmas, päeva lõpuks oled juba Allahi juures. [- - -]

1996. ja 1998. aastal kuulutas toona vähetuntud, kuid hiljem paljude muslimite jaoks kangelase ja märtri oreooli omandanud bin Laden kahe fatwa’ga sõja „juutidele ja ristisõdijatele” ehk läänemaailmale. Kui sümboleid otsida, siis võib seda pidada islamimaailma sõjakuulutuseks läänele.

Usama ibn Ladini ei saa küll kuidagi pidada muhameedlaste eestkõnelejaks.

Prantsuse luurel see ajakiri vist ei käi või jäi üks number lugemata. Või läks neil meelest, et 2014. aasta 12. detsembril juba õnnestus ühel muslimil Dijonis kaubikuga 11 jalakäijat alla ajada. Toona vaikiti seos islamiga maha ja püüti seda nimetada olmehulluseks.

See pole ka õige. Vaata näiteks: http://www.bbc.com/news/world-europe-30571911

Ja teisel pool Suurt Lompi istub Valges Majas islamofiil, kes on reetnud, kukutanud või vaenlaseks kuulutanud islamismi vastu seisnud Mubaraki, Gaddaffi ja Assadi, kuid sõbrustab üleilmse šariaadipatrooni Saudi Araabiaga, tikub sõbraks isegi Iraani mulladele ja on kodumaal keelanud igasugused viited islamiäärmuslusele.

"Eesti Päevalehes" laulab aga sootuks haruldane lind: nõukogude inimese kasvatamise kampaania üks väheseid õnnestunud produkte, kellele on südamelähedased massilistel piinamistel püsti seisvad politseiriigid ning kes konstrueerib KGB parimate traditsioonide laadis vaenlase kuju.

Lahmisin? Lahmisin küll, aga mitte rohkem kui kodanik Peterson.

[Roamless]

Eks see artikkel sisaldab palju lahmimist, kuid sellise artikli avaldamine lükkab ümber mõne foorumlase jutu "paduvasakpoolsest" Päevalehest, mis ainult vasakpoolsete propagandat avaldab. Eks tegu on nn tasakaalustamisega. Ühes asjas olen ühel nõul, pisikurjategijaks ja hulluks tembeldamine, selle asemel, et tunnistada fakti järjekordest islamiterroristist on ka rumalus.

[Kapten Trumm]

Se viimane Prantsuse terrorist oli küll päris õpikunäide sellest "igamehe sõjast", ida uus ja moodne dzihhaadi õpetus propageerib.
Autost leitud relvaimitatsioonide jne järgi puhas isehakanu, kelle kuppel on maruislamistlike netisaitide mõjul ära sõitnud.

[Aixc]

Viivi Luigelt päris hea ja täitsa tasuta lugemine
http://arvamus.postimees.ee/3768443/vii ... aratamatus

[ruger]

Tundub, et üks eestlane ikkagi Nice rünnakus surnute hulka tundub sattuvat

Nice’i ohvrite keskuses töötav ametnik ütles ajakirjanikele, et endiselt on kadunud kolm Euroopa innovatsiooniakadeemiast osa võtnud tudengit – ameeriklane, ukrainlane ja eestlane.

Varem oli kadunud ka teine 22-aastane eesti noormees, kes on nüüdseks üles leitud, vahendas Irish Independent.

Mõlemad eesti noormehed võtsid Nice’is osa Euroopa innovatsiooniakadeemiast ja on Tallinna tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonna üliõpilased.

Euroopa innovatsiooniakadeemia Nice’i haru kommunikatsioonijuht Annie Seneard ütles, et kadunute hulgas on 20-aastane ameeriklane Nicolas Leslie Berkley ülikoolist, 22-aastane Kanadas elav ukrainlane Miša Bazelevskõi ja 21-aastane eestlane. Ameeriklane Nicolas Leslie on nüüdseks surnuks tunnistatud.

Välismeedia andmetel viibib haiglas jätkuvalt üks inimene, kelle isikut ei ole suudetud siiani kindlaks teha. Samuti on seni tuvastamata 16 surnukeha.

Prantsuse ametivõimude andmetel sai neljapäeva õhtul Nice’i terrorirünnakus surma 84 inimest ja 202 vigastada. Haiglates viibib veel 85 inimest, kellest 18 seisund on kriitiline.

Välisministeeriumile teadaolevalt on Nice'i terrorirünnaku käigus saanud kannatada neli Eesti kodanikku, kellest kahe seisund on teada ning kahe seisundit Prantsusmaa ametivõimud täpsustavad, teatas ministeerium.

Välisministeerium on ühenduses kannatanute lähedastega.

http://www.postimees.ee/3768293/irish-i ... lt-kadunud

[ruger]

Saksamaal toimus Würzburgis rongis kirverünnak. Mitmed vigastatud-ründaja, kelleks oli 17 aastane afgaani noormees, lasti maha.

