www.militaar.net

Onu lasi Audiga kassi samal kombel ribadeks

No neid lugusid on juhtunud igasuguseid. Mul oli omal ka maal "porte kiisu", talveks sai seisma jäetud, kevadel, kui jälle vaja oli, tuli kõigepealt kabiinist pabulad ja istme taha kogunenud hunnik tammetõrusid välja visata. Kaelushiire temp, teadagi.

Jäi kunagi Kadett mõneks ajaks sinnasamasse seisma. Kui ükskord vaatama hakkasin, avastasin pagassist mingi imeliku pudihunniku. Oli hiirepesa. Vist sai nii mõnus, et pesa omanik oli ka sinna sisse hinge heitnud. Aga millest küll see pudi? Lõpuks tuli meelde, et suvest jäi rull tualettpaberit sinna.

Isal oli tööautoks RAF 2203. Seisis öösiti tehase garaažis. Ükskord siis Leningradi sõit. Hommikul vara minema, õhtul hilja tagasi. Lõpuks jälle garaažis tagasi olles tõmbas tagaluugi lahti - igavene suur rott volksatas välja . Et garaažis vahel mõnd rotti näha võis, oli ammugi teada. Aga tol korral Lenskas olnud terve päev praktiliselt pidevalt sõitmist, nii et sealt see elukas ilmselt autosse ei tulnud. Küllap ronis öösel käigukangi juurest bussi ja sõitiski terve pika päeva kaasa.

Ma võtsin oma töö juurde valvekoerte jaoks alati midagi head kaasa. Ema töötas lasteaias ja seal neid poolikuid võileibu-saiu ikka üle jäi. Mis neist ikka ära visata, kui koerad tahavad. Pargin auto (Žiguli 011) territooriumile ära, toimetan seal oma toimetusi ja järsku vaatan - kott hea ja paremaga, mis oli parema esiistme peale jäänud, juba koerte käes ja nosivad sealt. Seda, et autos midagi head on, koerad ilmselt teadsid. Aga kuidas nad Žiguli ukse lahti said? Kusjuures ära kriibitud ei olnud ka midagi, ainult parem esiuks oli irvakil.

Ah jaa, sellesama porte-kiisuga juhtus veel see lugu, et no suvine aeg ja heinategu. Heinamaalt umbes kilomeeter koduni. Ma olin roolis, aga mul polnud tol ajal veel lubegi. Autol polnud ka ülevaatust (kuigi muidu suht korras sai seda hoitud küll). Maailmatu heinakuhi peal, auto paistab vaevalt alt välja. Väike külavahetee ka, kus liiklust harva. Olime mingi kolme-neljaksei kabiinis, keegi veel seal üleval kõrgel koorma otsas, keegi seisis astmelaual. Lasen siis vaikselt teise käiguga kodu poole ja korraga näen - ossaraip! Kohalik konstaabel sõidab vastu! Mõtlesin, et no nüüd on küll üks suur bizdets. Jõuame kohakuti, tema vaatab mulle, mina temale otsa... No ja et peatumismärguannet ei antud, liigun ikka vaikselt edasi, ise üritan peeglist vaadata, et no näis, millal järgi tuleb. Ei tulnud. Sõitis oma teed. Tea, kas oli kuhugi väga kiire? Aga ilmselt sai vist aru, et mingit hirmsat kuritööd siin ju toime ei panda, harilik maaelu .

Mul hakkas abikaasa auto viimasel ajal kuidagi vastikult haisema seest, nagu oleks keegi sinna maha surnud. Nuuskisin siit ja sealt, vaatasin kõik istme alused üle aga midagi ei leidnud. Vahepeal nagu jälle kadus ära, siis jälle läks hullemaks. Täna hommiku poole korralist hooldust tehes leidsin hiire sitta nii salongi filtrist kui õhufiltri karbist. Kaevusin armatuuri alla, kuna sealt haises justkui hullemini. Eemaldasin igasugu polstreid, kuni leidsin surnud hiire keskkonsoolist käigukangi alt.

