Hoolimata sellest, et Venemaa suudab endiselt igas kuus värvata umbes 30 000 uut sõdurit – veidi rohkem, kui nad samal ajal kaotavad –, ei ole neil enam võimalik sama edukalt mehhaniseeritud üksusi lahingusse saata. Alates 2022. aasta veebruarist on kaotatud vähemalt 20 000 tanki, soomukit ja muud rasketehnikat. Seda arvu kinnitavad ametlikult ka tuntud Oryxi blogi ja sõltumatu analüüsigrupi WarSpotting andmed. See tähis – 20 000 hävitatud soomusmasinat – märgib üht suurimat soomustehnika kaotust mõnes tänapäevases sõjas pärast teist maailmasõda. Võrdluseks: Iraak kaotas 1991. aasta Lahesõjas ligi 4000 soomusmasinat, USA ja liitlased kaotasid 2003. aasta sissetungis ligi 1000 soomusmasinat. Veel üks kandidaat oleks 1973. aasta Yom Kippuri sõda, milles Iisrael ja tema vastased kaotasid ligi 5000 soomusmasinat ning Iraan ja Iraak 1980–1988 kahepeale kokku ligi 8000. On selge, et Venemaa on selle poolest peale teist maailmasõda täielik rekordimees.
Militaarekspert Oleksandr Kovalenko kinnitab, et kuigi Venemaa pole jäänud täielikult ilma soomustehnikata, on nende kaotused mehhaniseeritud üksustes sedavõrd suured, et neid ei ole enam võimalik täielikult kompenseerida. „Neil on veel varusid, sealhulgas vanast nõukogude ajast, kuid need on võrreldes 2022., 2023. ja 2024. aastaga oluliselt väiksemad. Tegemist pole enam võrreldavate võimetega,“ selgitab Kovalenko. Tema sõnul pole küsimus ainult selles, et soomustehnikat on vähem – probleem seisneb selleski, et suur osa hävitatud tehnikat kuulus mudelite hulka, mida enam ei toodeta ega ole võimalik taastada. „Need olid tankid, mis toodeti veel NSV Liidu ajal: T-54, T-55, T-62, hiljem T-72 ja T-80. Isegi T-90 on tegelikult sügavuti moderniseeritud T-72. Nii massilisi kaotusi ei saa enam tasa teha ja need on sisuliselt pöördumatud.“
Kovalenko sõnul näitab Oryxi ja WarSpottingu andmetel fikseeritud 20 000 soomusmasina kaotus, et Venemaa on sisuliselt kaotanud võime pidada ulatuslikku mehhaniseeritud sõda. „Ma usun, et juuni puhul näeme tankide hävitamise arvu nn antirekordit ehk kõige väiksemat kuist arvu kogu täiemahulise sõja jooksul. See ei tähenda, et neid hävitatakse vähem, vaid pigem, et neid kasutatakse vähem, sest neid lihtsalt enam pole,“ rõhutab ta.
Venemaa säilitab alles olevat tehnikat võimalike tulevaste pealetungide jaoks. „Nad võivad koondada olemasoleva tehnika ühele suunale, kui on vaja, kuid üldisel rindel on see ressurss juba tugevalt piiratud. Paljudes Vene armee üksustes ulatub rasketehnika puudujääk 70 protsendini,“ nendib Kovalenko. Tema hinnangul ei näe me enam suuri tankikolonne ega „soomusrusikaid“, mis võiksid sügavalt läbi murda, sest „see aeg on möödas“.
Kovalenko toob ka paralleele ajaloost. „See meenutab üha rohkem esimest maailmasõda: mehhaniseeritud komponent on tagaplaanil ja domineerivad jalgsi pealetungid, massiivne suurtükivägi ning nüüd lisandunud droonid ja õhuvägi. Lennuvägi, eriti liugpommide abiga, püüab kompenseerida suurtükiväe puudujääki, tekitades õhust tulevalle, mis ei ole aga alati täpne ega efektiivne.“ Ta märgib, et Venemaa jalaväelased tegutsevad üha enam väikestes gruppides ja sõltuvad kergesõidukitest – mootorratastest, ATVdest ja bagidest. „Siingi on juba täheldatav langus. Põhijõuks jääb siiski hajutatud ja liikuv jalavägi, kellel pole enam piisavat kaitset ega liikuvust mehhaniseeritud lahingute jaoks.“
https://forte.delfi.ee/artikkel/1203898 ... -nurgakivi