Et Tommy poolt osundatud artikkel ka vene keelt mittevaldavale seltskonnale loetavaks teha, tegin tõlke. Kuna sõjamerendusteema pole päris minu ala, siis võib esineda mõningaid ebatäpsusi laevatüüpides, kui keegi märkab viga, paluks siis lahkesti korrigeerida. Artikli autor on Aleksander Hramtšihin, kes on Poliitilise ja Militaaranalüüsi Instituudi analüüsiosakonna juhataja, artikkel on ilmunud kuuendal juunil 2008 Nezavissimaja gazeta militaarlisas. Head lugemist.
Laevaehitusavantüür läheb kalliks
Normaalsete lennukikandjate ehitust Venemaal põhimõtteliselt ei osata.
Venemaa poolt viimastel aastatel läbiviidav sõjaväe-tehniline poliitika suudab hämmastada igat eelarvamusteta inimest. Üldise kaitse-eelarve ja eriti selle relvaostude osa kiire kasvu tingimustes soetatakse uut lahingutehnikat, millest ka Nezavissimaja Gazeta juttu on teinud, kogustes, mis moodustavad üksikuid protsente, sageli ka protsendi murdosa vajaminevast.Täpsemalt, neid olematus koguses sooritatavaid oste reklaamitakse laialdaselt ja valjuhäälselt, ning kontrollivõimalus nende avalduste tõepärasuse üle puudub.
Et situatsioon ei tunduks lõplikult masendav, on agitprop tänapäeva Venemaal leiutanud uue faktide esitamise mooduse- uus tehnika liidetakse moderniseeritavale vanale tehnikale, ning saadud tulemust esitatakse kui armees ja laevastikus käivat ümberrelvastamist. Omaette teemaks on siinkohal “uue tehnika” uudsus. Tegelikult on tegu ikkagi nõukogude aja loominguga, mis on tänaseks päevaks moraalselt lootusetult vananenud.
Alustame nullist.
Kõige raskem on olukord VMF-is. (sõjalaevastikus). Selle põhjused on silmaga nähtavad. Sõjalaev on kõige keerulisem ja kallim lahingutehnika, seda nii ehitada kui ka kasutada. Lahingulaeva tootmistsükkel on reeglina kordades pikem kui muu relvajõududes tarvitatava tehnika oma. Selline “spetsiifika” aga loob võimalused igasugu “imeliste” juhtumiste tarvis, mis omakorda eeldaks kontrollorganite erilist tähelepanu. Millised Venemaal, muide, puuduvad.
Peamine “ime” on muidugi strateegiline rakette kandev allveeristleja (RPK SN) ehk Projekt 955 “Borei” ilma ballistiliste rakettideta (ehkki ehitatakse üheaegselt kolme allveelaeva)
Veidi väiksem “ime” on mitmeotstarbeline aatomiallveelaev Projekt 885 “Severodvinsk”, mis asub samanimelise linna laevaehitusverfides juba 15 aastat ning pole veel isegi vette lastud. Veelgi väiksem “ime” on väga hea, ja võib-olla oma klassis parim valvelaev “Novik” (projekt 1244), mis ilma mingi mõistliku põhjuseta seisab faktiliselt mahajäetuna
firma “Jantar” verfides Kaliningradis. Selle asemel ehitatakse Piiteris juba 2001-st aastast laevadeseeriat projekt 20380 “Streguštši” alusel, mida iseloomustavad tunduvamalt nigelamad taktikalis-tehnilised andmed kui “Novikul”. Kusjuures ka siin ei saadud läbi ilma imedeta.