Ma sain kunagi vanema venna käest vasta pead, et tal auto külg ära kriibitud. Ma ei teadnud asjast midagi. Pärast tuli välja, et noor mullikas teritas auto peal sarvi.

Küsimus suurele ringile: Miks Lapimaal teid ei soolata?

davidsoniharald kirjutas: ↑17 Okt, 2024 22:22
Küsimus suurele ringile: Miks Lapimaal teid ei soolata?

Äkki põhjapõdrad tulevad muidu tee peale soola lakkuma?

Manurhin kirjutas: ↑17 Okt, 2024 22:29

davidsoniharald kirjutas: ↑17 Okt, 2024 22:22
Küsimus suurele ringile: Miks Lapimaal teid ei soolata?

Äkki põhjapõdrad tulevad muidu tee peale soola lakkuma?

Nii on jah. Neid niigi kõik kohad täis, siis ei oleks vist teel vaba kohta ka enam. Muide igal põhjapõdral on omanik ja küsimus "mitu põhjapõtra sul on?" on sama viisakas, kui küsida, palju sul pangaarvel raha on.

Tagasi autode juurde nüüd!

Mul hakkas garanii all oleval pesukotil salongi vent plärisema. Istusime siis abikaasaga kenasti esinduses, pakuti kohvi ja käidi andma aru lahingutest hiireperega. Pagan, parkisin koduse kastani alla ja nemad olid tassinud kõik auto öönsamad kohad kastanimunasid täis ja rahumeeli sõitsid kõik meie sõidud meiega kaasa. Ajaviiteks nosisid muudki kui enda kaasatoodud proviant. Pea pikk tööpaev kulus. Sel aastal meil kastanimune pole

Nende väljasaamine käis vist läbirääkimiste teel, ma arvan.Ikkagi rohe ja loomasõbralikult.

Kuna inspiratsiooni on ja und ei tule, siis veel mõned lood.

Sai kunagi Mossega (412) Võrumaalt Tartusse tuldud. Tee peal vaatan, et ühel hetkel mootori jõud kaob ära, lõpuks jäigi seisma. Hakkan siis asja uurima - süüte viga nagu ei tohiks olla. Bensupump? Aga bensiini tuleb ilusti peale. Nii. Karpal kaas maha. Ujukinõel? Hehh, hoopis ujuk ise oli bensiini täis läinud ja ära uppunud . Aga nagu ühel korralikul Moskvitši-mehel ikka, olid mul ka pardatšoki põhjas ujuk, ujukinõel ja bensupumba membraan tagavaraks olemas. Uus ujuk sisse ja oligi korras. Eks katsuge tänapäevase autoga mingit sarnast trikki teha . Kui seisma jääb, siis puksiir ja muud varianti pole. P.S. Selle täisläinud ujuki keetsin ka kodus tühjaks, ilusasti oli näha, kust mullikesed tulid, sai see auk kinni joodetud ja omakorda tagavaraujukiks pandud.

Oli suvine nädalavahetuse õhtupoolik. Sõber tuli külla ja tekkis mõte, et läheks õige Aardla järve peale lanti viskama, et seal pidi ilusat haugi olema. Aga aeg juba natuke hilisevõitu ja järv meile ka suht tundmatu. Mõtlesime, et läheme ja sõidame niisama, vaatame, kuidas olukord on ja kust kõige paremini kummipaadiga peale pääseks. Sõidame siis üht rada pidi, jäljed ees lähevad üsna järveni välja. Jätsingi Mosse sinna ja läksime vaatama. Käisime vast nii pool tundi umbes ja leidsime, et see koht on ikka väheke liiga mudasevõitu, et paadiga normaalselt peale saaks. Läksime auto juurde tagasi ja... see oli rohukamarast läbi enam-vähem sildadeni mutta vajunud . No mine hakka nüüd siis õhtul veel küla pealt traktorit otsima. Aga vähemalt käsisaag ja sapöörilabidas olid mul autos. Proovisime muda rataste eest ära kühveldada, ei aidanud. Saagisime hunniku rondikuid, aga ühtlasi avastasime ka, et meie polnud ilmselt siin esimesed, kes kinni jäid, kuna rohu sees oli hulk lauajuppe. Said need ka kohale toodud. Sai siis sedasi, et üks paksem lauajupp tungraua alla, auto nurk ja ratas üles kergitatud, lauajupid ja rondikud alla, nii kõigi ratastega ja lõpuks sedasi sealt traktori abita tulema saime. Aga Aardla järvele mineku isu on kadunud siiani.

