www.militaar.net

Jälle tõrge - mürsk üle parda.

Ja teised lollid tulevad mujalt Euroopast meie merd demineerima

Mürskude sütikud lähevad tööasendisse alles peale mürsu rauast
väljalaskmist. Tsentrifugaaljõu toimel vabastub sütiku kaitseriiv. Enne seda neid ei pane lõhkema mingi põrutus. Ja seetõttu
on nad alati mürsul paigal, nii laos kui ka transpordil.

Kui siin juba suurtükijuttu aeti, siis paneks ka üht-teist, mis kõrva jäänud.

Esmalt saksa kamraadidelt kuuldut.

1. Sakslased armastavad kangesti rabistada. Kord laskmistel siis laetud suurtükk ära, aga tulistamiseks käsklust ei tulnud mõnda aega või jäi eelmine välja tulistamata. Ei tea, kas jäeti käskluse peale laeng välja võtmata või olid lihtsalt udud, aga kui rühmale tuli uuesti käsklus laadida, virutasivad veel ühe kottlaengu (laengud on tänapäeval hülsita) laengukambrisse. Noh - mats tehti ära, aga mürsk siis lendas parasjagu kaugemale - nimelt lähedal asuvasse linnakesse ja maandus otse laste mänguväljakule. ÕNNEKS - väljak juhtus tühi olema!

2. Sakslastel (ja ka meil tegelikult) olemas selline suurtükiväe õppelaskeseade (Kleinkalibergerät Artillerie). Selliseid nad kasutavad juba sõjaajast - olen "Signalist" pilte näinud. Kolmjalale on pandud pisike 14,5 mm püss, mis laseb trasseritega ja vist u 10x vähendusega teatud kaugusele. Saab harjutada mõningaid asju. Seal relvakese ees on ohuala, kuid mingid sõdurid olid tolgendanud sinna ohualasse, kui seade oli juhtumsi laetud ning miskipärast toimus lask. Üks fritz olla saanud selle trasseriga just p--sse. Olla väga valus olnud.

Soomest. Kurioosumeid on sealgi omajagu ette tulnud.

3. Reservistid olid (Lapimaal vist) polügoonil patareiga laskmas. Ei mäleta, mis suurtükiga oli tegu, kuid juhtus selline jama lugu, et rauasuudmest lendas laskmisel välja planeerimatu säde, mis maandus täpselt laskemoonavarjesse otse mingisse laetud hülssi. Too läks põlema, nagu korralik uusaastaatraktsioon. Selle asemel, et üritada hülssi lihtsalt eemale visata, panid kõik suure kisaga jooksu. Noh, kui nüüd päris ausalt öelda, siis laengute püssirohi põleb ikka väga jubeda pika leegiga ning kuumusega ka. Ka sommidele tundus see ikka ülimalt hirmus. Samas varjes hoiti loomulikult ka mürske. Loetud hetkedega haaras meeskonda, siis rühma ja seejärel juba kogu patareid selline paanika, et kõik tuiskasid igaüks ise suunas tuhat-nelja minema.
Asja mustem huumor seisnes selles, et pärast tulnud välejalgsemaid reserviste päeva otsa mööda polügooni taga otsida.

4. See lugu juhtus eesti kamraadi juuresolekul. Nimelt oli patarei D-30 -tega metsas õppusel ja kästi harjutada ka õppemürskudega laadimist. Need õppemürsud olid iga relva juures kastiga kaasas ja neid saab taha kruvitava varda abil liughaamri meetodil jälle välja loksutada. Samal õppusel olid kaasas ka pauklaengud. Need on sellises lühikeses hülsis ja teevad lihtsalt paugu. Ja juhtuski see, et kui pauklaeng sisse laeti ja tuli käsklus "Tuld!", liikus raud üllatusena tagasi nagu päris mürsuga. Siis meenuski tegelastele, et krt... õppemürsk oli vist enne välja võtmata jäänud. Kuhu mürsk lendas, ei tea.