Väiksevõitu laevakest, mille veeväljasurve on alla 2000 tonni, ja mille relvastuse valik on üpris piiratud, ehitatakse kuus aastat. 2001 aasta detsembris staaplitele pandud “Stereguštši” anti laevastikule üle selle aasta(2008)veebruaris. Järgmine laev samast seeriast antakse laevastikule üle mitte varem kui 2011 aastal(seda siis ametlike seisukohtade järgi, mis pea-aegu kunagi tõepärasteks ei osutu, liialt palju moonutatakse reaalsust)
Teadmiseks- Ameerika Ühendriikides ehitatakse miiniristlejat “Arleigh Burke”, mis ületab “Stereguštšit” veeväljasurve poolest neli korda, kaks kuni kolm aastat. Niipalju kulub aega kiilu mahapanekust kuni laeva üleandmiseni laevastikule. Aga hiinas ehitatakse fregatt, mis enam-vähem vastab “Stereguštši” veeväljasurvele, valmis ühe-kahe aastaga.
Seoses sellega kutsuvad mõnede ametiisikute viimase aja väljaütlemised teemal “meil on vaja ehitada kiiresti(pea 2020 aastaks) viis-kuus täisväärtuslikku mitmeotstarbelist lennukikandjat” esile mitte isegi arusaamatust, vaid tundeid, mida on raske, kui mitte võimatu väljendada tavapärase leksika raamidesse mahtudes...
Valvelaevade ehitamine on Venemaal ammu ja põhjalikult omandatud, mõõdud ja hind (“Stereguštši” klassi laevad maksavad 50-70 milj.$) ei ole suured, ning kõige selle juures vajab üks selline laev sünniks ja kasvamiseks viit-kuut aastat.
Normaalsete lennukikandjate ehitamist Venemaal põhimõtteliselt ei osata. Meil (pean siinkohal silmas NSVL-i) olid ülimalt omapärased õhusõidukeid kandvad ristlejad projekt 1143 “Kiiev”, mida mitte mingil juhul ei saa lugeda täisväärtuslikeks lennukikandjateks. (sellele kõrgele nimetusele ei vastanud ei laeva enda taktikalis-tehnilised andmed, ning seda vähem veel lennumasinate park). Kahjuks ei ole ka lõpuni täisväärtuslik ainuke praeguseks laevastiku koosseisus olev lennukikandja(tegelikult samuti õhusõidukeid kandev ristleja) “Admiral Kuznetsov”. Tõsi küll, stardivad sellelt enam mitte VTOL lennukid JAK-38, vaid normaalsed SU-33-d. Siiski annavad nii katapuldi puudumine, selle asemel üles väänatud trampliinnina ning pardal olev ründeiseloomuga rakettrelvastus tunnistust sellest, et ei täismõõduliste lennukikandjate ehitustehnoloogiat ega ka kontseptsiooni nende lennukikandjate kasutamiseks meil pole.
Peale selle pole neid laevu ka kuskil ehitada. Kõik meie lennukikandjad, kaasa arvatud ka “Admiral Kuznetsov” ehitati Nikolajevis. Piiteri ja Severodvinski laevaehitajad võivad ju palju ja kaasakiskuvalt jutustada, kuidas nad suudavad anda laevastikule absoluutselt kõik vajamineva ja enamgi veel, kuid paraku ei kõla see kuigi usutavalt. 2020-nda aastani suudavad nad parimal juhul välja mõelda projekti ja ette valmistada tootmise esimasa lennukikandja tarvis.
Jällegi teadmiseks- USA-s on lennukikandjate tootmine viidud automatismini. Ja sellest hoolimata kulus üheksa “Nimitz” tüüpi lennukikandja valmistamiseks 35 aastat. Seda siis esimese “Nimitzi” kiilupanekust kuni seeria viimase, “Reagan” üle andmiseni laevastikule.Aga meie, omamata mingitki kogemust ning kasutades finantse mis jäävad “veidi-veidi” alla Ameerika omadele, valmistame kuus tükki kümne aastaga. Ja veel, mitteeksisteerivale laevale on ju vaja ka mitteeksisteerivaid lennukeid. Pigistada tänaseks päevaks juba 30-aastasest SU-27 veel mingeid mahlu välja pole suurt võimalik. Hävitaja on muidugi suurepärane, paraku on ka kõige suurepärasematel tiivulistel masinatel omadus vananeda. Ning masendav on kuulata muinasjutte järjekordsest võluväelisest modifitseerimisest, mis annab selle neljanda põlvkonna masinale järele järjekordse plussi.