Selsamal Mossel õnnestus mul korduvalt spidoka seier skaalast välja ajada . Kuniks ükskord äärelinnas väikesel kiirusel korraga ilma mingi ettehoiatuseta kõmaki! Üks esiratas blokis. Rattalaager oli kinni jooksnud. Kinni mis kinni. Proovin tagurpidikäiguga, sain isegi liikuma. Proovin uuesti edaspidi, pole nagu viga? Sain vaikselt koju ära sõita, kuigi tee peal jooksis veel paar korda kinni. Siis jälle tagurpidi lahti ja vaikselt edasi. Praegugi mõtlen: aga kui see oleks juhtunud ca. 170 km/h juures?

Aga Aussis L-seeria Subaruga ehk Subarožetsiga, nagu ma teda kutsusin, sai kord kõvasti pead murtud. Nimelt, märkasin, et Perthis ringi sõites kipub mootor kuumaks minema. Algul pidasin seda küll kuuma ilma (ligi+40 kraadi) süüks, aga muidugi kontrollisin jahutusvedelikku ka ja avastasin, et seda on kuidagi väga väheks jäänud. Vaatan: kuskilt midagi ei tilgu ka, no valasin siis lihtsalt juurde. Järgmisel päeval sama lugu. Ja jälle radikast märjuke kadunud. No mis krrt? Kuhu ta siis kadus? Mootor käib normaalselt, mingit kahtlast auru summutist ei tule, küünlad ilusad, silindrisse ei tohiks nagu joosta? Õlil pole ka häda midagi, auto all loiku ei ole, salongi mattide all õige väheke on, aga see pisileke soojenduse radikast oli mulle juba ammugi teada. Aga et sedasi väikese sõiduga juba paar liitrit korraga kaotsi läheb? Põrand peaks sel juhul ujuma või ikka juba lausa sorinal auto alla jooksma? Panen mootori käima ja uurin kapoti alt - no ei tule veepumba vahelt ka tilkagi. Lõpuks kuidagi pooljuhuslikult avastasin, et ühel peenikesel karburaatori soojenduse voolikul oli väike, praktiliselt nähtamatu pragu sees. Mootori tühikäigul ei tulnud sealt midagi, tuuri andes pritsis välja ja täpselt ettepoole vastu radiaatorit. Nii ei tilkunudki midagi alla. Väike antifriisi lõhn muidugi oli, aga see oli salongis niikuinii ka selle soojenduseradika väikese immitsemise tõttu. Sai uus voolikujupike pandud ja korras ta oligi. Väike viga, aga nii palju otsimist...

Sealsamas Perthis, Spinner's Backpackers-is oli veel muidugi hulk teisigi tegelasi. Ühel poisil (oli vist inglane) oli Ford Laser (meie mõistes Ford Escort). Ja igal hommikul seal parkla kõrval suitsu tehes ma märkasin, kuidas see auto tal järjest viletsamalt ja viletsamalt käivitub. Kuni lõpuks enam käima ei saanudki. Mul hakkas tüübist kahju, läksin juurde ja ütlesin, et tõmba õige kapott lahti ja uurime asja. Esimese asjana kruvisin küünlad välja. Lühidalt öeldes - andis omajagu esiteks noaga krõpitseda ja siis liivapaberijupiga veel üle käia. Kaliibrit mul polnud, koputasin elektroodivahe niisama silma järgi paika. Siis jagaja kaas maha. Jällegi, lühidalt rääkides, seal all oli oi-oi-oi . Sai see samuti nii palju korda tehtud kui noaotsa ja liivapaberijupiga sai ja kogu kupatus lõpuks kokku pandud, ütlesin: OK, turn the key and try! Mootor käivitus poolest pöördest. Tüüp imestas: are you experienced car mechanist? Ma selle peale: nope. I just have experience with soviet cars.

