Re: Arvamus ajateenistusest
Postitatud: 18 Mai, 2014 20:32
"Sakala" avaldas oma ajateenistuses käinud reporteri reportaaži, noormees alustas Kuperjanovis, saadeti sealt Kalevisse soomukitele ning kolm kuud enne Kevadtormi saadeti erru seoses kohanemisraskustega. Peatoimetaja juhatas jutu sisse nii:
"Kui Sakala reporter Siim Piirak möödunud sügisel kaitseväkke läks, leppisime kokku, et kui ta tööle tagasi tuleb, kirjutab ta oma kogemustest reportaaži. Minu ettekujutuses pidi sellest saama muhe ja seiklusi täis sissevaade ühe NATO riigi ajateenija argipäeva. Noh, mitte just «Švejki» analoog, aga igal juhul lõbus lugemine. Lugu, mis tänase Sakala kaheksandal ja üheksandal leheküljel vastu vaatab, pole kahjuks meelelahutuslik, vaid paneb hoopis tõsiselt järele mõtlema. Ent see on see, mida Siim kaitseväes olles koges.
Mul on väga kahju, et kaitseväe peastaap loobus oma kommentaaridest, sest artikkel olevat liiga hinnanguline. Reportaaž aga ongi hinnanguline ning see, kuidas üks või teine inimene muret läbi elab, erinev. Ropendav kõrge ohvitser, ekskremendi õhkulaskmine ja paraadi eel etendatud Potjomkini küla etüüdid on siiski faktid, mitte arvamused või tõlgendused. Sellise käitumise soosimine või sallimine nõrgendab noorte sõdurite kaitsetahet ja mõjub halvasti kaitseväe reputatsioonile.[...]
Ka kõnealuse loo mõte ei ole inimeste kodumaa-armastust kuidagi kahandada. Vastupidi, meie eesmärk on näidata kaitseväe juhtidele ja kaadrisõjaväelastele, millisena paistab ajateenistus nekrutile, ning pakkuda võimalust vigu parandada. Eesti kaitsevägi on pärast taasiseseisvumist teinud läbi suure arengu. Võrreldes sellega, mis toimub Venemaa armees, on meie ajateenijate elu lausa lust ja lillepidu. Tahan väga uskuda, et ka need ebameeldivad juhtumid, mida tänane Sakala kirjeldab, on pigem erandid ja enamikus väeosades ei tuleks need kõne allagi.
Ent kui me soovime tõeliselt tugevaid, ühtehoidvaid ja motiveeritud kaitsejõude, ei tohi me lubada lollustega tegelemist, hoolimatust ja mõnitamist. Nende vastu tuleb võidelda juba esimeste ilmingute puhul, enne kui nad saavad võimaluse muunduda jõledaks dedovštšina-kultuuriks. Need kaheksa või üksteist kuud, milleks noor mees (või naine) ajateenistusse kutsutakse, on vaja efektiivselt ära kasutada.
Hans Väre, Sakala peatoimetaja
http://www.sakala.ajaleht.ee/2796882/va ... sarmumuuri
Lugu ise oli järgmine:
Daamid ja härrad! Reamees Piirak. Lubage pöörduda!
Asusin ajateenistusse olukorraga leppinuna, kuigi kõheldes väärtustes, mida kannab eneses laiguline vorm. Olin aja jooksul saanud omamoodi patsifistiks, ent segu uudishimust ja pealesurutud normidest kannustas mind siiski seda sammu tegema. Kaitseväelinnaku väravast astusin välja pettununa elus ja inimestes, riigis ja tolle prioriteetides. Lillelapsest oli poole aastaga saanud närtsinud nartsiss.
Oktoobri algul istus ühes Võru Kuperjanovi magalas paarkümmend poissi hiirvaikselt taburettidel ja silmitses põrandat. Nad olid saanud mundri selga ning ka esimesed õpetussõnad, kuidas korrastada kappi ja teha voodit.