Viienda põlvkonna hävitaja, mis peaks asendama SU-27, on muutunud vene lennukitööstuse elavaks legendiks. Või ka surnud. Saamaks vastust sellele põhiküsimusele on meid kaalutud ja leitud olevat liiga kerge. Igal juhul võib aru saada, et sellest masinast lennukikandja jaoks variandi loomist ei nähta põhimõtteliselt ette. Ja õige kah, katsuks kasvõi maapealse baseerumisega lennukiga ühele poole saada. Tõsi küll, küsimus, mis siis ikkagi hakkab startima lennukikandja dekilt, jääb lahtiseks. Ilmselt tuleb lennuk, nagu ka laev ise, luua absoluutsest ja täielikust nullist.
Meenutame “pisiasju”.
Kogu selle puuduva suursugususe maksumus paneb hinge kinni. On kahtlused, et arvestades kõike ülalpool mainitut, vähema kui viie miljardi meerikamaa rublaga ühe laeva kohta
välja ei vea. Hea, kui ei tule veel tegu vähe kopsakama euro rublaga. Sedagi ülimalt optimistlike prognooside kohaselt.. Ja paraku ei piirdu asi ju ainult lennukikandja ja lennukitega.
Alustame sellisest “pisiasjast” nagu kaid. Nagu teada, veetsid õhusõidukeid kandvad ristlejad projekt 1143”Minsk” ja Novorossiisk” kogu oma lühikese elu alates 70-ndate lõpust kuni 90-ndate alguseni merel. Isegi sadamas olles viibisid nad reidil. Kuna Vladivostokis ei ehitatudki neile kaid. Ja seda nõukogude ajal, raevuka võidurelvastumise ja tohutu ookeanilaevastiku ehitamise epohhil.Mille tõttu olid laevad sunnitud pidevalt põletama kütust, ning mõttetult raiskama motoressurssi. Aga need olid ju mõõtude poolest suhteliselt väikesed laevad, tunduvalt väiksemad nendest viiest-kuuest lennukikandjast, mida meile lubatakse. Kuna tänapäeva geopoliitika järgi on Vaikse ookeani laevastik meile Põhjalaevastikust tähtsam, võib oletada et nendest “viiest-kuuest” hakkavad neli-viis viibima selles “kauges, kuid koduses kandis”. Seistes kaks aastat tagasi Kuldsarve lahe kaldal Vaikse ookeani laevastiku staabi vastas, ei märganud autor küll vähimatki märki aktiivsest ehitustööst kaldaehitiste kallal. Võib-olla on nüüd kõik muutunud?Või kavatsetakse ka uute laevadega kiirelt ühele poole saada, ning neile kaisid mitte ehitada.
Muide, arukas oleks jagada Vaikse ookeani laevastiku lennukikandjad Primorjes ja Kamtšatka flotillide vahel, kuid Petropavlovskis on sadamaehitistega veel “parem” seis kui Vladivostokis. Ja ka põhjas on asjad sandisti, “Admiral Kuznetsov” on kogu oma elu baseerunud mitte tavalise kai ääres, vaid laevaremondi tehases. Mis omakorda kirjeldab ülimalt hästi meie laevastiku lipulaeva olukorda.
Muide, laevad ei pea mitte üksnes seisma kai ääres. Nad peavad ka merel käima.enamgi veel, sõjalaevadel tuleb vast isegi sõdida. Ükskõik milline lennukikandja oli, on ja jääb vaid mitte ainult “ujuvaks lennuväljaks”, vaid ka hiiglaslikuks märklauaks kõikvõimalikele relvasüsteemidele. Et tagada tema lahingusuutlikus, tuleb välismaisest kogemusest lähtudes (enda oma ju pole) talle kaitseks ja teenendamiseks kaasavaraks anda kolm kuni viis ristlejat. üks-kaks mitmeotstarbelist aatomiallveelaeva, paar transportlaeva ning tankerit.
