EPL artikkel.
Ta nimetas selles artiklis ammust kolleegi ja kursusekaaslast, RMK-sse siirduvat välisluureameti juhti Mikk Marranit sõja ajal ametist põgenejaks. Oidsalu väitel keskendus Marran luure kvaliteedi asemel kuvandile ja Eestile eluliselt oluline eelhoiatus jooksis otsustaval ajal lati alt läbi.
EKRE juht Martin Helme ristis olukorra mõnuga „süvariigi märatsemiseks“, aga spektri teises otsas viskusid dzotile praegused ja endised peaministrid ning hakkasid tasakaaluks välisluuret kiitma.
Avalikkus ei tea, et tegelikult algas saaga mullu varasuvel kaitseministeeriumi Sakala tänava maja punaste kleepsudega uste taga. Ajendiks julgeolekukriis, mida kaitseministeeriumis hinnati siis viimase 30 aasta suurimaks.
Mõne kuu vältel kõrgete detsibellideni paisunud tülis välisluure kvaliteedi üle purunesid ammused sõprussuhted ja algas koguni kriminaalasi. Asi läks nii tuliseks, et mõned välisluure töötajad ei tahtnud enam kaitseministeeriumi briifidelegi minna ja kahe maja vahelisi haavu ravitakse tänini. Paradoksaalsel kombel toimus kõik soovist Eestit võimalikult hästi kaitsta.
LP rääkis selle artikli tarbeks kümnete olukorrale lähedal seisnud allikatega. Et teema on ülitundlik ja suur osa infot laveerib riigisaladuse piiril, esinevad vaid üksikud selles loos oma nime all.
Idas lõõmab punaselt
2021. aasta varasuvel tunti kaitseministeeriumis, et idatuul on üha jäisem. Aprillis oli Putin koondanud Ukraina ukselävele 85 000 Venemaa sõdurit. Augustis pidi algama suurõppus Zapad. Varem on Venemaa suurõppused kolmel korral läinud üle sõjaliseks operatsiooniks, vastavalt Gruusias, Krimmis ja Süürias.
Kui juunis hakkas Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka ühtäkki lükkama üle Leedu piiri sadade kaupa Lähis-Ida migrante, arvati ministeeriumis, et kolme asja kokku sattumine ei saa olla pelgalt juhuslik.
Sellise tähelepaneku taga oli selle aja Eesti riigikaitse power trio: kaitsevalmiduse asekantsler Meelis Oidsalu, kantsler Kusti Salm ja kaitseväe asejuht kindralmajor Veiko-Vello Palm. Äärmiselt eesmärgile keskendunud, aga iseloomult reljeefsed juhid, kes kipuvad kinnistel koosolekutel tegutsema põhimõttel „Enne ütlen, pärast palun vabandust“.
Ladvik pööraski Eesti riigikaitse erirežiimile. Valitsus nõudis mullu mais 5% kärpekirvest, aga ohupildi tõttu tuli riigikaitse viia sügiseks sellisesse toonusesse, kui vähegi kannatab. Samal ajal kui avalikkus vaagis valulikult kaitseväe orkestri sulgemist, osteti säästetud raha eest suur hulk betoonplokke, et Venemaa võimaliku rünnaku korral maanteid tõkestades aega võita.
Ent Oidsalu, Salmi ja Palmi üllatas, et kaitseväge, ministeeriumit ja valitsust infoga teenindav välisluureamet ei näinud olukorraga kaasa tulevat.
Mikk Marran
Mikk MarranARTICLE.PHOTO: ILMAR SAABAS | EKSPRESS MEEDIA
Igareedestel infotundidel ütles välisluure, et kolm ohtu on isoleeritud asjad. Juba mitu kuud varem olid nad (õigesti) öelnud, et näevad migrandikriisi Valgevene-Leedu piiril ette, ent Venemaa suunavat kätt nende taga pole. (Luure on tänini samal seisukohal, et migrandikriisi ajendas Lukašenka soov Euroopas taas maksvusele pääseda ja survestada tema režiimi vastaseid sanktsioone muutma.)
Oidsalu, Salm, Palm ja kaitseminister Kalle Laanet soovisid samal ajal luurelt potentsiaalseid ohte ja stsenaariume. Ent nii omadele kui ka liitlastele kippus luure ütlema, et „nad ei spekuleeri“, vaid lähtuvad olemasolevatest tõenditest. Kaitsejuhtidele hakkas päev-päevalt tunduma, et luure pisendab probleemi ega pane neile teada olevaid infokilde suuremasse konteksti.