Päevade möödudes hakkasid vahetu ülemuse karjumine ja üleolevad käsklused, teeme-kõike-kiiruse-peale-rutiin, unetud ööd ning igal hommikul kukla- ja näokarvade ajamine tunduma talutavana. Erilist «naudingut» pakkus see, kui tuli kahe suure seljakotiga, milles olid asjad enne joonlauaga paika aetud, joosta kolmandalt korruselt muruplatsile varustust ette näitama. Niisugust ülevaatust korraldati tihti, sest ajateenijate asjade kaotamise oskus pidavat liigituma supervõimete hulka.
Olgugi et ajaga meeled nüristusid ja sooliste iseärasuste pärast kinni istuvate poiste sõim valjenes, tahtis igatsus kallite inimeste järele silmanägemist võtta. Telefonikõne väljapoole okastraataeda oli sool haavadele.
Lisaks uutele olukordadele, millega oli tarvis toime tulla jooksult, vahetusid inimesed, kellega koos teenisin, tihedamini, kui pesime pesu. Meid viidi tihti ühest rühmast või jaost teise ja vaevalt nädala teeninud, leidsin end bussist, mis suundus Tapale. Minu uueks teenistuskohaks sai Kalevi jalaväepataljon, kus minust pidi saama soomukiga lahingusse minev sõjard. 11. oktoobril kurtsin kirjas kallimale, et vibalik ja aeglane poiss, kel oli sünnipäev ja kes magab naabernaril, tikub öösel nutma.
Rohkem! Rohkem! Rohkem!
Riik on seadnud sihiks üha enam poisse teenistusse saata. Riigikaitse arengukavas aastateks 2013–2022 on öeldud, et 2022. aastaks kasvab põhivalmidus- ja täiendreserv 90 000-ni.
Niisuguse eesmärgi nimel tegutsemine paistab välja ka sellest, et esimese hooga võetakse kaitseväkke palju sääraseid noormehi, kes seal olla ei tohiks. Kaitseministeeriumi andmetel vabastati näiteks 2013. aastal tervisliku seisundi tõttu enne tähtaega teenistusest 586 inimest ehk 16,9 protsenti sinna asunutest. Esimene poiss, kes meie rühmast tsiviilellu naasis, oli ühest silmast pime. Rühmas oli neid, kes oma haiguse tõttu ei tohi isegi autot juhtida, saati siis relva kanda. Tervisehädade ja nende põhjustajate loetelu oli kirev: spordivigastused, noahaavad, nõgestõbi... Leidus poisse, kes muutusid äärmuslikult närviliseks, kui ravimid olid jälle otsa saanud. Kõik nad olid saadetud teenistusse, ehkki olid kõlbmatud relvast tulistama või kandma poolesajakilomeetrisel distantsil kümneid kilosid varustust.
Isegi mingit intelligentsuskvooti pole ajateenijatele seatud. Mõnel meie rühma liikmel oli raskusi parema ja vasaku poole tundmisega. See paksude prilliklaaside ja aeglase mõtlemisega, kuid väledate jalgadega poiss, kelle tõttu rivitunni läbiviija oli hääle kaotanud, tunnistas, et tema haridustee lõppes kahe kuuenda ja kahe seitsmenda klassi ning kutsekooliga.
Teine näide on magalakaaslasest, kes enne teenistusse tulekut purjus peaga kasvuhooneklaase kividega sisse loopis. Temal oli väga suuri raskusi distsipliiniga.
Kaitseressursside ameti avalike suhete nõunik Anne Osvet ütleb hiljem, et amet juhindub kutsealuste haridus- ja terviseküsimuste puhul kaitseväeteenistuse seadusest. «Kutsealused ajateenistuses ja hiljem reservväelasena on läbilõige meie ühiskonnast koos kõigi kaasnevate probleemidega.»