Sellega seoses ei saa jätta märkimata fakti, et samaaegselt ühe valvelaeva ehitamisega kuue aasta jooksul kantakse meil aastas maha kümneid laevu, kaasa arvatud needsamad ristlejad ja miiniristlejad. Ja kui “uljastel” 90-datel sattusid vanarauda põhiliselt tõepoolest vananenud laevad, siis “Relvajõudude taastamise ajastul” sattuvad sinna juba täiesti kaasaegsed laevad. Nende mahakandmise põhiline põhjus on kindlustamatus remondiga.
Laevade remont on vähemalt kordades odavam kui uute ehitamine. Remondiks, tähendab, raha ei ole, uute ehitamiseks aga küll. Kusjuures on tegelikult uusi laevu vaja. Ja mitte ainult seetõttu, et kui ka ehitatakse üks lennukikandja, on selleks ajaks kõik ookeanikõlblikud laevad maha kantud. Kodumaise “ujuva lennuvälja” adekvaatset kaitset suudavad tagada vaid kõige kaasaegsemad ristlejad. Nad peavad suutma efektiivselt avastada ja hävitada F-22, F-35, tuleviku piloodida masinaid, aga ka üle- ja hüperhelikiirusega laevatõrjerakette. Avastada ja uputada mitte ainult “Los Angeles” tüüpi allveelaevu, vaid ka “Seawolf” ja “Virginia” tüüpi laevu. Eriti naeruväärselt kõlab see viimane, arvestades meie hüdroakustiliste vahendite traditsionaalselt nutust seisu.
Arvatakse, et ühe sellise laeva hind saab vaevalt olema alla ühe miljardi tuntud rohelise paberikese, Aga laevu on vaja minimaalselt 25-30 tk.
Siinkohal on sobiv meenutada veel üht “pisiasja”. Püramiidi peetakse paslikuks ehitada põhjast, s.t. et esmalt tuleks ehitada just needsamad kaitselaevad, ning alles peale seda asuda lennukikandjate kallale. Meie maal võidakse ka südamerahuga alustada püramiidi ehitust tipust, Näiteks, tuletades meelde ülalmainitud projekt 955 (RPK SN) siis seda ehitatakse mitte üksnes ilma rakettideta, vaid ka ilma mitmeotstarbeliste allveelaevadeta, mis peaksid strateegilisi raketiallveelaevu kaitsma. Sellest hoolimata on allveelaevad vähemalt teoreetiliselt suutelised tegutsema ka üksi. Lennukikandjatel ei tule see aga mingil juhul välja
Kes ehitab ja kes teenib?
Siinkohal ei saa kuidagi mööda tootmisvõimsustest. Suure veeväljasurvega laevu suudetakse meil ehitada kõige rohkem kuues tehases, kelledest kolm (Severodvinskis, Komsomolskis Amuuril ja Piiteri Admiraliteedi laevatehas ) on spetsialiseerunud eranditult allveelaevadele. Suuri pealveelaevu on suutelised looma vaid Balti tehas, “Severnaja verf” ja “Jantar”. Nagu eelpool mainitud, pole lennukikandjatega neist keegi tegelenud. Enamgi veel, “Jantar” Ja Severnõje verf” pole loonud midagi suuremat kui miiniristlejaid, suuri allveelaevatõrjujaid ning valvelaevu. Kummastavalt mõjub siinkohal teadmine planeeritavast (olgugi mitte lõplikult kinnitatud) Balti tehase likvideerimisest. Kui üldse keegi, siis on lennukikandjaid suuteline ehitama vaid see tehas. Niisiis peavad kaks ( või olgu isegi kolm, see vahe pole määrav) ettevõtet ehitama 10-15 aasta jooksul riigile 30-40 ookeanivõimekusega laeva, kaasa arvatud sellised, milliseid meie tööstus pole kunagi ehitanud. Selliseid kangelastegusid pole siiani sooritanud ei kodumaine ega ka piiritagune laevaehitus. Lõpuks ei saa mööda vaadata ka sellisest “tähtsusetust” pisiasjast, nagu inimressurss. Oleks ülimalt huvitav teada saada, kes siiski hakkab projekteerima, ehitama ning nendel laevadel teenima. Kodumaise teaduse ja tööstuse kaadrite ning tehnoloogiate kaotuse probleem nii militaar- kui ka tsiviilsektoris on niivõrd laialt tuntud, et puudub igasugune mõte seda teemat siinkohal uuesti lahkama hakata. Kusjuures on situatsioon selline, et isegi finantseerimise suurendamine suudaks olukorda vaid vähesel määral mõjutada.
