Kui moded leiavad, et olen ajakirjanduse avaldamise reegleid rikkunud, siis kustutage ära. Aga huvitav lugu ikkagi, eriti see megakolonni saatus.
Eesti Ekspressi sõjapäevik
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/9634 ... -enne-sodaSÕJAPÄEVIKU LISALUGU | Miks Vene armee Kiievi lahingu häbiväärselt kaotas?
Vene väed on Kiievi ümbrusest ja Põhja-Ukrainast põgenenud. Põhjuseks oli selge kaotus lahingus Kiievi pärast. Miks see nii läks? Kas Ukraina ülekaal oli nii ilmne?
Nüüdseks on pilt selgem ja tagantjärele on võimalik eristada olulist infot igapäevasest sõjamürast.
Jätame kõrvale, et Vene plaan Ukraina vallutamiseks oli vilets - liiga palju liiga laial rindel võeti ette liiga väikese ja otsekontaktiks ette valmistamata väega ehk loodeti Ukraina kohest alistumist. Keskendume just Kiievi vallutamisele ja põhjustele, miks see nurjus.
Selgeks on saanud, et Putini plaan A oli Kiiev ära võtta mõne tunniga ööl vastu 24. veebruari. Selleks pidi Hostomeli ehk Antonovi lennuväljal maanduma 1000-meheline dessantüksus (helikopteritega) ja selle kiirelt vallutama.
Seejärel pidid seal maanduma IL-76 transpordilennukid (mõnedel andmetel 10) koos soomustehnika ja 7000 võitlejaga. Need 8000 eliitüksuslast pidid samal ööl üle võtma 25 km kaugusel oleva Kiievi valitsuskvartali, kukutama seadusliku võimu, võtma kontrolli alla meedia.
Antonovi lennuväljal kohtasid nad aga ukrainlaste väga visa vastupanu, mille selgituseks on toodud, et lääneriikide luure andis ukrainlastele detailse eelhoiatuse - rünnak tuleb just sealt.
Mitmed dessantvägede helikopterid lasti alla, visa võitlusega tehti võimatuks kõigi IL-76 lennukite maandumine, need katkestasid oma lähenemise lennujaamale viimasel hetkel ning pöördusid Valgevenesse Gomelisse. Ukrainlaste väitel lasti 2 hiidtranspordilennukit koos meestega ka alla. Sellele ei ole seni siiski kinnitust.
Võitlus lennujaama pärast käis mitu päeva, see käis käest kätte. Väga ettenägelik oli Ukraina otsus esimesel võimalusel hävitada ise oma lennurada. Nii ei saanud seda dessandiks enam ka edaspidi kasutada. Plaan A oli läbi kukkunud.
Jäi üle Putini plaan B. See oli riskivabam. Ning julmem. Selle eeskujuks oli Groznõi vallutamine teises Tšetšeenia sõjas. Põhjast (Valgevenest) ja kirdest peale tungivad väed pidid Kiievi sisse piirama 3 päevaga. Seejärel oleks linn piiramise ja pommitamise ja pealetungidega vallutatud.
Kõik läkski esimesel päeval plaani järgi.
See oli hetk, kui Lääne luure ennustas Kiievi kohest langemist ja president Volodõmõr Zelenskõile pakuti evakueerimist. Zelenskõi vastas mäletatavasti: “Ma vajan laskemoona, mitte küüti.”
Plaani õnnestumiseks oli hädavajalik, et 7000 soomusmasinat, mis jõudsid ühe tankimisega piirilt Kiievi alla, saaks uuesti tangitud ja ligi 70 000 sõdurit varustatud. Nad jäidki kokkulepitud kohta tankimist ootama. See pidi kohe juhtuma. Pidi. Algul lükati seda edasi tunni võrra. Siis veel mõne tunni. Siis lasti sõdurid puhkama, et hoopis järgmisel päeval tankida.
Kütuse- ja varustuseautod olid kogu selle aja ühe tunni autosõidu kaugusel, aga nad olid seal kinni. Esimesed purustati ja teised kogunesid kitsal teel troppi. Parasjagu moodustus kurikuulus 60-kilomeetrine seisev kolonn.
Oleks Vene väejuhid aimanud, et seda ei saada liikvele kaks nädalat, oleks mujalt uus kütusekolonn saadetud ja Kiiev ilmselt pärast väikest “komistust” plaanipäraselt sisse piiratud.
Paljud küsisid tollal: miks ometi ukrainlased seda seisvat kolonni sodiks ei lase. Tuleb välja, et see oli Kiievi lahingu võidu võtmeotsus. Ukrainlased hoidsid elus vene väejuhtide lootust, et kohe-kohe saab kolonni liikvele. Nad kahjustasid seda parasjagu, et see ikka paigal oleks. Sedasi mängiti venelastega kassi ja hiirt lausa 2 nädalat. Alles siis said Vene väejuhid lõplikult aru, et see kolonn ei jõua kunagi kohale.
Kolonni pidas kinni väike ukraina üksus, mis ATVde ja droonidega varustatult vaenlasi eri lõikudes ründas ja paanikat külvas. Peamiselt öösiti. Väidetavalt tegeles sellega vaid 30 mehest koosnev rühm.
Samal ajal käis võitlusvõimeliste Vene üksuste ja ukrainlaste vahel verine võitlus Kiievi äärelinnas Irpinis ja selle lähedal. See kestis nädalaid ning Irpinit ei õnnestunudki venelastel vallutada.
Mujal Kiievi äärelinnades kasutati seda lisaaega, et pealinna kindlustada ja kaitsepositsioonid ette valmistada. Kui asenduskolonnid kütusega lõpuks kohale jõudsid, ei suutnud Vene väed enam kuskil edu saavutada. Kui kuu hiljem, 31. märtsil, Valgevene poole putku pisteti, oli alles ca pool elavkoosseisust, neist hinnanguliselt pooled omakorda vigastatud.
Kiievi lahing oli häbiväärselt kaotatud.