„Tekkis olukord, kus me oleksime justkui julgeolekuolukorrast ette jooksnud. Tavapäraselt peaks olema nii, et julgeolekuasutused on need, kes on üliterava riskitajuga, elavad kogu aeg selle sees, on üliparanoilised, iga kivi all nähakse vähki. Aga nemad muutusid vastupidiseks: pisendasid kõike, selgitasid, miks ei ole. See tekitas sellise tunde, et värk on pea peale pöördunud,“ kirjeldab üks lähedalseisnu.
Meelis Oidsalu
Meelis OidsaluARTICLE.PHOTO: ANDRES PUTTING | EKSPRESS MEEDIA
Liiatigi hakkas Sakala tänaval tunduma, et välisluure keerutab ringi partnerteenistuste infot. Ministeerium nõudis, et välisluure annaks kaitsevaldkonna eelhoiatust, mitte ei kannaks ette üldist „maailm ja mõnda“ analüüsi.
Välisluurel oli olukorrale teine vaade. Nad tundsid, et ülesärritatud ohutajuga ametnikud survestavad neid järeldustele, millele pole tõendeid. „Aga esitage tõendid, et meie järeldus on vale,“ meenutab üks asjaga lähedalt kokku puutunud inimene ministeeriumi nõudmist. See on vastuolus luuretöö ühe aluspõhimõttega. Luure teeb järeldusi, lähtudes kogutud tõenditest, mitte ei võta aluseks järeldust ega hakka siis sellele tõendeid otsima.
VLA hinnangul käis Valgevene hübriidsõda Leedu vastu, aga see ei olnud eksistentsiaalne julgeolekukriis Eesti jaoks. Ühtlasi paistsid tippametnikud mitte mõistvat, et eelhoiatus on spetsiifiline luuretermin, mis tähendab sõjalist ohtu Eesti iseseisvusele. Sellist ohtu aga VLA ei näinud.
2021. aasta juulis saatis minister Kalle Laanet välisluurele kolme lehekülje pikkuse kirja, mille sõnum oli: „Saate paremini.“
Oodatud migratsioonikriis jäi suve esimeses pooles vinduma, aga lahvatas siis järsku juuli teises pooles. Marran ja tema analüüsi eest vastutav asetäitja juhtusid sel hetkel mõlemad puhkusel olema. Asetäitja, kes oli Tallinnas, naasis tööle. Ministeeriumi ametnikud olid selleks ajaks üles köetud: kui VLA teadis enda väitel migrandikriisi ette, siis kuidas saadi korraga puhkusele minna?
Ühel järjekordsel koosolekul ähvardas Oidsalu Marranit tolle asetäitja kaudu, et kui Marran kohe puhkuselt tagasi ei tule, peksab ta VLA peadirektori lihtsalt läbi. Tegelikult ei ole asekantsleril ega kantsleril välisluure direktori üle mõjuvõimu, mis lubaks talle selliseid korraldusi anda. Seda saab teha ainult minister.
Kalle Laanet
Kalle LaanetARTICLE.PHOTO: TIIT BLAAT | EKSPRESS MEEDIA
Kaitseminister Laanet helistaski Saaremaal puhanud Marranile. Kaitseministeeriumis öeldakse selle kõne kohta tagantjärele, et et Marran üritas Laanetit maha rahustada ja probleemi vähendada. Osalt on see õige. „Minu sõnum Laanetile oli: suureks mureks ei ole põhjust,“ meenutab Marran.
Kui kriis Leedu piiril lahvatas, helistas Marran Läti siseteenistuse, Leedu sise- ja välisteenistuse ning sõjaväeluure juhtidele, samuti kapo peadirektorile Arnold Sinisalule. Tema küsimus neile oli konkreetne: kas te näete midagi, mida meie ei näe? Ta sai Lätist ja Leedust vastused, mis kinnitasid: jah, olukord on tõsine, aga see ei ole seotud sõjalise ohuga, olukord on kontrolli all.