5. Veel üks põtrade maalt. Lapimaal lagrites on tavaks teha õhtuti "Iltalaukaus" - õhtulask. See on nagu signaal. Tehakse pauklaenguga. Lugu siis jälle D-30 haubitsaga. Küsisid ajateenijad leitnandi käest, et kas tohiks proovida, mis juhtub, kui koos pauklaenguga panna rauda hulgem käbisid. Lubati proovida ja ega leitnandihärra nagu kah teadnud, mis toimub. Juhtus see, et kui matakas ära käis, oli suurtüki esine 75 m ulatuses ja parajas sektoris täis kümneid pisikesi tulekoldeid. Elik siis, kui ülejäänud juba õndsat und nägid, kustutas ja otsis mingi punt veel rohu sees pisikesi tulukesi. Aga teada nad said, mis saab.

Osa asju jätaks veel esialgu enda teada kah.

Mis puutub sütikutesse ja mürskudesse, siis enamsti on ikkagi mõlemad eraldi, kuid võidakse ka enne maastikul väljastamist sütikud peale kruvida ning spetsiaalsetesse palettidesse kinnitada. kaitseastmetest niiplaju, et neid on alati rohkem, kui üks. Esimene peaks minema maha, kui mürsk saab kiirenduse, teine tsentrifugaaljõuga ning kolmas mürsu nina langemisel horisontaalist allapoole. Sellegipoolest on 1 m kõrguselt maha kukkunud sütiku kasutamine meil juba keelatud.

hummel kirjutas:Kui siin juba suurtükijuttu aeti, siis paneks ka üht-teist, mis kõrva jäänud.

Mis puutub sütikutesse ja mürskudesse, siis enamsti on ikkagi mõlemad eraldi, kuid võidakse ka enne maastikul väljastamist sütikud peale kruvida ning spetsiaalsetesse palettidesse kinnitada. kaitseastmetest niiplaju, et neid on alati rohkem, kui üks. Esimene peaks minema maha, kui mürsk saab kiirenduse, teine tsentrifugaaljõuga ning kolmas mürsu nina langemisel horisontaalist allapoole. Sellegipoolest on 1 m kõrguselt maha kukkunud sütiku kasutamine meil juba keelatud.

kas see sütikute ja mürskude eraldi hoidmise reegel on (nüüd) üldine. Minu 2 a ajal Punaarmees 2C1 (õigemini 1B13) peal ei näinud ma küll kordagi, et moon oleks väeossa väljastatud eraldatud sütikuga. Ikka anti kastid divisjonile kätte koos komplekteeritud mürskudega.

Saksa mereväe ohvitseride koolis Flensburgis oli inglise keele õpetaja, kellele meeldisid vanad kahurid. Tal oli kuuriall kümmekond XIX s. eestlaetavat kahurit: enamik laevakahurid, aga ka üks haubits ja üks väike mortiir. Vana moodustas kadettidest kahurimeeskonna, andis neile keisririigi-aegsed mundrid selga ja käis rahvaüritustel pauku tegemas. Isegi käisin. Kahurisse läks natuke musta püssirohtu, ajalehtedest tropp ette, sütik taha ja PURAKI! Tuld ja suitsu lendas, rahval oli meel hea.
Aga vana ise tahtis midagi enamat: tuleks ikka mortiirist ehtsa kuuliga lasta, nii saja meetri kaugusele, et inimestel kena vaadata oleks. Tükk aega otsis sobivat kuuli, kuni avastas, et Bowlingu kuul sobib mortiiri nagu rusikas silmaauku.
Võttis siis ühendust püromaanist sõbraga: niisugune kahur, nii raske kuul, kui palju tuleks panna püssirohtu, et kuul 100 m kaugusele lendaks?
Sõber ütles koguse, ise pani igaks juhuks 10% otsa ja Flensburgi lahe äärde katsetama.
Kui pauk käis, lendas kuul hirmsa vilega minema (augud kuulis!) ja kadus silmist. Pärast olevat mees kaks nädalat hoolsalt raadiot kuulanud ja lehti lugenud, te ega mõni purjekas Flensburgi lahel mõistatuslikel asjaoludel uppunud pole. Õnneks läka.