Motiveerime inimesi tapma
Kui 16. oktoobri hommikul tõdesin kirjas, et esimene võõristus hakkab mööduma, siis juba õhtuks olin verest väljas. «Mind tülgastab iga kord, kui drillseersandid räägivad relvatunnis Mikidest (loe: inimestest), keda me tulistame. Sõjaolukorras tähendaks see ju, et ma peaksin tapma endasuguseid poisse, kes on samuti kellegi sõbrad, armsamad, pojad ja isad. Kuidas on sõjas üldse võimalik jääda terve mõistuse juurde?»
Iga päev olid tunnid. See võis olla loeng auditooriumis, füüsilist pingutust nõudev kehalise kasvatuse tund või siis nii-öelda taktikaline õppus, mis tähendas relvaga põllul või metsas ringijooksmist.
Tähelepanuväärne on, et enam pole kaitseväes karistamist, vaid seda nimetatakse motiveerimiseks. Muidugi tehti ka loendamatu hulk motiveerivaid kätekõverdusi või oldi sadu kordi toenglamangus.
Sõdurivarustusega isiklik kapp pidi loomulikult laitmatult korras olema. Kapi ja vormi välimuse eest võis teenida miinuseid. Need aga võtsid vabadusi, mida sõdurite seas hinnati kullast kallimaks.
Igal õhtul kogunesid ajateenijad riviplatsile kohaloleku kontrolliks ja hümni laulmiseks. Olgu tuul, vihm või lumesadu – seista tuli alati liikumatult, umbes pool tundi. Tuhatkond noort värises külmaga ja karjus läbisegi: «Mina!» See oli vastus perekonnanimele, mis rivi ees välja hõigati.
Hüvitis, kondid ja roe
Oktoobris sain teada, et mind ootab peatselt isa staatus. Olin seda kuuldes päevnik. See tähendas 24 tunniks valmisolekut joosta ja täita kõiki kohustusi, mida kõrgema auastmega sõjaväelased nõuavad, alustades turva- ja lõpetades koristusteenusega.
Leibkonna suurenemise ja pere raske majandusliku seisu tõttu taotlesin ajateenistusest vabastamist. Vajalik on märkida, et ühe kuu sõdurihüvitise eest saab osta ehk odavamat sorti turvahälli. Kaksikute puhul, nagu meil, läheb aga vaja kahte ning ainult hällidega ju läbi ei aja.
E-riigi organisatsioon, mis peaks mõne päevaga suutma kokku kutsuda reservarmee, menetles dokumente poolteist kuud. Ametnikud, ohvitserid ja juristid vaatasid paberid üle ja... tulemuseks oli negatiivne vastus. Teenistuskohustust hinnati pereväärtustest kõrgemaks.
Novembris kirjutasin oma järjekordses läkituses: «Seersant näitas miinide otsa astunud lapsi. Pildid olid verised ja hirmsad. Mõned poisid tegid nalja, et poes müüakse liha samamoodi. Mul oli halb olla. Hirmus on mõelda, kui kalgiks teeb Hollywood inimesi.
Neil piltidel olnud lapsed, kel ribadeks lihast turritamas verised otsteta sääreluud, on inimesed. Nad pole eales enam endised, vaid haavatud hinged. Köndistunud inimesed, kes ei pruugi enam elada täisväärtuslikult või ei soovigi enam elada. Lihtsalt kohutav, kui palju on maailmas vahendeid, et tappa või vigastada.
Minu mõttetegevuse taustal arutletakse, kas siseruumides oleks parem kasutada miini või granaati. Tsiteerin: «Need persed ja soolikad väga ei haisegi, kuid granaadi lõhkemisel on rõve hais.»»
Esimene mitmenädalane metsalaager tuli ootamatult. Sel ajal olime välismaailmast täielikult ära lõigatud. Lappisime seal polügoonil siis igal õhtul ja hommikul oma jao telki kokku või lahti. Magasime enese kaevatud augus. Ronisime keset ööd telkmantli alt välja, et minna valvepostile. Päeval tulistasime relvadest pauk- ja lahingmoona ning jooksime põldudel ja metsas. Magasin selle aja jooksul veidi üle kümne tunni.