Akf Manurhin kirjutas: ↑18 Okt, 2024 0:51 ...Selle täisläinud ujuki keetsin ka kodus tühjaks, ilusasti oli näha, kust mullikesed tulid, sai see auk kinni joodetud ja omakorda tagavaraujukiks pandud...

Kunagi sattus näppu üks ilmastiku meelevallas olnud karpa, ujukikambris olev vesi oli korduvalt külmudes ujukit veidi väiksemaks kujundanud ja selle käigus mõne läbipääsu tekitanud. Originaalilähedase kuju sai suruõhuga ja augud jootsin ka enamuses kinni, kuid viimase augu jootmisel puhus Pätu stabiilselt tina minema. Kui mulle kohale jõudis, et kolvi soojus paisutab ujukis õhku, siis soojendasin kogu kremplit fööniga, aga ikka sama lugu, vist sai sooja liiga vähe. Seda auku ma kinni ei saanudki, õnneks leidsin poe, kus vastavat kraami müüdi ja uus ujuk läks sisse.
Kas Sul ei tekkinud sellist probleemi ja kui oli, siis kuidas lahendasid?

Väino kirjutas: ↑18 Okt, 2024 8:10

Akf Manurhin kirjutas: ↑18 Okt, 2024 0:51 ...Selle täisläinud ujuki keetsin ka kodus tühjaks, ilusasti oli näha, kust mullikesed tulid, sai see auk kinni joodetud ja omakorda tagavaraujukiks pandud...

Kunagi sattus näppu üks ilmastiku meelevallas olnud karpa, ujukikambris olev vesi oli korduvalt külmudes ujukit veidi väiksemaks kujundanud ja selle käigus mõne läbipääsu tekitanud. Originaalilähedase kuju sai suruõhuga ja augud jootsin ka enamuses kinni, kuid viimase augu jootmisel puhus Pätu stabiilselt tina minema. Kui mulle kohale jõudis, et kolvi soojus paisutab ujukis õhku, siis soojendasin kogu kremplit fööniga, aga ikka sama lugu, vist sai sooja liiga vähe. Seda auku ma kinni ei saanudki, õnneks leidsin poe, kus vastavat kraami müüdi ja uus ujuk läks sisse.
Kas Sul ei tekkinud sellist probleemi ja kui oli, siis kuidas lahendasid?

Üks pisike auk oli, korraks kolviga sutsti tina peale (enne kergelt liivapaberiga üle ja natuke jootevedelikku peale) ja korras ta oligi. Tegelikult, ega polegi proovinud, pole vajadust olnud Aga tundus vähemalt, et korda ta sai. Ah jaa, auk polnud mitte ujuki keres, vaid jooteliideses.

Väino kirjutas: ↑18 Okt, 2024 8:10 ... kolvi soojus paisutab ujukis õhku, siis soojendasin kogu kremplit fööniga, aga ikka sama lugu, vist sai sooja liiga vähe.
Seda auku ma kinni ei saanudki, õnneks leidsin poe, kus vastavat kraami müüdi ja uus ujuk läks sisse.
Kas Sul ei tekkinud sellist probleemi ja kui oli, siis kuidas lahendasid?

Märg lapp abiks. Kohe tinale pannes, ei lähe see enam kuhugi.