Venelastel on jah üldiselt see moon kohe komplekteerituna. NATO poolel mitte. Kui moon on üheskoos, on mõnes mõttes lihtsam.
NATO poolel käib asi nii, et mürsud on näiteks 8-kaupa puitraamides püsti (juhtrõnga ümber veel kaitsering), aga laengud üldse igaüks eraldi omas hermeetilises silindrikujulises konteineris ning teatav kogus riidana puitraamides. Sütikud on omaette kastis vutlarites. Eraldi karbis ka süütekapslid.

represseritu kirjutas:Mürskude sütikud lähevad tööasendisse alles peale mürsu rauast
väljalaskmist. Tsentrifugaaljõu toimel vabastub sütiku kaitseriiv. Enne seda neid ei pane lõhkema mingi põrutus. Ja seetõttu
on nad alati mürsul paigal, nii laos kui ka transpordil.

täpsustuseks:
mitte ainult tsentrifugaaljõud (sest on ka siledaraudseid suurtükke, mille puhul mürsul pöörlemist ei toimu) vaid ka lasu hetkel tekkiv kiirendus vallandab paljudel juhtudel kaitseriivi. ja neid mehhanisme kasutatakse ka vintraudsete relvade puhul

urri jutuga seoses tuli meelde KVÜÕA/SK ajast juhtum, kus viisime paldiski välibaasis läbi mereväe allohvitseride täiendkursust ja käisime mere ääres M-69't laskmas. peale alakaliibri laskmist toimus laskmine lahingumoonaga. sihtmärk asus mingi iidse angaari suudme ees. s.t. tabanud või mittetabanud lask oleks teoorias pidanud lendama angaari. enamasti nii juhtuski. väljaarvatud kaks juhtumit, kus ühe lasu lasi TT-instruktor (nime igaks juhuks ei maini ) ja mis lendas üle angaari ent plahvatas selle taga kasvanud lepavõsas ning teine laks kursandi poolt, mis lendas kõõõõrgelt üle angaari ja võsa ning otse merele. sitt oli see, et TÄPSELT laskejoonel hulpis mingi laevuke. seejuures nii umbes-täpselt M-69 maksimaalsel laskekaugusel

lõppkokkuvõttes ta ikkagi pihta ei sanaud. samas pole aimugi, kus see plaks merre kukkus ja kas laevameeskond seda üldse märkas kuigi KUI oleks märganud, küllap siis oleks ka meediale kaevatud ja oleks ma eie seda kuulnud....

...igatahes, ka nii võib juhtuda. ja asjaolude kokkulangemisel veel siteminingi

98/99 talvel lasime öösel M69 alakaliibrit. 9 mm trassereid lasti BUS 7 alakaliibriga.
TT mees tulistas esimese lasu - liiga lähedale. Reguleeris sihiku kaugamale - ikka liiga lähedale. Seadis sihiku 300 m peale (lasti 100 m kaugusele) - trasser joonistas ilusa kaare ja lendas kuhugi valli taha, kus tõkestaja oli. Õnneks ei tabanud. Järgmine trasser joonistas õhku spiraali. Ülejärgmine pööras lennu pealt vasakule ja kadus üle külgmise valli. Siis said ülemad aru, et midagi on valesti ja katkestasid laskmise.
Pärast tuli välja, et BUS 7 rauaotsast oli kild väljas.

