https://www.postimees.ee/6771245/eriuks ... -niikuinii
Panen siia ka artikli teksti, mulle väga meeldis see venelaste ruigamine seal Postimehe kommentaariumis, neil ikka on täiega hirm, et rühmasuurune üksus rohelisi barette pidevalt Eestis roteerub ja kohalikega koos trenni teeb
Eriüksuse juht: baas tuleb niikuinii
USA presidendi Donald Trumpi otsus eriüksuse baasile mõeldud toetus ära võtta pole suur tagasilöök, ütleb kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse värske juht kolonelleitnant Margus Kuul.
Miks eriüksused oma asjadest ei räägi? Sest meie operatsioone teostatakse salastatud luureinfo põhjal. Rünnakuks on vaja üllatusmomenti, aga infolekke korral see ei toimi. Meie tööpõhimõte on minna sisse, teha asi ära, tulla välja. Sageli sooritatakse seda kirurgilise täpsusega. Erioperatsioonidest räägitakse siis, kui need õnnestuvad. Harva siis, kui need ei õnnestu. Meie inimesed on salastatud, sest nad käitlevad salastatud materjale. Eile otsustas valitsus, et riigikogu nõusoleku korral saadetakse teie mehed Malisse. Mis on lähteülesanne ja kui ohtlik seal on? Oht on suhteline. See võib olla madal, aga kui keegi sõidab IED-le või kui baasi lastakse miinipildujast, siis kõrge. Aga kui erioperaatorid saavad koos Mali sõduritega need miinipildurid käe ja neutraliseerida, siis on oht madal. Kas see tähendab, et hakkate Malis baasist väljas käima? (Muigab.) Kõik selgub täpsemal planeerimisel, on aus vastus. Mis on kõige ohtlikum olukord, kuhu Eesti eriüksuslased on üksuse loomisest alates sattunud? Ma ei räägiks detaile, aga neid on. Poisid on sellest välja tulnud tänu treenitusele. Õnne peab ka olema, ja kui ei ole, siis ei ole. Toon näite: 2016. aasta 14. detsembril kukkusime ühes Euroopa riigis 1,7 kilomeetri kõrguselt helikopteriga alla. Surma saamise tõenäosus oli 98 protsenti. Jäime ellu, järelikult oli õnne. Riho Ühtegi oli samas kopteris. Need asjad panevad mõtlema. Milline on selles ametis tervislik suhtumine surmasse? Iga päev sa ei mõtle sellele lihtsalt. Kui see tuleb, siis tuleb. Eriväelaste eripära on, et kui selline olukord tekib, siis meie valime, mis tingimustel me sureme. Kas need napid välismissioonid, kuhu Eesti on seni oma erioperaatoreid saatnud, on pakkunud neile piisavat pinget ja väljakutset? Sada protsenti. Kaitsevägi ja erioperaatorid tegelevad probleemiga seal, kus see on. Me läksime Afganistani sellepärast, et meil kodus seda probleemi poleks. Lõikame juured läbi, et õied ei puhkeks siin. Miks Aafrikasse minna? Sest seal on islamiekstremismi ideoloogiline pesa, kust nad hakkavad laienema. Teiseks praktika kinnistab ja annab kindluse oma oskustes. Ja rahustab mehed maha. Missioon rahustab eriväelast? Välisoperatsioon on erioperaatori karjääris ülioluline. Teeb rahulikumaks, enesekindlamaks. Igal sõduril on sama asi: kui on sõjas käinud, siis ta teab. Ärevus on enne või pärast, aga mie selle ajal. Erioperatsioonide grupp (EOG) on legendaarne raskete katsete tõu. Kui olukord nõuaks, kas suudaksite täna ise need läbida? Mentaalselt jah. Vaimselt pole probleemi, aga füüsiline pool... Olen 40-aastane, 22 aastat armees olnud. Kes pole selleks vanuseks katki, on halvasti teeninud. Reegel on, et mehed, kes katsetele tulevad, peavad olema terved.