#BREAKING: Man critically injured several ppl with ax on German train near #Wuerzburg. Attacker shot dead.

https://twitter.com/PDChina/status/755158300715606016

In der Nähe von Würzburg hat ein Mann in einem Regionalzug Reisende mit einer Axt und einem Messer angegriffen. Laut Polizei wurden dabei drei Menschen schwer verletzt. Der 17 Jahre alte Täter wurde erschossen.

Großeinsatz bei Würzburg: Ein Mann hat in einem Regionalzug Passagiere attackiert und drei Menschen schwer verletzt - er war laut Polizei mit einer Axt und einem Messer bewaffnet.

Eine weitere Person sei bei dem Angriff leicht verletzt worden, sagte ein Polizeisprecher. Es gebe 14 weitere Betroffene, die sich im Zug aufgehalten hätten. Sie stünden unter Schock.

Ein Sprecher des bayerischen Innenministeriums sagte in der Nacht zu Dienstag, der Täter sei auf der Flucht von der Polizei erschossen worden. Es soll sich um einen 17-jährigen Afghanen handeln. Das teilte der bayerische Innenminister Joachim Herrmann mit. Informationen über sein Motiv gebe es noch nicht.
Der Zug war auf dem Weg von Treuchtlingen nach Würzburg. Wie die Bahn mitteilte, bleibt die Strecke zwischen Ochsenfurt und dem Hauptbahnhof in Würzburg wegen des Polizeieinsatzes vorerst gesperrt.

http://www.spiegel.de/panorama/justiz/b ... 03596.html

[aht0]

Viivi Luigelt päris hea ja täitsa tasuta lugemine
http://arvamus.postimees.ee/3768443/vii ... aratamatus

oli ehk tasuta, nüüd igaljuhul on järsku tekst tasuline

[ambur123]

Nice’is toimunud terrorirünnaku tagajärjel hukkunute seas on kaks Eesti kodanikku
Välisministeerium kinnitab: Nice'i terrorirünnakus hukkus kaks Eesti kodanikku

Saksamaal ründas kirvega relvastatud afgaani noormees rongireisijaid
Saksamaal ründas 17-aastane afgaan kirvega rongireisijaid, neli inimest sai raskelt viga

[Kriku]

Mul oli lahti jäänud aknas:

Viivi Luik: pildi ilu rikkumise paratamatus.

Euroopa poliitikute reaktsioonid Prantsuse rahvuspüha ehk prantsuse revolutsiooni aastapäeva tähistamise veriselt lõppenud pidustustele Nice`is ja muudele Nice'i veretööle eelnenud terroriaktidele tuletasid meelde loo, mis juhtus kunagi ühe lapsega ja mida ta noormehena kord sõpradele jutustas, kirjutab kirjanik Viivi Luik.

Nüüd lühidalt see lugu:

Kood: Vali kõik

     Oli särav suvepäev, üks nendest, mis jääb igaveseks meelde. Päike paistis, pilved rändasid, aasalilled lõhnasid, jõe ääres suure puu all istus nelja- aastase poisi noor ja võluv, valges kleidis ema ja luges süvenenult raamatut.

     "Hirv ojal jõi ja kägu kukkus ra`al..."

     Puu roheline vari langes jõele ja ahvatles väikest printsi salaja vette hiilima. Kohe, kui ta sügavasse rohekasmusta vette astus, ta ka uppuma hakkas.

     Kuna ta ei tahtnud rikkuda pildi ilu, püüdis ta uppuda võimalikult vaikselt.

     Hääletu uppumine oleks ehk õnnestunudki, kui põõsa tagant poleks ilmunud kalameest, kes poisi veest välja tõmbas, kaldale viskas ja tagasi põõsasse kadus.

     Kogu see stseen toimus kiiresti ja vaikselt, nii et täielikult raamatule pühendunud ema ei saanudki kunagi teada, mis ta selja taga toimus. Ega tea tänini. Pildi ilu jäi küll rikkumata, kuid pildile lisandus teatav võikusevarjund.

Tekib näiliselt kohatu, kuid sisuliselt paratamatu paralleel Euroopa poliitikutega, kes praegu viimse võimaluseni vaikivad ja olukorda pehmendavad ning on valmis kogu kupatusega põhja minema, peaasi et pildi ilu jääks rikkumata. Võtmata teadmiseks, et ka hääletu uppuja muudab pealtnäha kui tahes ilusa pildi võikaks.