Toidupakkidest läks alati esimesena käiku magus kraam ja alles siis ülejäänu. Muu hulgas selgus, et kiirnuudleid on võimalik süüa ka kuivalt.
Et üks sõdur ei suutnud oma ekskrementi matta, korraldati selle pidulik ärasaatmine. Väljavalitud kaevasid selle tarvis augu, ülejäänud olid ringkaitses ja viimaks purustati auku toimetatu granaadiga.
Meele- ja väljaheited
Jaanuari keskel tõdeti meedias, et kümnendik Eesti lastest elab absoluutses vaesuses. Umbes sel ajal kulus meie laagris ainuüksi laskemoonale umbkaudu 263 000 eurot, rääkimata kütusest, mida kasutati meeletutes kogustes.
Stress, sõdurieksamid, lõpurännak ja viimaks vastumeelselt antud vanne viisid mind puhkuse ajaks kokkuvarisemiseni. Paine vallandus esialgu kopsupõletikuna.
Kapteni auastmes kompaniiülem kuulutas hommikusel rivistusel ajateenijatele, et nad on sitt nagu ka kõigi nende sugupuud. Kümme aastat vana kaitseväe eetikakoodeksi peale sülitas isegi inimene, kes peaks olema teistele eeskujuks. Muidugi ei teinud ta seda esimest korda. Oma kirjade põhjal meenutan, et ühe laagri ohutustehnika loengul pidas ta vajalikuks märkida – tõsi küll, veidi vulgaarsemalt –, et noorte autojuhtide uljuse põhjuseks võib olla see, et neil on kogu veri genitaalides.
Moraali langetas ka asjaolu, et argipäeva saatjaks võisid olla täiesti loogikavabad ülesanded. Kui ühel päeval pakiti soomukit ühtemoodi, siis juba järgmisel olid nõuded teistsugused. Polnud tarvidust teha ühe korra ja korralikult – aega oli küllaga.
Ümmargune nurgeliseks
Ehkki röntgen tuvastas, et minu kopsud on taas ilusad, polnud valud kadunud ei rindkerest ega peast. Unetus, isutus ja meeleolu kõikumine viisid mind psühholoogi juurde, kes diagnoosis pärast hulka teste ja vestlusi kohanemishäire segatuna mõõduka depressiooniga. Stressoriks tunnistati kaitsevägi.
Ma ei tahtnud sõjast ega teenimisest enam midagi kuulda, rääkimata hümnidest, mille ajal ma vaikisin. Huvi oli kadunud ja asendunud valuga. Soovisin, et mind saadetaks mahalaskmisele. Kui kuulsin, et üks naaberkasarmu poiss üritas enesetappu, käis külm jutt üle selja.
Vabariigi aastapäeva paraadile minnes poisid lõrisesid vihast, sest olid nädalate kaupa harjutanud rivisammu ning toppinud tosinal viisil oma rakmete taskuid paberit ja sokke täis. Nimelt käisid kõrged ohvitserid korduvalt uurimas kiivrikummi õmblusi ja muu hulgas nõuti, et muidu ümmargused rakmetaskud saaksid nurgeliseks. Lisaks tuli ilma jopeta söömas käia ainuüksi seetõttu, et me seda ära ei määriks.
Diagnoosi panekust veel kaks kuud hiljem olin reservi arvamata, sest bürokraatiaveskid polnud jahvatamisega valmis jõudnud. Tuli istuda kabinetiuste taga ning oodata, kuni kõik ametnikud saavad kohvitassi tühjaks joodud ja templi löödud.
Pöördusin tagasi tsiviilellu kolm kuud enne seda, kui teenistus lõppema pidi. Kaitseväelinnakust kaugenedes Vivaldi «Kevadet» kuulates tajusin, et haavad hakkavad kokku kasvama.
http://www.sakala.ajaleht.ee/2796982/da ... e-poorduda.