Kõnes Laanetiga lepiti kokku, et iga päeva lõpus annab Marran talle turvalisel liinil viimase kokkuvõtte VLA vaatest kriisile. Mõni päev hiljem Marran siiski katkestas oma puhkuse ja naasis Tallinna. „Sain aru, et olukord Tallinnas [mitte Leedu piiril] oli liiga ärev,“ ütleb ta. Samal ajal olid puhkusel näiteks ka kaitseväe juhataja ja kapo peadirektor. Ka nemad ei näinud vajadust puhkust katkestada ja hilisemad sündmused näitasid, et nii oligi õige.
Kuna närvid olid viimseni pingul, kippus olukord kinnistel aruteludel tuliseks. Ministeeriumi käsul kohtuti nüüd juba igal hommikul. Kuna tihtilugu kostitati kohale saabunud välisluure töötajat teravate küsimustega, muutus luurajate soov ministeeriumis käia ajapikku ahtaks.
„Kui me juba praegu nii üle reageerime ja mõnel närvid üles ütlevad, mis siis sõja ajal juhtub?“ ütleb üks luuraja.
„Ilmselt mõtlesid paljud neil päevil, et kui Eestit tabaks vahetult kriitiline julgeolekukriis, siis kas kõik poliitikakujundajad suudaksid kainet pead säilitada. Kui me juba praegu nii üle reageerime ja mõnel närvid üles ütlevad, mis siis sõja ajal juhtub?“ ütleb üks luuraja.
Täppi läinud analüüs
Olukorra tõsidus imbus tasapisi Kadriorgu ja Stenbocki. Juuli lõpus kutsuski president Kersti Kaljulaid kõik luured Kadriorgu ning andis koosolekul tagasisidet, mis infot on vaja, ja töö tegemiseks kaks nädalat aega. Ta soovis samuti stsenaariume.
Selleks ajaks oli kaitseministeeriumi tippametnike kolmik olukorra tõlgendamise ohjad enda kätte haaranud. Kui siseminister Kristian Jaani 26. juulil Leedu piirile visiidile sõitis, haakis Oidsalu end kaasa. Seal nähtut polnud tema arvates võimalik kaheti mõista, tegu oli hübriidsõjaga.
Veiko-Vello Palm
Veiko-Vello PalmARTICLE.PHOTO: ILMAR SAABAS | EKSPRESS MEEDIA
Augusti algul panidki Oidsalu, Salm ja Palm paberile stsenaariumid, kuidas Venemaa hübriidtegevus edasi areneb. Muu hulgas analüüsisid nad, mis tingimustel eskaleerub see sõjaks. Analüüs sidus Leedu hübriidsõja üheselt Zapadiga ja Venemaa Ukrainasse tungimisega.
Välisluureamet käsitles neid sündmusi ikka veel eraldiseisvatena. Partnerite info VLA-le oli, et migratsioonikriis kestab, kuni lõpeb sama äkki, kui algas. Nii läkski. Ka Zapad möödus isegi rahulikumalt kui varasematel aastatel ega kasvanud Ukraina-vastaseks sõjaks. Ukraina piiri olukord seisis eraldi.
Lõpptulemuse ehk Ukraina sõja küsimuses panid aga ministeeriumi ametnikud täppi. „Oidsalu ja Salmi prognoosid osutusid hämmastavalt täpseks. Mõnede teiste toonased mitte nii väga,“ ütleb asja kõrvalt näinud inimene. „Aga tuleb öelda, et need on kaks eri asja: üks on puusalt lastud prognoos, kuidas asi areneb, aga teine asutuste analüütiline töö, kus ei tahagi pikki prognoose eriti teha.“
Augustiks oli kahe maja erimeelsus jõudnud viimase piirini. Kirglik ja impulsiivne Oidsalu ei suutnud end tagasi hoida ja saatis Marranile SMS-i alamõttega: „Hakake, kurat, tööle!“
Oidsalu ja Marrani sõber ja ammune kolleeg riigisekretär Taimar Peterkop pidi leidma lahenduse. Ta valis kindla poole: alluvusahelast olenemata ei anna Eesti riigis luurehinnanguid ministeeriumi ametnikud, vaid välisluure. Oidsalu, Salm ja Palm tõmmaku tagasi!
Luhtunud leppimiskatse saunas
Oidsalu eestvõttel kohtusidki Marran, Salm ja Peterkop pingete maandamiseks mullu augusti algul tema kodusaunas.