Lugu 1:Demblilaskmine aasta 2001 varakevadel (vist märtsi keskpaik) Männiku 100m tiirus. Kompanii moon vaja ju ära lasta ja... No ja usaldusväärsemad aktivistid siis eesotsas ühe (heas mõttes) segase veebliga hakkasid erinevaid laskeasendeid katsetama, küll puusalt pikkade valangutega, küll kahe relvaga(rihmad üle kaela, relv kabapidi küünarnuki alla) ja mida kõike veel.
Üks proovis siis millegipärast poolkükakil või noh - piltlikult öeldes "sittuvast asendist" lasta. Tagajärg oli omamoodi huvitav - kaitseriiv valangu peal - esimese paari laksuga kukkus vend (ajateenistuse jooksul sai 3pulga seeruks) selili ning lasi korraliku särina taevasse.

Lugu 2: Nooremast peast (nii 90 - 92) sai sageli Kõrvemaa polügoonil kolatud ning mürskudele tuld alla pandud. Neid oli seal tõesti lademetes vedelemas ning sama käis ka lõhkeaine kohta - osades kohtades oli lõhkamiseks toodud - seda siis sisemaale! - vanu torpeedosi ning süvaveepomme ja süvaveepommi sütikuid. Ilmselt laoti kõik virna ning mis plahvatas, see plahvatas, ülejäänud lendas laiali või pooleks. Augud olid selle lõhkeaine Klondike juures igastahes võikad - Zil oleks sisse niimoodi ära kadunud, et poleks midagi näha olnud. Mürskudest oli seal palju fugasse ning mingit fosforisodi täis olevad (ilmselt) soomustläbistavad ropprasked mürsud, mille sütik oli tagaosas.
Nojah - ladusime siis kaks fosforit ning ühe fugassi puude peale riita (kaua ikka võib ühekaupa jamada) ning senikaua, kuni teised süütamisega ning ca 200m kaevikusse jooksmisega aega nägid, lidusin mina nii 300 - 400 m. silla juurde, et vajadusel auto kinni pidada. Pea tuligi masin ning peale seletamist (umbes sedasi, et siin käivad filmivõtted ning lõhatakse - ega see filmimise asi ka vale polnud, sest kaamera jäädvustas ) küsis seeneliste seltskond irvitades, kas tegu on papist pommidega ning sõitis edasi. Hea küll. Jõudis see zigull siis teed mööda parasjagu laengule kõige lähemasse punkti (õnneks poleks ta mingil juhul maastiku iseärasuse tõttu vähemalt otse killuga saanud - selliseid asju asetasime ikka vanadesse sügavamatesse lehtritesse), kui käis korralik jumakas. Korralik selles mõttes, et kui terve sügise ja pool suve oled karjapoisi moodi lõhkemata mürskudega pauku teinud, siis see oli midagi enneolematut. Tahmaseene lõi soliidselt ülesse ning siis oli kümmekond sekundit vaikust. Kuulda oli ainult täistuuridel röökivat zigullimootorit ning võis näha, kuidas ta tankiteel hüppeid tegi. Järgmiseks oli kuulda, kuidas õhk laulma hakkas ning kõik see rauajama hakkas põrinal, ulgudes ning tumedate mütsude saatel alla sadama. Pauk ning tahmaseen olid igastahes ca 8 km eemal kuulda-näha olnud, nagu hiljem selgus.... Videokaamera salvestusel oli osaliselt ka lööklaine näha - pildi lõi sädelema
Siit moraal - kui sellises kohas öeldakse, et ära sõida, siis usu seda. Ja kohe teine moraal ka - hoolitse ümbruse turvalisuse eest.

hummel kirjutas: 1. Sakslased armastavad kangesti rabistada. Kord laskmistel siis laetud suurtükk ära, aga tulistamiseks käsklust ei tulnud mõnda aega või jäi eelmine välja tulistamata. Ei tea, kas jäeti käskluse peale laeng välja võtmata või olid lihtsalt udud, aga kui rühmale tuli uuesti käsklus laadida, virutasivad veel ühe kottlaengu (laengud on tänapäeval hülsita) laengukambrisse. Noh - mats tehti ära, aga mürsk siis lendas parasjagu kaugemale - nimelt lähedal asuvasse linnakesse ja maandus otse laste mänguväljakule. ÕNNEKS - väljak juhtus tühi olema!