Seda seletab esiteks paljude teadus- ning inseneride koolitusega tegelevate õppeasutuste lagunemine, mis üldiselt on valdavas osas pöördumatu protsess, ning teiseks õpetlaste, inseneride ja veelgi enam tööliste elukutsete äärmiselt madal prestiiž. Kunagisel “ võiduka proletaarse revolutsiooni” kodumaal pole varsti proletaarsuse haisugi. Kui muidugi mitte lugeda proletariaadiks “külalistöölisi” lähisvälismaalt. Inseneri elukutse on muutumas unikaalseks, kuid inseneriks õppima ei taha sellest hoolimata suurt keegi minna, Isegi aegu tagasi kõige kuulsamad ja auväärsemad vene kõrgkoolid ei küüni maailma õppeasutuste TOP 100-sse. Teadusliku uurimise instituutides, konstrueerimisbüroodes, tehastes viimistlevad oma saavutusi pensionärid, inimesed pea-aegu pühaku seisuses. Kuid edasi anda oma pühadust , oma kogemusi pole kellelegi.
Ja nii polegi kedagi, kes võiks projekteerida ja ehitada lennukikandjaid, ristlejaid ja abilaevu, kes oleks suuteline välja töötama neile relvastust, elektroonikat, mootoreid ja kõike muud keerulist ka ülimalt kallihinnalist ja keerukat “ täidist” laevadele. Pole võimalik välja lasta praegu eksisteerivatest süsteemidest märksa keerukamaid kodumaiseid süsteeme ja nende koostisosi, kui samal ajal toimub neid süsteeme loovate struktuuride hoogne lihtsustamine, et mitte öelda primitiviseerimine.
Ohvitseri elukutse prestiižist ja palkadest on targem üldse vaikida. Pole ka erilist mõtet jahuda relvajõudude reakoosseisu vältimatu ja lõpliku lumpeniseerumise üle, sest teisiti ei saanudki see minna. Ja järelikult jääb retooriliseks ka küsimus sellest, kes hakkab juhtima neid ülikeerukaid relvasüsteeme, millisteks kujunevad tulevased ookeanivõimekusega laevad. Juba praegustes tingimustes on problemaatiline korjata kokku kvalifitseeritud ekipaaže viiele laevale, rääkimata perspektiivsest 40-st. Hetkel ei ole võimalik täheldada mingeid suundumuste muutusi, vaid olemasoleva situatsiooni süvenemist. Teaduse ja hariduse ( nii kesk kui ka kõrgema) kiiret degeneratsiooni saadab elanikkonna massiline debiliseerumine , mida sihiteadlikult võimendatakse massikommunikatsiooni vahendite abil. Täiesti loomuliku koostisosana liituvad sellega alkoholism, narkomaania, laste järelvalvetus. Elanikkonna kvaliteet halveneb katastroofiliselt. Selle seisukorra muutmiseks, kuni ja kui see veel võimalik on, tuleks suunata raha, aga mitte ehitada lennukikandjaid. Ja mitte seepärast, et meil poleks vaja normaalset laevastikku. See, nagu ka uued relvajõud, on Venemaale äärmiselt vajalikud. Ei tohiks vaid ära vahetada põhjust tagajärjega ning ehitada tipule toetuvat püramiidi. Panustades lennukikandjate ehitusse, võib kergelt ja kiiresti kaotada riigi. Nimelt sellist nähtust võisime jälgida kaks aastakümmet tagasi. Vahe on vaid selles, et kui NSVL-st jäi järele Venemaa, siis Venemaast ei jää järele midagi, ning seda siis juba pöördumatult.
http://nvo.ng.ru/armament/2008-06-06/1_avantura.html