On juhtumeid, kus nad varjavad vigastusi. Mõni mees on käinud kolm-neli korda, tahe on nii suur, aga füüsis annab alla. Meedik vaatab, et me ei lõhuks meest ära ja mees iseennast. Kui vigastuse saad, siis eluks ajaks. Me valikul hoiame neid, vaatame igaühe tervislikku tausta ja et nad räägiks meile tõ. Enamik murdub katsetel juba kolmandal-neljandal päeval, veel enne tõelise füüsilise koormuse kogemist. Miks? Sest me ei ütle asju ee. Nad on alati teadmatuses, näiteks, kas pead jooksma viis kilomeetrit ja pärast seda veel 15. Meil ongi vaja inimesi, kes suudavad selles olukorras säilitada kindlat meelt. Sa ei tea kunagi lõppu. Vajatakse väheseid häid, sõbralikke mehi. On normaalne, kui välja langeb 75–80 protsenti. Mis testidel on selgunud? Et asi ei ole lihastes. Meile on tulnud jõusaalihundid, nad ei suuda seda teha. Samal ajal on mõni 1,5-meetrine – seljako on suurem kui mees –, aga ta lõpetab esimesena. Tavaliselt ei anta alla mie füüsise, vaid vaimse poole pärast. Instruktorid on vanad haid. Esimese 36 tunniga on iga mehe sõjanägu näha. Me väsitame ta nii ära, et ta ei suuda ära pea – on lihtsalt tema ise. Ja siis vaatame, kelle me valime. Isiksuseomaduste järgi, tahte järgi. Me näeme nahahoidjaid, kes sel momendil ei aita, kui teised hädas. See on huvitav protsess. Meil on piisavalt pikk praktika selle jaoks. Mis isiksuseomadused teevad hea eriüksuslase? Sõbralikkus, sest eriväelased peavad töötama kohalike elanikega. Olulised on tahe, kohanemisvõime ja innovatiivsus. Me valime välja kiired kohanejad ja head diplomaadid, sest eriväed tegelevad vastase tagalas, kus ei ole abi loota. Sellepärast on nad ka risreenitud ja suudavad üksteist asendada. Naine ja eriüksus, kas need sobivad kokku või ei? Absoluutselt! Rohkem naisi! Praegu ei ole neid katsetele tulnud, aga minu üleskutse on, et liituge. Katsete tingimused on samad mis meestel ja naised on suutelised tegema samu asju mis mehed. Nad peavad olema erioperatsioonides ja ma loodan, et tulevad ka. Kui palju te olete valikukriteeriume muutnud? Just praegu vaatame kriteeriume läbi. Standardid jäävad samaks, aga muudame protsesse. Tahame vältida füüsilisi vigastusi, mis elimineerivad kandidaadi. Toon näite: talvisel valikul orienteerutakse suuskadega või jala, seljako seljas. Neile on öeldud, et peate jooma ve. Mõni ei joo, kaotab orientatsioonitaju – aga meil on tracker'id küljes, me näeme, kuhu ta läheb. Pärast tuleb välja, et ta ei joonud vett. Tegeleme sellega, et kõik jälgiks reegleid. Suure tõenäosusega muudame ka valiku perioodi lühemaks.