Saul Bellow'l on romaan «Dekaani detsember», kus tegevus toimub põhiliselt Ceaușescu-aegses Rumeenias, kus valitseb Ida-Euroopale omane puudus ja hallus. Kus suure vaevaga, letialuste tutvuste kaudu hangitakse Ameerika külalisele prae jaoks tükk liha, mis hankimise vaeva tõttu omandab külalise suus ohvriliha maitse. Romaani peategelane, Ameerika professor, mõtiskleb, mida oleks Läänel Ida-Euroopale anda. Ja jõuab järeldusele, et mitte midagi peale supermarketite.

Euroopa pildi ilu, meie maailmapildi ilu on aegamööda muutunud. On pea peale pöördunud. Poliitikud, kes arvavad, et see ilu on ikka veel alles ja kes seda rikkuda kardavad, räägivad kõigile pähe kulunud ja mitte kedagi huvitavate sõnadega demokraatiast, euroopalikest väärtustest, vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, sest need sõnad on juba suhu kulunud, nii on räägitud prantsuse revolutsioonist peale, nii rääkides kindlustatakse ikka veel karjäärikest ja parandatakse staatusekest.

Millest tahes ka kõrgetest kõnetoolidest ei räägita, mida tahes ka pildi ilu all ei mõelda, ikkagi pakutakse välja ainult üht: võrdsuseideoloogiat ja supermarketit. Kusjuures võrdsus, mida pakutakse, on pea peale pööratud võrdsus.

Siin tekibki põhiküsimus. Küsimus, miks, millal ja kuidas, läks kaotsi vahet tegemise võime.

See teema vajaks pikka ja põhjalikku analüüsi, kuid parem lühidalt, kui üldse mitte. Sellestsamast asjast, küll pisut teise nurga alt, räägib muide Mihkel Mutt oma essees «Joseph Knechti lootuste luhtumine (neoinfantiilsusest)» Loomingus nr. 10, 2015, mida soovitan lugeda neil, kes seda veel lugenud ei ole.

Samuti on samale teemale pühendatud Jüri Reinvere «Vabadus olla rumal», Sirp 03.06, 2016, mille pealkiri ainuüksi ütleb palju ära.

Prantsuse revolutsiooni üllas märksõna vabadus on mingil põhjusel pöördunud pea peale ja muutunud vabaduseks olla rumal. Lapse õigused, mille eest edumeelsed inimesed kunagi jõudu säästmata võitlesid, on muutunud infantiilsuse võidukäiguks, lapsikuse terroriks.

Mis on lahti haridusega, kui see toodab üha suuremaid hulki tasalülitatud inimesi, kes on võimelised kordama ainult kulunud loosungeid?

Venemaal, Puna-Hiinas ja Põhja-Koreas on omad loosungid ja omad pildid, mille ilu ei tohi rikkuda. Kuid ka Lääs on märkamatult liikunud loosungite poole. Mis tähendab ajatute väärtuste tahtlikku devalveerimist, nende muutmist iseenese paroodiaks.

Muidugimõista on igas ühiskonnas ja igal ajal inimesi, kes ei allu ajupesule ja kes kannavad inimsuse lippu kõigest hoolimata. Aga kusagil on kriitiline piir.

Miks imestada, et USAs on nii palju Donald Trumpi toetajaid, kui ühiskond on aastakümneid kõik teinud selleks, et vahet tegemise võimet nüristada ja välja suretada. Kui inimestele on aastakümneid pähe taotud võrdsuse ideoloogiat, siis pole mõtet imestada, kui tekib tõug, kes ei suudagi enam vahet teha õigel ja vääral, ehtsal ja võltsil, ilusal ja inetul, tõel ja valel.

Kui oma peaga mõtlev inimene eluaeg kogeb, kuidas musta räägitakse valgeks ja tõde pööratakse pea peale, siis ta kas satub segadusse, muutub depressiivseks või siis vastupidi, õpib ära lihtsad karjääritegemise nõksud ja asub neidsamu valelikke loosungeid kordama.

Maailma raamatupoodide müügilaudu katab üha paksem kõntsakiht, mida ikka veel nimetatakse raamatuteks. Sinna hulka eksib ka üksikuid pärisraamatuid, kuid kuna vahetegemise võime puudub, koheldakse kõiki võrdselt. Kõik maailma lavad on täis lauljaid, kel pole muusikast õrna aimugi, kuid kuna rahval on kadunud vahetegemise võime ja mälu, siis puuduvad ka hindamiskriteeriumid ja kõik on hea, mis pakutakse.

Sama lugu on kunstiga. Ei ole tarvis kaugele minnagi. Siinsamas Tallinnas ujub Kadrioru tiigis terve tänavuse suve mingi mõttetu rahvusvaheline kola, mida nimetatakse uhkelt kunstinäituseks ja määritakse inimestele pähe kui moodsat kunsti. Mis omakorda devalveerib moodsat kunsti, ja kaotab piiri andetu ja andeka vahel. Samas murravad kõrgelt haritud, kunsti hinnata oskavad ja elus edasi jõudnud noored inimesed tiigi ääres kõndides käsi ja küsivad, kas tõesti see kola jääbki terveks suveks tiiki reostama. Kuid kes neid kuulab?! Nende hääl ei jõua kuhugi.