"Kui Sakala reporter Siim Piirak möödunud sügisel kaitseväkke läks, leppisime kokku, et kui ta tööle tagasi tuleb, kirjutab ta oma kogemustest reportaaži. Minu ettekujutuses pidi sellest saama muhe ja seiklusi täis sissevaade ühe NATO riigi ajateenija argipäeva. Noh, mitte just «Švejki» analoog, aga igal juhul lõbus lugemine. Lugu, mis tänase Sakala kaheksandal ja üheksandal leheküljel vastu vaatab, pole kahjuks meelelahutuslik, vaid paneb hoopis tõsiselt järele mõtlema. Ent see on see, mida Siim kaitseväes olles koges.
Mul on väga kahju, et kaitseväe peastaap loobus oma kommentaaridest, sest artikkel olevat liiga hinnanguline. Reportaaž aga ongi hinnanguline ning see, kuidas üks või teine inimene muret läbi elab, erinev. Ropendav kõrge ohvitser, ekskremendi õhkulaskmine ja paraadi eel etendatud Potjomkini küla etüüdid on siiski faktid, mitte arvamused või tõlgendused. Sellise käitumise soosimine või sallimine nõrgendab noorte sõdurite kaitsetahet ja mõjub halvasti kaitseväe reputatsioonile.[...]
Ka kõnealuse loo mõte ei ole inimeste kodumaa-armastust kuidagi kahandada. Vastupidi, meie eesmärk on näidata kaitseväe juhtidele ja kaadrisõjaväelastele, millisena paistab ajateenistus nekrutile, ning pakkuda võimalust vigu parandada. Eesti kaitsevägi on pärast taasiseseisvumist teinud läbi suure arengu. Võrreldes sellega, mis toimub Venemaa armees, on meie ajateenijate elu lausa lust ja lillepidu. Tahan väga uskuda, et ka need ebameeldivad juhtumid, mida tänane Sakala kirjeldab, on pigem erandid ja enamikus väeosades ei tuleks need kõne allagi.
Ent kui me soovime tõeliselt tugevaid, ühtehoidvaid ja motiveeritud kaitsejõude, ei tohi me lubada lollustega tegelemist, hoolimatust ja mõnitamist. Nende vastu tuleb võidelda juba esimeste ilmingute puhul, enne kui nad saavad võimaluse muunduda jõledaks dedovštšina-kultuuriks. Need kaheksa või üksteist kuud, milleks noor mees (või naine) ajateenistusse kutsutakse, on vaja efektiivselt ära kasutada.
Hans Väre, Sakala peatoimetaja
http://www.sakala.ajaleht.ee/2796882/va ... sarmumuuri
Lugu ise oli järgmine:
Daamid ja härrad! Reamees Piirak. Lubage pöörduda!
Asusin ajateenistusse olukorraga leppinuna, kuigi kõheldes väärtustes, mida kannab eneses laiguline vorm. Olin aja jooksul saanud omamoodi patsifistiks, ent segu uudishimust ja pealesurutud normidest kannustas mind siiski seda sammu tegema. Kaitseväelinnaku väravast astusin välja pettununa elus ja inimestes, riigis ja tolle prioriteetides. Lillelapsest oli poole aastaga saanud närtsinud nartsiss.
Oktoobri algul istus ühes Võru Kuperjanovi magalas paarkümmend poissi hiirvaikselt taburettidel ja silmitses põrandat. Nad olid saanud mundri selga ning ka esimesed õpetussõnad, kuidas korrastada kappi ja teha voodit.
Päevade möödudes hakkasid vahetu ülemuse karjumine ja üleolevad käsklused, teeme-kõike-kiiruse-peale-rutiin, unetud ööd ning igal hommikul kukla- ja näokarvade ajamine tunduma talutavana. Erilist «naudingut» pakkus see, kui tuli kahe suure seljakotiga, milles olid asjad enne joonlauaga paika aetud, joosta kolmandalt korruselt muruplatsile varustust ette näitama. Niisugust ülevaatust korraldati tihti, sest ajateenijate asjade kaotamise oskus pidavat liigituma supervõimete hulka.
