hummel kirjutas:
Meil kuluks samuti ära Bundeswehriga põhimõttelt sarnane Sanierungsfall, aga meie riigis pole kahjuks päevapoliitikas üldsõjanduses piisavalt pädevaid persoone, kes suudaks seda algatada.
Kapten Trumm kirjutas:
Kas minu silmad näevad seda aega, kus peale kosmeetiliste muudatuste ütleb kamina kantsler või minister selle välja, et meie sõjaline personaalia on ammuilma ülejõukäivaks muutunud, eelkõige tulenevalt tegevuse laialipillatusest ja ülepaisutatud staabimajandusest?
Aga kes keelab kaitseväel endal selliste saneerimisettepanekute ja staabimajanduse reformiga lagedale tulla? Äkki on nii, et ministrid ja kantslerid on sellest probleemist juba ammu aru saanud? Aga olukorras, kus kaitsevägi (või õigemini KVJ) pidas ennast eraldiseisvaks põhiseaduslikuks institutsiooniks, keda ei tohi tõmmata „päevapoliitikasse“, kus tsiviilpool ei tohi sekkuda „operatiivjuhtimisse“ (ja selle termini alla topiti ka palju asju, millel pole operatiivjuhtimisega midagi pistmist), kus KV RA- ja SA-struktuuri on pea täielikult KV enda kujundada ning kus personalimajandust on alati peetud KVJ üheks peamiseks juhtimisvahendiks, siis ongi meil tegelikult olukord, kus ministeeriumil KV-sisestesse asjadesse eriti asja pole ning loota tuleb sellele, et KV juhtkond suudab ise õigel ajal probleeme tuvastada ja neid efektiivselt lahendada.
Mina loen hummeli ja Trummi repliikidest välja seda, et oma sisimas te nagu ei usu, et relvajõud (vahet pole, kas Eesti, USA või Soome) oleksid tegelikult eriti võimelised end ise sisemiselt reformima, kui kõrgemalt poolt väga teravalt peale ei käratata. 2009. ja 2010. aasta kärped on selle teooria ilmekateks näideteks. Kogu KM-i valitsemisalas kärbiti asutuste palgafonde protsentuaalselt võrdselt, aga kui ministeeriumis ja KRA-s viidi kärbe läbi nii palkade vähendamise kui ka iga kümnenda töötaja koondamise läbi, siis KV-s oli palgakärbe seda sügavam, et koondamisi sisuliselt ei tehtud. Põhimõtteliselt magati maha suurepärane võimalus viia mingisugunegi struktuurireform, kärpides liiga suureks paisuvat juhtimissüsteemi ning vallandades ebakompetentseid töötajaid ning säilitades selle arvelt allesjääjatele talutav sissetulek. Selles valguses äkki ei olegi väga halb, et riigikaitse juhtimises suureneb selle ministeeriumi roll, kes masu ajal oli suuteline lisaks lihtsalt kosmeetilisele palgakärpele läbi viima ka natukene sisulisema „surnud liha“ eemaldamise.
Kui tulla tagasi kaadrikaitseväelaste tänaste palkade juurde, siis olen nõus, et kärped olid masu ajal päris tugevad (eriti võrreldes paljude teiste riigiasutustega) ning see palk ei ole enam teab mis konkurentsivõimeline. Samas on minu arvates natukene petlik keskenduda vaid ametlikule, valitsuse poolt kehetstatud palga-astmete suurusele ja auastmetasudele. Kaitseväelase töö iseloomust tulenevalt tuleks sinna juurde lisada ka mitmed „nähtamatud“ boonused, mis ei avaldu igakuisel palgalehel ja personalikulude eelarvel, kuid mis kokkuvõttes ikkagi maksumaksja poolt rahaliselt kinni makstakse. 20 aastat teenivale kaitseväelasele on tagatud eripension, mis on kahtlemata tunduvalt kõrgem ja kindlam tsivilisti „rahvapensionist“ või „pensionisambast“. Igal kolmas kaitseväelane elab kaitseväe korteris, mille eest ta maksab vaid kommunaale ja sümboolset üüri; kõigile kortereid ei jagu, aga kõigil pole neid ka vaja ning siiski on võimalus see korter saada, kui piisavalt kaua „järjekorras“ oodata. Riik tagab kaitseväelasele riided nii igapäevaseks töötegemiseks kui ka pidulikuks juhuks, samas kui tsivilist peab iga aasta panema terve kuupalga hakkama ülikondade, särkide, lipsude ja kingade peale. Teenistuskohustuste täitmisel viga saamise korral on riigi poolt pakutavad tagatised ja meditsiiniteenused paremad, kui ükskõik millisel teisel jõuametkonnal (tsiviilsektorist rääkimatagi). Jah, kortereid kõigile ei jagu, hambaravi eest peab ikka ise maksma ning riigi poolt antav vormiriietus on elementaarne osa kaitseväelase tööst, kuid ikkagi on kokkuvõttes tegemist asjadega, mis mille peale kaitseväelane ei pea ise oma kesist palka kulutama ning mis samas ikkagi riigi poolt teistel eelarveridadel kinni makstakse. Ma ei taha kindlasti öelda, et kaitseväelased elavad tänu nendele asjadele nagu kuninga kassid, kuid antud juhul ei piirdu kaitseväe kulud personalile ja kaitseväelase kaudne sissetulek pelgalt palga ja auastmetasuga.