Manurhin kirjutas: ↑18 Okt, 2024 0:51 ... Aga nagu ühel korralikul Moskvitši-mehel ikka, olid mul ka pardatšoki põhjas ujuk, ujukinõel ja bensupumba membraan tagavaraks olemas. Uus ujuk sisse ja oligi korras....

Minu esimene oma auto oli üks esimestest 2102-st - poldipeadel olid ilusasti FIAT peal! Loomuklikult olin 3 või 4 omanik...
Mul oli alaliselt kaasas suur tükk laua vakstut, kust aeg-ajal sai jälle uus tükk lõigatud kütusepumba membraaniks. Originaalid olid eriti defitsiitsed (loe - võimatu saada) ning asi oli lõpuks nii käpas, et membraani vahetus teeservas oli tehtud 10-15 minutiga.

Manurhin kirjutas: ↑17 Okt, 2024 22:29

davidsoniharald kirjutas: ↑17 Okt, 2024 22:22
Küsimus suurele ringile: Miks Lapimaal teid ei soolata?

Äkki põhjapõdrad tulevad muidu tee peale soola lakkuma?

Taoliste külmakraadidega nagu Lapimaal igapäevaselt on, ka meil muide ei soolata. Ja põhjapõtru meil pole, tavalisi põtru pole nähtud teesoola lakkumas.

Sooma efekt lõpeb mõne miinukraadiga ära, on põhjus tegelikult. See põdravärk on pigem "kaaskahju".

Küsin ka: miks neegrid ei päevita?

mart2 kirjutas: ↑18 Okt, 2024 10:23

Manurhin kirjutas: ↑18 Okt, 2024 0:51 ... Aga nagu ühel korralikul Moskvitši-mehel ikka, olid mul ka pardatšoki põhjas ujuk, ujukinõel ja bensupumba membraan tagavaraks olemas. Uus ujuk sisse ja oligi korras....

Minu esimene oma auto oli üks esimestest 2102-st - poldipeadel olid ilusasti FIAT peal! Loomuklikult olin 3 või 4 omanik...
Mul oli alaliselt kaasas suur tükk laua vakstut, kust aeg-ajal sai jälle uus tükk lõigatud kütusepumba membraaniks. Originaalid olid eriti defitsiitsed (loe - võimatu saada) ning asi oli lõpuks nii käpas, et membraani vahetus teeservas oli tehtud 10-15 minutiga.

Selleks oli igas autobaasis laos vastav materjal olemas - tõsi, eraomanik pidi leidma tee selle althõlma kätte saamiseks. Muidu ei oleks hakkama saanud - NSVL autopark sõitis kuni Kamazide massilise tulekuni bensiiniküttel veokitel.

Vahelduseks veel üks lugu.
Austraalia Wulura viinamarjaistanduses veeti meid, töölisi, ringi ühe ürgvana Toyota Hiace bussiga. Lihtsalt kaks pikkupidi puupinki oli sees, küljeuks kinni ei käinud. No ega sellest lugu polnudki, tuligi sõidu ajal natuke värskemat tuult. Ühel hommikul siis miskipärast tavapärane supervisor ei tulnud, kes muidu selle bussiga sõitis. Kamandati siis üks prantslasest kolleeg rooli, aga too ei saanud manuaalse tooreklapi abil käivitamisega kuidagi hakkama. Lõpuks tundus asi juba minu jaoks ka piinlik, saatsin tüübi tagapingile ja istusin ise sanga. Sain masina matsti käima, käik sisse (käigukang oli roolisambal) ja padavai minema . Mõnus hiatsik oli: mootor töötas kui kellavärk, kiirendas nagu lahjema mootoriga bemar. Aga siis tuli esimene kurv ette ja ... APPI! Miks te enne ei öelnud, et sellel kärul pidureid ei ole!!! Kuidagi õnnestus teine käik sisse rabada ja ikka tee peale jääda. Oeh. Noh. Jah. Oli õppetund, edaspidi olen targem.