Olgugi et ajaga meeled nüristusid ja sooliste iseärasuste pärast kinni istuvate poiste sõim valjenes, tahtis igatsus kallite inimeste järele silmanägemist võtta. Telefonikõne väljapoole okastraataeda oli sool haavadele.
Lisaks uutele olukordadele, millega oli tarvis toime tulla jooksult, vahetusid inimesed, kellega koos teenisin, tihedamini, kui pesime pesu. Meid viidi tihti ühest rühmast või jaost teise ja vaevalt nädala teeninud, leidsin end bussist, mis suundus Tapale. Minu uueks teenistuskohaks sai Kalevi jalaväepataljon, kus minust pidi saama soomukiga lahingusse minev sõjard. 11. oktoobril kurtsin kirjas kallimale, et vibalik ja aeglane poiss, kel oli sünnipäev ja kes magab naabernaril, tikub öösel nutma.
Rohkem! Rohkem! Rohkem!
Riik on seadnud sihiks üha enam poisse teenistusse saata. Riigikaitse arengukavas aastateks 2013–2022 on öeldud, et 2022. aastaks kasvab põhivalmidus- ja täiendreserv 90 000-ni.
Niisuguse eesmärgi nimel tegutsemine paistab välja ka sellest, et esimese hooga võetakse kaitseväkke palju sääraseid noormehi, kes seal olla ei tohiks. Kaitseministeeriumi andmetel vabastati näiteks 2013. aastal tervisliku seisundi tõttu enne tähtaega teenistusest 586 inimest ehk 16,9 protsenti sinna asunutest. Esimene poiss, kes meie rühmast tsiviilellu naasis, oli ühest silmast pime. Rühmas oli neid, kes oma haiguse tõttu ei tohi isegi autot juhtida, saati siis relva kanda. Tervisehädade ja nende põhjustajate loetelu oli kirev: spordivigastused, noahaavad, nõgestõbi... Leidus poisse, kes muutusid äärmuslikult närviliseks, kui ravimid olid jälle otsa saanud. Kõik nad olid saadetud teenistusse, ehkki olid kõlbmatud relvast tulistama või kandma poolesajakilomeetrisel distantsil kümneid kilosid varustust.
Isegi mingit intelligentsuskvooti pole ajateenijatele seatud. Mõnel meie rühma liikmel oli raskusi parema ja vasaku poole tundmisega. See paksude prilliklaaside ja aeglase mõtlemisega, kuid väledate jalgadega poiss, kelle tõttu rivitunni läbiviija oli hääle kaotanud, tunnistas, et tema haridustee lõppes kahe kuuenda ja kahe seitsmenda klassi ning kutsekooliga.
Teine näide on magalakaaslasest, kes enne teenistusse tulekut purjus peaga kasvuhooneklaase kividega sisse loopis. Temal oli väga suuri raskusi distsipliiniga.
Kaitseressursside ameti avalike suhete nõunik Anne Osvet ütleb hiljem, et amet juhindub kutsealuste haridus- ja terviseküsimuste puhul kaitseväeteenistuse seadusest. «Kutsealused ajateenistuses ja hiljem reservväelasena on läbilõige meie ühiskonnast koos kõigi kaasnevate probleemidega.»
Motiveerime inimesi tapma
Kui 16. oktoobri hommikul tõdesin kirjas, et esimene võõristus hakkab mööduma, siis juba õhtuks olin verest väljas. «Mind tülgastab iga kord, kui drillseersandid räägivad relvatunnis Mikidest (loe: inimestest), keda me tulistame. Sõjaolukorras tähendaks see ju, et ma peaksin tapma endasuguseid poisse, kes on samuti kellegi sõbrad, armsamad, pojad ja isad. Kuidas on sõjas üldse võimalik jääda terve mõistuse juurde?»