Nad olid omavahel ammused sõbrad, juba ülikooliajast. Asjaosalised teavad rääkida, et Marran kaitses Oidsalu kapo ees, kellel olid pikalt pinnuks silmas Oidsalu ja Herman Simmi omaaegsed head suhted. Kapo oli kaitseministeeriumile märku andnud, et Oidsalu tuleks minema saata. Aga Marran oli siis mitu korda kapole öelnud: esitage tõendid, siis vaatame.
Peterkop ei jätnud saunas ütlemata, et tema arvates oli kaitseministeerium allasutust survestades ja sõjaohtu nähes „täiesti käest ära“. Samuti häiris teda Oidsalu suhtlusviis, kuidas ta kinnistel aruteludel luurajaid inetu kõnepruugiga „loputas“.
Kusti Salm
Kusti SalmARTICLE.PHOTO: TIIT BLAAT | EKSPRESS MEEDIA
Kolmik arutas, mida igaüks oleks saanud teha teisiti või paremini. Räägiti suud puhtaks. „Oli leppimisüritus ja päriselt ka lepiti. Seal klaariti omavahelised tülid ära,“ meenutatakse.
Ent rahu polnud määratud kaua kestma.
Mullu augustis otsis kaitseministeerium viise, kuidas Zapadi ajaks riik võimaliku eskalatsiooni korral tippvormi viia.
Oidsalu pakkus ennetavaks sammuks kõrgendada kaitsevalmidust, mis tähendaks välkõppekogunemisi ja sunniks riigiaparaati töötama kriisirežiimis (tagantjärele tunnistab ta isegi, et see olnuks liialdus). Stenbockis võeti aga Oidsalu mõtet järjekordse tõendina, et ministeerium paisutab üle ja painutab välisluuret, et kaitsevalmiduse tõstmine läbi suruda. Asi jäigi katki.
Augusti lõpus toimus valitsuse salajane lauaõppus, kus kaitsevalmiduse tõstmist paberil läbi harjutati. Oidsalu saatis õppuse alguses meili, milliste seisukohtadega kaitseminister laua taha tuleb. Selle järgi oli vaenlane lahingurivistuses Eesti piiri taga. „See ei läinud mitte kuidagi kokku õppuse stsenaariumiga. Kui vaenlane on lahingurivistuses, siis kuulutame automaatselt välja sõjaseisukorra ja pole midagi arutada,“ ütleb Peterkop.
Ta nägi õppuse ettevalmistavate materjalide pealt, et Oidsalu endiselt kallutab välisluuret ja olukord tuleks peaminister Kaja Kallasele ette kanda. Oidsalu tundis, et ta taandati õppuselt. „Sain aru, et olen mingis osas ülefunktsioneerinud ja seda klappi enam lihtsalt pole,“ meenutab Oidsalu.
2. septembril esitas Oidsalu lahkumisavalduse, põhjendades, et puudub partnerlus Peterkopiga. Nii nagu Marraniga, olid nemadki aastaid lähedased sõbrad olnud. Kuudepikkune vaidlus luure kvaliteedi üle oli sõpruse nüüd lõhkunud.
„Sain aru, et olen mingis osas ülefunktsioneerinud ja seda klappi enam lihtsalt pole.“
Riigikaitse haldusala vaatas toimuvat hämmeldusega. Vahetult pärast Oidsalu otsust saatsid Salm ja Laanet kolleegidele kirja, et Oidsalu ei ole hulluks läinud.
Loo viimane pööre sai avalikuks alles mõni päev hiljem.
Kõik valitsuse õppust puudutanud materjalid olid salajased. Oidsalu oli kirjutanud kokku salajase ja mittesalajase osa, et teha valitsusdelegatsioonile memo. Üks koordinatsioonibüroo reatöötajaid aga avastas, et Oidsalu edastas ühes kirjas üksikasju, mis võisid kuuluda riigisaladuse alla. Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonidirektor Indrek Sirp küsis Peterkopilt nõu, mida teha. Kui on täielik kindlus, et seal on riigisaladus, tuleb teha kapole avaldus, soovitas Peterkop. Sirp tegigi ja kapo alustas kriminaalasja.
Aastapäevad hiljem seisab Oidsalu kriminaalasi endiselt kaitsepolitseiametis – ei liigu edasi ega tagasi. Põhjus on pentsik: võimalik riigisaladuse rikkumine on nii piiripealne, et analüüs vajaks nüüd sõltumatut komisjoni. Kapo menetlejana seda endas aga moodustada ei saa.