Samuti tuleks igasuguste reameeste, äsja KVÜÕA-st tulnud nooremleitnantite ja Lahingukoolist tulnud nooremveeblite kesistest palkadest rääkides meeles pidada seda, et meie tänane kaitseväeteenistuse süsteem soosib (vähemalt teoreetiliselt) pika-ajalist teenistust. St. mida kauem teenid ja uusi auastmeid kogud, seda suuremaks muutub sissetulek, tulevane pension ja ettenähtud ruutmeetrite arv selles tasuta korteris. Samuti väheneb meie suuri staabikosseise silmas pidades teenitud aastatega paradoksaalsel kombel vastutusemäär ja füüsiline koormus – üks asi on 800-eurose palgaga rühmaülemana rikkuda niiskes metsas oma tervist ja vastutada oma peaga 40 alluva elu ja tervise eest. Teine asi on vastutada 1400-eurose palgaga kuskil soojas staabis mingi teisejärgulise töövaldkonna eest, kus vastutust ja tulemuslikkust on palju keerulisem mõõta ja hinnata. Seejuures on sissetulek küll suht kesine, kuid samas kindel ja garanteeritud, sest ma ei ole kuulnud, et kaitseväest oleks (erinevalt nt. erasektorist) eriti kedagi vallandatud või koondatud ebakompetentuse ja saamatuse eest (kui just otseselt kriminaalkuritegu toime ei pane) – pigem lükatakse selline inimene kuskile provintsi mingile ametikohale, kus ta ei saa oma saamatusega eriti suurt kahju tekitada. Aga palka jm hüvesid tarbib selline inimene ikka edasi kuni lõpuks piirvanuse täitudes eripensionit nautima saadetakse.
Aga see kõik ei ole mõeldud mitte niivõrd konkreetselt Eesti kaitseväe kriitikana, vaid pigem iseloomustab see olemuslikult ja paratamatult enamusi maailma sõjaväelisi süsteeme ja hierarhiaid.
Selle pikajalise teenistussüsteemi üks peamiseid hädasid seisneb selles, et oma olemuselt ei soosi see eriti nende inimeste sisenemist kaitseväe süsteemi, kes patriotismist või seiklushimust tulenevalt tahaksid küll anda oma panuse riigikaitsesse, kuid ei soovi seda teha 20 aastat, vaid pigem nt. 5-7 aastat, et seejärel töökohta ja eriala vahetada. Erinevalt 50 või 100 aasta tagusest ajast muutub tööjõuturg üha enam selliseks, kus on normaalne aktiivse tööea jooksul kaks või kolm korda haridust ja eriala vahetada. Ei näe põhjust, miks kaitsevägi ei võiks selle trendiga vähemalt osaliselt kaasa minna, kaasates väljastpoolt süsteemi inimesi, kes on motiveeritud, võimelised mõtlema kastiväliselt ning pole ainult huvitatud iga hinna eest eripensionini väljajõudmisest. Seega tuleks võibolla kogu seda süsteemi reformida selliselt, et rohkem keskenduda (allohvitseride ja nooremohvitseride osas) nendele lühema teenistusajaga inimestele, makstes neile seejuures tunduvalt kõrgemat palka, kuid säästes samas tulevaste eripensionite pealt, mida need mehed oma lühema teenistusaja tõttu niikuinii kunagi saama ei hakka?
Lisaks kõigele sellele tuleks hakata aru saama sellest, et inimesed lahkuvad kaitseväest tihti väga paljudel muudel põhjustel, kui kehv palk; või õigemini, erasektoris pakutav mõnevõrra suurem palk saab tihti viimaseks piisaks. Mujal maailmas on juba ammu aru saadud, et palganumber pole ainuke asi, mis mõjutab töötaja motivatsiooni ja lojaalsust töö-andjale. Ilmselgelt ei suuda riigiametnike palk mitte kunagi hakata efektiivselt konkureerima erasektoris pakutavaga ning seetõttu tuleks hakata tähelepanu pöörama selliste asjadele (mis erinevalt eripensionist, palgatõusust, tasuta korterist jms ei maksa rahaliselt suurt midagi) nagu toimiv ja pidev sisekommunikatsioon, juhtkonnas toimuvate otsuste arusaadav selgitamine mitte ainult üksuste ülematele, vaid kogu koosseisule, õhkkond kaitseväe sees üldiselt ja üksustes, heade töötajate mitterahaline tunnustamine ja soosimine, toimiv personalirotatsiooni ja karjääriplaneerimise süsteem, selge perspektiivi andmine kõigile selle kohta, millised on nende valikuvõimalused nt 3-4 aasta pärast, heade teenistujate edutamine ja kehvade kõrvaldamine jpm. Ei ole kahjuks veel eriti kohanud kaitseväelase, kes ütleksid, et nende eelpool mainitud asjadega oleks meil seis kaitseväes väga hea. Ja KV-st lahkujad nimetavad lahkumise peamiste põhjustena just nende vigurite puudumist, mitte niivõrd palka. Kuni neid asju korda ei tehta, võib kaitseväelaste palku suurendada lõpmatult, kuid kaadrivoolavusele see erilist mõju ei avalda. Või avaldab ainult nii palju, et lõpuks jäävadki järele vaid need, kes on kõigest raha peal väljas.