Iga päev olid tunnid. See võis olla loeng auditooriumis, füüsilist pingutust nõudev kehalise kasvatuse tund või siis nii-öelda taktikaline õppus, mis tähendas relvaga põllul või metsas ringijooksmist.
Tähelepanuväärne on, et enam pole kaitseväes karistamist, vaid seda nimetatakse motiveerimiseks. Muidugi tehti ka loendamatu hulk motiveerivaid kätekõverdusi või oldi sadu kordi toenglamangus.
Sõdurivarustusega isiklik kapp pidi loomulikult laitmatult korras olema. Kapi ja vormi välimuse eest võis teenida miinuseid. Need aga võtsid vabadusi, mida sõdurite seas hinnati kullast kallimaks.
Igal õhtul kogunesid ajateenijad riviplatsile kohaloleku kontrolliks ja hümni laulmiseks. Olgu tuul, vihm või lumesadu – seista tuli alati liikumatult, umbes pool tundi. Tuhatkond noort värises külmaga ja karjus läbisegi: «Mina!» See oli vastus perekonnanimele, mis rivi ees välja hõigati.
Hüvitis, kondid ja roe
Oktoobris sain teada, et mind ootab peatselt isa staatus. Olin seda kuuldes päevnik. See tähendas 24 tunniks valmisolekut joosta ja täita kõiki kohustusi, mida kõrgema auastmega sõjaväelased nõuavad, alustades turva- ja lõpetades koristusteenusega.
Leibkonna suurenemise ja pere raske majandusliku seisu tõttu taotlesin ajateenistusest vabastamist. Vajalik on märkida, et ühe kuu sõdurihüvitise eest saab osta ehk odavamat sorti turvahälli. Kaksikute puhul, nagu meil, läheb aga vaja kahte ning ainult hällidega ju läbi ei aja.
E-riigi organisatsioon, mis peaks mõne päevaga suutma kokku kutsuda reservarmee, menetles dokumente poolteist kuud. Ametnikud, ohvitserid ja juristid vaatasid paberid üle ja... tulemuseks oli negatiivne vastus. Teenistuskohustust hinnati pereväärtustest kõrgemaks.
Novembris kirjutasin oma järjekordses läkituses: «Seersant näitas miinide otsa astunud lapsi. Pildid olid verised ja hirmsad. Mõned poisid tegid nalja, et poes müüakse liha samamoodi. Mul oli halb olla. Hirmus on mõelda, kui kalgiks teeb Hollywood inimesi.
Neil piltidel olnud lapsed, kel ribadeks lihast turritamas verised otsteta sääreluud, on inimesed. Nad pole eales enam endised, vaid haavatud hinged. Köndistunud inimesed, kes ei pruugi enam elada täisväärtuslikult või ei soovigi enam elada. Lihtsalt kohutav, kui palju on maailmas vahendeid, et tappa või vigastada.
Minu mõttetegevuse taustal arutletakse, kas siseruumides oleks parem kasutada miini või granaati. Tsiteerin: «Need persed ja soolikad väga ei haisegi, kuid granaadi lõhkemisel on rõve hais.»»
Esimene mitmenädalane metsalaager tuli ootamatult. Sel ajal olime välismaailmast täielikult ära lõigatud. Lappisime seal polügoonil siis igal õhtul ja hommikul oma jao telki kokku või lahti. Magasime enese kaevatud augus. Ronisime keset ööd telkmantli alt välja, et minna valvepostile. Päeval tulistasime relvadest pauk- ja lahingmoona ning jooksime põldudel ja metsas. Magasin selle aja jooksul veidi üle kümne tunni.
Toidupakkidest läks alati esimesena käiku magus kraam ja alles siis ülejäänu. Muu hulgas selgus, et kiirnuudleid on võimalik süüa ka kuivalt.
Et üks sõdur ei suutnud oma ekskrementi matta, korraldati selle pidulik ärasaatmine. Väljavalitud kaevasid selle tarvis augu, ülejäänud olid ringkaitses ja viimaks purustati auku toimetatu granaadiga.