Täielik väljamõeldis, selline asi ei anna kuidagi sündida! Kui laengukambris on eelmine laeng sees, ei suru sa mingil moel sinna teist samasugust sisse!

canislupus kirjutas: Lugu 2: Nooremast peast (nii 90 - 92)....

Irw! Seda võib lugeda niimoodi, et sa olid 90-92 aastaselt veel nooremas eas!!

Mitte küll otseselt õnnetus, vaid lihtsalt pealtnähtud asi. NL sõjavägi lasi kunagi ühest kindlast karjäärist haubitsaid. Soldatid olid suht sõbralikud ning lasid pea et suurtüki vahetusse lähedusse. Oli siis võimalus näha, kuidas ühe pisema (no ma ei tea, millega tegu oli - tõesti ei tea) meeskonda kuulus eriliselt tilluke soldat, kellel kirsad kubemeni ulatusid. Mingil hetkel hakkas kostma ropendamist ning siis ärkas ka see Bibigon ellu - kahmas puuhalu ning kukkus mattide saatel sellega suurtüki rauda (vabandan valede, ent ilmselt arusaadavate terminite eest) viltu sissekiilunud mürsku hülsi tagumisse ossa uhmerdama ja seda sinna sõna otseses mõttes sisse peksma. Peale korralikku tagumist suleti lukk ning tehti ka lask.
Huvitav, kas see oli standartprotseduur? Puuhalg oli neil küll nagu kohe võtta...

TROLL kirjutas:

canislupus kirjutas: Lugu 2: Nooremast peast (nii 90 - 92)....

Irw! Seda võib lugeda niimoodi, et sa olid 90-92 aastaselt veel nooremas eas!!

Noh - jah... Kui seda nüüd niimoodi lugeda.

2003 talvel läksime Männikule granaati viskama. Kohapeal selgus, et keegi polnud seal varem käinud ega teadnud täpselt, kus granaadiheiteväli asub. Ja lumi oli ka põlvini. pikast otsimisest hoolimata me õiget kaevikut ei leidnudki ja valisime lihtsalt ühe asjalikuma kaeviku välja - neid seal ju jagub.
Lõhkepakettide ja õppegranaatide heitmine läks kenasti, aga järjekorras teine lahinggranaat ei lõhkenud. Mul tuju huvitav: ohutuseeskirja järgi peaks nüüd granadi asukoha tähistama, Vahipataljoni, Päästeametit ja keda veel teavitama. Ja siis seletama, miks me suvalises kohas granaate loobime.
Esialgu jätkasime siiski harjutusega. Mul oli väike lootus ka, et ehk saab lõhkemata granaat mõnelt omasuguselt müksu ja teeb puhtast sümpaatiast ise ka pauku. Ei teinud.
Üks püromaanist kaaslane oli juba valmis tõrkega granaati viimase allesjäänud granaadiga lõhkama, aga ma mõtlesin, et enne peaks asja lähemelt uurima. Uurisin ainult osaliselt lume seest paistvat granaati ühest ja teisest küljest - puutuda eriti ei julgenud - kuni nägin granaadi korpuse kõrval plekitükki lume alt välja pasitmas. Lingi ots. Ja täpselt õiges kohas. Lükkasin sõrmega ettevaatlikult lund eemale ja näe imet: link on oma koha peal ja splintki veel otsapidi sees. Splint oli granaadi küljes nii kõvasti kinni olnud, et see mees, kes granaadi heitis, tõmbas rõnga sirgeks, aga splint jäigi sisse.

Tavaline asi - mõni vend on nii järsu käega, et tõmbab splindil rõnga küljest ning splint ise jääb sisse. Sellepärast tulebki granaat korralikult ette valmistada. (hammastega tõmmatakse ainult filmis)