Kaitseväe eriüksusest on lahkutud K-komandosse, et saada rohkem rakendust. Kas lahkujad on väejuhatusele probleem? Varem lahkuti rohkem, enam mie. Minnakse perekondlikel põhjustel. Meil on hea meel, kui nad lähevad oma oskustega teistesse jõustruktuuridesse. Vahel tulevad nad ka tagasi, sest meie oleme vormel 1. Üksused saavad omavahel hästi läbi. Kuidas selliste inimeste keskel autoriteeti säilitada? Erivägede omapära on, et nad on kogenud allohvitseride poolt tugevalt juhitud. See on nagu piraadilaev – seal on ussid, skorpionid, maod, alfaisased. Neid tuleb lihtsalt hoida kontrolli all. Kui pinged on laes, võib kontroll käest minna? Vahel ikka kellelgi lendab kaas pealt ära, aga me saame hakkama. Me teeme kõik selleks, et ei valiks üksusesse selliseid. Kas saab olla kindel, et ühel halval päeval ei juhtu, et Eesti eriväelasel katus sõitma hakkab? Vastust ei ole. Me oleme lõpuks kõik inimesed. Garantiid ei ole kunagi, aga eriväelasi kontrollitakse pidevalt. Kas seni eriüksusest lahkunute edasine tee on olnud psühholoogiliselt muretu? Meil on isegi inimene, kes on olnud vanglas preester, läinud Jumalat teenima. Kui sa oled selles organisatsioonis olnud, jääd sinna elu lõpuni hingega sisse. Me korraldame üritusi, kutsume veteranid kokku ja nad on väga tänulikud. Kuhu EOG maailma eriüksuste pingereas paigutub? Ma arvan, et vastuse on andnud ameeriklased. Nende SOF ja meie oleme põhimõeliselt samal tasemel. Me oleme plug in and play. Me käime samades koolides, ameeriklased ei tee enam vahet. Milles me oleme kindlasti esirinnas, on tavatu sõjapidamine. Me saame tegutseda vees, õhus ja maal. Langevarjuga hüppamine võib olla seksikas, aga see on ainult tööle jõudmine. Kui armees käib otsustamine ülalt alla, siis meil alt üles. Antakse ülesanne ja kogu meeskond teeb operatsiooniplaani, sest nemad lähevad seda ellu viima. Mis võiks olla Eesti erioperaatorite järgmine arenguhüpe? Kasvada. Kasvada arvuliselt ja alati jääb ruumi professionaalsusele, vähem vigade tegemisele. Koostöö kaitseliiduga on ülioluline. Mille taha see praegu jääb? Raha, personal, poliitiline otsus? Ma arvan, et mie ühtki neist. Lihtsalt arendus võtab aega. Oleme üle kümne aasta laagerdunud. Ühe sellise väevõime arendamine võtab aega, see ei käi nii kiirelt. Liitlaste eriüksused on 50–60 aastat vanad.
Kolmapäevane «Pealtnägija» rääkis, et USA rahaga rajatakse siia kahe eriüksuse ühist treeningbaasi. Täna hommikuks (eile – toim) on teada, et president Trump on raha ära võtnud piirimüüri ehitamiseks. Kui suur kaotus see on? Ma ei pea seda kaotuseks, sest baas tuleb nii või naa. Küll Trump saab oma seina valmis ja raha tuleb ka. See ei piira väga palju meie arengut. Ka ameeriklastel on seda baasi vaja selleks, et siin oma kvalifikatsiooni hoida. See on aja küsimus, kui see tuleb. Äsja määrati teie eelkäija Riho Ühtegi Kaitseliidu ülemaks. Osa Kaitseliidu üksusi kuulub teie väejuhatuse alla. Kas see kokku tähendab, et Kaitseliitu ootab nüüd ees hüpe miekonventsionaalse sõjapidamise poole? See arenguhüpe on juba aastaid kestnud. See on ülioluline, sest iga põõsas peab tulistama, riigipiirist kuni Sõrve sääreni välja. Mina magan rahulikult, sest ma tean, milleks kaitseliitlased on võimelised. Nad sõdivad oma kodu eest ja nad sõdivad viimse meheni. Vastane teab seda väga hästi. Meil on väga selged ülesanded paigas, mida me konflikti ajal teeme. Asi ei ole suuruses. Nemad tulevad meie maale ja meie kutsumata külalistele teed ei paku! Persoonilugu Margus Kuuliga loe laupäevasest Postimehe Arterist.