Sama lugu on Haapsalu Kuursaali ümbruses, kus meres ujub mingi infantiilne kola. Sealgi küsitakse, mis see on ja milleks, kuid küsijate häält ei kuula keegi.

Küsijaid õnneks siiski on.

Näited on pärit kultuurivaldkonnast, kuid täpselt seesama vahet tegemise võime puudumine torkab silma igal alal, kõigis elusfäärides.

Pole midagi parata, viimane aeg on purustada pildi ilu ja vaadata, mis tegelikult toimub.

Tänavu ilmus Münchenis Thilo Sarrazini uus raamat «Wunschdenken» ehk «Soovmõtlemine». Toon lõpetuseks sealt kolm tsitaati, mida palun mitte lugemata jätta.

Esimene:

«Haridus peaks inimest kriitikavõimelisemaks, vaimselt sõltumatumaks ja üleüldse paremaks tegema. Seni, kuni haridus inimestevahelisi erinevusi tugevdab ja välja toob, räägivad tema tulemused võrdsuse-idee vastu.»

Teine:

«Võrdsusideoloogia on huvitatud eelkõige sellest, kuidas haritud ühiskonnakihtidesse kuuluvate vanemate lapsi nende arengus takistada võiks, ja palju vähem sellest, kuidas vähemharitud ühiskonnakihtidesse kuuluvate vanemate laste nõrkusi parandada ja neid arengus järele aidata. Kuid iialgi ei ole võimalik takistada seda, et andekamad, auahnemad ja töökamad elus edukamad on. Seepärast ei suuda võrdsusideoloogiast kantud hariduspoliitika ka mitte kauges tulevikus oma eesmärki saavutada, kuid kahju teha suudab see küll.»

Kolmas, viimane tsitaat:

«Juba täna näeme hirmuäratavaid auke juhtivate poliitikute hariduses. Selle all ei ole siin mõeldud mitte relatiivsusteooria ebapiisavat mõistmist või orienteerumatust moodsa rahanduspoliitika üksikasjades, vaid räigeid auke ajaloo- või evolutsioonialastes teadmistes. Mitte ainult rahva enamuse poliitiliste ja ühiskondlike debattide tase langeb, vaid ka meedia, poliitika ja majanduse esindajatel puuduvad elementaarsed teadmised maailmast.»

On küll mitmes mõttes hea artikkel. Ka meil siin ei näi nii mõnigi ksf tegevat vahet riigimeheliku diskussiooni ja populisti räuskamise vahel.

[Kriku]

Saksamaal Würzburgi rongis hakkas 17-aastane Afganistaani põgenik kirvega märatsema. Õnneks keegi surma ei saanud, 4 inimest said viga. Tema kodust leiti isetehtud ISIS-e lipp.

---

"The Sun'i" rätikufoobist reporter ei talu, et Nizza rünnakust rääkiv saatejuht seda kandis. Õnnelik inimene, kellel kunagi igav ei hakka.

[Castellum]

Eelnevalt kõneksolnud Jüri Reinvere artikkel Sirbis 3. juuni 20116:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusi ... lla-rumal/

[nimetu]

"The Sun'i" rätikufoobist reporter ei talu, et Nizza rünnakust rääkiv saatejuht seda kandis. Õnnelik inimene, kellel kunagi igav ei hakka.

See on ikka natuke keerukam kui lihtsalt ksenofoobist või reaktsionistist leheneegri räuskamine. Inglismaa telekanalite puhul on selliste teemades tunda päris kõva kallutatust. Poleemika tekib just nö. 'tokenismist', mis ajab paljudel harja punaseks. Probleem pole selles, et saatejuht on moslem ning kannab hijabi vaid see, et ta on nimme pandud saatejuhiks. Omamoodi propaganda võte, mis peaks justkui kinnistama, et kõik moslemid polegi nii halvad (mis on kindlasti tõsi, kuid jätab kogu asjale mõru poliitilise maigu). Ja see pole mingi üksildane juhtum. Briti meedia on peale igat terrorirünnakud üritanud mingeid arusaamatuid propagandavõite saada. Kuni selleni välja, et moslemitele positiivset kuvandit loovaid uudiseid lihtsalt fabritseeritakse.

[Kriku]

Võib-olla tõesti. Kuna sellised "juhtumid" jäävad väga kaugele allapoole minu valuläve, ei oska ma muud kui õlgu kehitada.