Meele- ja väljaheited
Jaanuari keskel tõdeti meedias, et kümnendik Eesti lastest elab absoluutses vaesuses. Umbes sel ajal kulus meie laagris ainuüksi laskemoonale umbkaudu 263 000 eurot, rääkimata kütusest, mida kasutati meeletutes kogustes.
Stress, sõdurieksamid, lõpurännak ja viimaks vastumeelselt antud vanne viisid mind puhkuse ajaks kokkuvarisemiseni. Paine vallandus esialgu kopsupõletikuna.
Kapteni auastmes kompaniiülem kuulutas hommikusel rivistusel ajateenijatele, et nad on sitt nagu ka kõigi nende sugupuud. Kümme aastat vana kaitseväe eetikakoodeksi peale sülitas isegi inimene, kes peaks olema teistele eeskujuks. Muidugi ei teinud ta seda esimest korda. Oma kirjade põhjal meenutan, et ühe laagri ohutustehnika loengul pidas ta vajalikuks märkida – tõsi küll, veidi vulgaarsemalt –, et noorte autojuhtide uljuse põhjuseks võib olla see, et neil on kogu veri genitaalides.
Moraali langetas ka asjaolu, et argipäeva saatjaks võisid olla täiesti loogikavabad ülesanded. Kui ühel päeval pakiti soomukit ühtemoodi, siis juba järgmisel olid nõuded teistsugused. Polnud tarvidust teha ühe korra ja korralikult – aega oli küllaga.
Ümmargune nurgeliseks
Ehkki röntgen tuvastas, et minu kopsud on taas ilusad, polnud valud kadunud ei rindkerest ega peast. Unetus, isutus ja meeleolu kõikumine viisid mind psühholoogi juurde, kes diagnoosis pärast hulka teste ja vestlusi kohanemishäire segatuna mõõduka depressiooniga. Stressoriks tunnistati kaitsevägi.
Ma ei tahtnud sõjast ega teenimisest enam midagi kuulda, rääkimata hümnidest, mille ajal ma vaikisin. Huvi oli kadunud ja asendunud valuga. Soovisin, et mind saadetaks mahalaskmisele. Kui kuulsin, et üks naaberkasarmu poiss üritas enesetappu, käis külm jutt üle selja.
Vabariigi aastapäeva paraadile minnes poisid lõrisesid vihast, sest olid nädalate kaupa harjutanud rivisammu ning toppinud tosinal viisil oma rakmete taskuid paberit ja sokke täis. Nimelt käisid kõrged ohvitserid korduvalt uurimas kiivrikummi õmblusi ja muu hulgas nõuti, et muidu ümmargused rakmetaskud saaksid nurgeliseks. Lisaks tuli ilma jopeta söömas käia ainuüksi seetõttu, et me seda ära ei määriks.
Diagnoosi panekust veel kaks kuud hiljem olin reservi arvamata, sest bürokraatiaveskid polnud jahvatamisega valmis jõudnud. Tuli istuda kabinetiuste taga ning oodata, kuni kõik ametnikud saavad kohvitassi tühjaks joodud ja templi löödud.
Pöördusin tagasi tsiviilellu kolm kuud enne seda, kui teenistus lõppema pidi. Kaitseväelinnakust kaugenedes Vivaldi «Kevadet» kuulates tajusin, et haavad hakkavad kokku kasvama.
http://www.sakala.ajaleht.ee/2796982/da ... e-poorduda.
Lastekasvatus on sõjaväest kordi raskem, vastutusrohkem jaenesesalgamist nõudev .
Käisid nv linnaloal ja olid naisega koos, nädala sees tee kõik, mis kästud ja seejärel saab sporti teha, lugeda ja õhtuti kamraadidega nalja teha, söök on hea ja rikkalik jne.
. Ja nagu kamraadid siin juba osatasid sapiselt, et selline on siis nüüd kaksikute isa...
. Laps sai lapsed...